Pealelend – Marge Monko, EKA fotoosakonna juhataja

REET VARBLANE

Sa oled ise lõpetanud EKA fotoosakonna ja seal ka üsna kaua õpetanud. Sellest õppeaastast alustad osakonna juhina. Kas fotokunsti tuleb õpetada praegu teisiti, kui seda tehti näiteks kümme aastat tagasi? Mida kavatsed õppekorralduses, -kavades või ka õppejõudude valikus uuendada? 

Kuna kunst, sealhulgas ka fotokunst, on pidevas muutumises, siis tuleb ka selle õpetamisel ajaga kaasas käia. Muutused on seotud tehnoloogia arenguga, aga ka laiemate, ühiskondlik-poliitilise tasandi nihetega. Fotograafia tehnoloogia ja nägemisviisina pole kunagi olnud üksik saar – oleme dialoogis teiste kunsti-, disaini- ja humanitaarvaldkondadega.

Õppekavas sai tehtud küll mõned muudatused, aga fotoosakonna senine liin jääb samaks: põhieesmärk on varustada tudengid tehnilised oskustega, pildianalüüsi ja -kriitika tööriistadega ning ärgitada nad abstraktselt mõtlema. Lisanduvad professori eraviisilised stuudiovisiidid iga tudengi loomingulise arengu analüüsimiseks. Igal kevad- ning sügissemestril korraldame külaliskunstnike töötoad. Pooldan seda, et tudengitel ei ole korraga käsil liiga palju praktilisi aineid, sest teose valmimise protsess on ikkagi väga töömahukas. Korraga vähematele asjadele keskendumine võiks ideaalis anda ka läbitunnetatuma lõpp­tulemuse. Aga eks esimese õppeaasta lõpuks olen targem ja kui vaja, siis tuleb veel muudatusi sisse viia.

Osakonnas jätkavad dotsentidena Laura Kuusk ja Reimo Võsa-Tangsoo, aga, nagu mainisin, kutsume külalisi, praktikuid ja teoreetikuid meilt ja mujalt, näiteks septembris tuleb Brüsselis elava Horvaatia kunstniku Hana Miletiči töötuba kunstnikuraamatu teemal.

Õppimise ajal on koos tore kunsti teha, aga kuidas on lood teie osakonna lõpetajatega? Kas nad on leidnud endale koha kunstielus ja kuidas nad hakkama saavad? Kas peaks midagi juba õpetamises muutma, et nad kunstist ei kaoks ja suudaksid ennast sellega ära toita? Või on kõik hästi ja see on noore kunstniku enda asi, kuidas hakkama saada?

Fotoosakonna lõpetajate aktiivselt tegutsevate kunstnike protsent on tegelikult päris muljetavaldav. See on paljuski senise professori Marco Laimre tehtud töö tulemus. Pealegi töötab meie vilistlasi ka muudes valdkondades, kus fotograafiaoskusi rakendada saab, näiteks reklaami- ja arhitektuuri-fotograafidena, hariduses, arhiivinduses, muuseumides, ajakirjanduses jne.

Ei ole ju saladus, et kuna siinne kunstiväli on väike, siis napib töökohti ja tellimusi (näitusevõimalusi ja projekte), stipendiume kõigile kunstnikele ei jagu. Kindlasti parandaks kunstnike olukorda sotsiaalsete garantiide osas vabakutselise staatuse määratlemine ja maksusüsteemi muutmine. Praegune jäik sotsiaalmaksusüsteem (kõigile ühtemoodi) käib väikese ja ebaregulaarse sissetulekuga vabakutselistele lihtsalt üle jõu. Ideaalis võiks olla muidugi nii, et kõigil kunstnike liidu liikmeil on tervisekindlustus.

Aga mis puutub haridusse, siis ei anta EKAs fotograafia erialal rakenduskõrgharidust: siin ei omandata konkreetset ametit. Selles mõttes saab vabu kunste võrrelda näiteks filosoofia-, semiootika- jt humanitaar­valdkondadega. Marju Lauristin on oma elulooraamatus märkinud, et kui varem teooriat ja praktikat ei vastandatud, siis praegu fetišeeritakse praktikat ja tahetakse saada kõrgharidusega spetsialiste kiiresti ja odavalt. Selle tulemuseks on aga tema sõnul „poolharitlaste vohamine otsustajate seas, pikema perspektiivi puudumine ja innovaatilise mõtlemise defitsiit“.

Tegutseme vabade kunstide teaduskonnas ja meie ülesanne on seista hea selle eest, et siin hariduse saanud on iseseisva mõtlemisega, esteetika- ja kontekstiteadlikud kriitilised inimesed.

Oled üks neist õnnelikest, kes saab kunstnikupalka. Kuidas ühitad osakonna juhataja kohustused kunstnikupalga saaja omadega?

Jah, olen 2016. aasta jaanuarist saanud kunstnikupalka. Kui mind professoriks valiti, siis otsustasin, et loobun kunstnikupalgast ja kirjutasin avalduse kunstnike liidule töölepingu lõpetamiseks. Loodan, et seda palgafondi saab kasutada kellelegi teisele stipendiumi maksmiseks. Kunstnikuna kavatsen edasi tegutseda – seda eeldab ka professori ametikirjeldus.