Pealelend – Krista Kodres, professor, EKA doktorikooli juhataja

REET VARBLANE

Eesti Teadusagentuuri korraldataval iga-aastasel üliõpilaste teadustööde konkursil pälvis seekord esimest korda doktoritöö kategoorias ühe kahest esimesest preemiast kunstidoktori uurimus, Carla Castiajo väitekiri „Puhtus ja promiskuiteet. Juuksed kui kunsti ja ehtekunsti materjal“.

Kas see tähendab, et kunstivalla doktoritöid, mille raskuskese on ikkagi ennekõike kunstiteosel (installatsioonil, objektil, videol jne), kuigi selle kirjalik osa peab vastama teadusliku uurimuse tasemele (see on siiski põhiteost toetav lisand), on hakatud sama tõsiselt võtma kui kirjandus-, muusika-, teatri- või kunstiteaduslikke doktoritöid? Või on Castiajo kunstidoktoritöö eriti kõrge tasemega?

Muidugi on see autorile, ehtekunstnik Carla Castiajole suur tunnustus, kuid niisamuti on see tunnustus tema kahele juhendajale professor Kadri Mälgule ja professor dr Robert Bainesile (Melbourne’i kuninglik tehnoloogiainstituut) ning Eesti kunstiakadeemia kunsti ja disaini doktoriõppekavale, mida juhib dr Liina Unt.

On ka tõsi, et auhindamine on märgiline, sest esmakordselt sai tunnustuse osaliseks loovteaduse (inglise keeles creative research, practice based research) väitekiri. Kuigi Eesti doktoriõppes on loovteaduse suund aktsepteeritud juba ammu ja kuigi kõik kaitsnud saavad filosoofiadoktori kraadi, pole praeguseni ükski doktoritöö ühiskonnateaduste ja kultuuri valdkonna ekspertidelt nii kõrget hinnangut pälvinud.

Carla Castiajo on portugallanna, kelle valdkond on ehtekunst ning kes valis Eesti kunstiakadeemia oma õpingute kohaks, sest tahtis juhendajaks Kadri Mälku. Doktoritöö teema tulenes aga tema (katoliiklikust) kultuurikontekstist: seal on juukseid kasutatud ehete valmistamiseks juba sajandeid. Castiajot huvitab see ajalugu, minevikus kujunenud tähendused, kuid samavõrra seegi, kuidas need tähendused on ajas muutudes edasi kandunud ja toimivad tänapäeval. Nende probleemide uurimine ja mitmete tänapäeval juukseid loomingulise materjalina kasutavate kunstnike teoste analüüs moodustavad väitekirjast olulise osa. Neile sekundeerib Carla Castiajo enda ehte- ja kehakunstilooming, mis on valminud doktoriõppe käigus ja mida ta on eksponeerinud Eestis kolmel näitusel. Kogu materjal sai lõpuks kokku trükises, mis tuli kaitsmisele EKAs 2016. aasta detsembris, oponendiks dr Ana Campos Portugali kunsti- ja disainiakadeemiast.

Autor toob väitekirjas välja juuste ja laiemalt inimese keha katvate karvade ambivalentse sümboolsuse: need on olnud aja jooksul seotud kord puhtuse ja kord lodevusega, neid on fetišeeritud kui jõu sümbolit ja kui sentimentaalset mälestuse kandjat. Oma loomingulistes katsetustes kasutab Carla Castiajo juukseid ja karvu toomaks nende kaudu esile probleeme, mis seostuvad näiteks seksuaalsuse või häbitundega. Tema installatsioon ei kujuta endast pelgalt väitekirja problemaatika illustratsiooni, vaid tõstatab ise küsimusi ja sõna otseses mõttes näitab neid, teeb need adutavaks väga kõrgel kunstitasemel. Kõige üldisemas plaanis aga demonstreerib autor oma kompleksses väitekirjas, kuidas materiaalsus toimib, kuidas me seda kogeme ning missugust rolli etendab selles nii meie enda kultuurimälu kui ka tänapäeva kogemusväli.