Paradokside isand

„Sotto forte“ on apokalüptiline visioon, kus orgaanilised ja biomehaanilised vormid on tasakaalustatud, nipsasjakeste kultuse ja salongikunsti hübriididega.

KIWA

Mihkel Kleisi näitus „Sotto forte“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 7. I 2017.

Mihkel Kleis. Brainslug statuette. Ofset litograafia, 2016.

Mihkel Kleis. Brainslug statuette. Ofset litograafia, 2016.

Stanislav Stepaško

„Sotto forte“ pildistu libiseb lausa närvesöövalt igasuguse ratsionaalse käsitluse eest ära. Kahemõõtmelise pildipinna piiratuses avaneb autonoomne ja eneseküllane universum, realiseerudes täielikult oma määramatuses, genereerides pidevalt endale elujõudu juurde. Seosed praeguse ajaga on tuvastamatud, ideed magavad raevukalt.

Varasemate teoste järgi tuntakse Mihkel Kleisi popkultuuri koodide ja ikonograafia fanaatilise eksperdina, kes jumaliku DJ-na äratuntavaid märke kokku ja lahku korraldab, nende vahel uusi ja ootamatuid seoseid leiab, komponeerides kollektiivse mälureservuaari väljavõtetest psühhedeelsel moel uusi jutustusi. Tihti on ta kasutanud viiteid nõukogudeaegsele visuaalkultuurile, kuid ei rõhuta retrolikku (n)ostalgiat, vaid võimu repressiivsuse ja fantaasia äraspidise produktiivsuse vahekorda. Kollaažiprintsiibist ja reorganiseeritud tsitaatidest tekivad vähem või rohkem irratsionaalsed seosed.

Siinjuures pole tähtsusetu Kleisi kui muusiku paralleelelu, kus ta saab oma düstoopilisi visioone vabamalt realiseerida. Tema metodoloogia on seejuures määratlematu: ta kasutab muusikalise kultuurikihi lõike või viiteid sellele, nii sünteetilisi kui ka naturaalseid helisid – miski inimlik pole talle võõras. (Märgin seda seetõttu, et enamik meie aja helikunstnikke on valinud pigem piiratud/minimalistliku tehnoloogilise lähenemisviisi.) Ta on briljantsete kätega ja ühtlasi sündivõlur ning meeletute teadmistega melomaan. Oma loomingus näib ta pigem eelistavat lihttehnoloogilist ja ekstaatiliselt vahetut ekspressiivsust (projektid nagu „Edasi“ ja „Ratkiller“ ehk „Rotitapja“), kuigi tema diskograafiasse kuulub ka mitu lihvitud fusion/progeplaati (ansambel Luarvik Luarvik). Koos „Sotto forte“ näituse ja graafikamapiga ilmus ka samanimeline album (vt https://ratkiller.bandcamp.com/).

Interdistsiplinaarse autorina on Kleis varjamatult kiindunud igasugu šokeerivasse, iiveldust ja pahupidisust kujutavasse b- kuni x-kategooria esteetikasse, kaotamata seejuures endise aja aadliku ülevat hoiakut. Autsaideritele tunnuslik eufooriline intensiivsus ei ole muutunud seejuures iseennast tühistavalt häirivaks. Rämps- ja õuduskultuuri tundmise väljund pole meelelahutuslik õudus, vaid psüühiliste seisundite ja visuaalkujundite suhted. Tsiteerin Janar Ala: „Kleisi maailm on unikaalne, selles avaldub peen ja spetsiifiliseks treenitud maitse – primitiivsus seguneb kõige suurema sophisti­cation’iga. Pealtnäha näkkukargavate kujundite taga valitseb entsüklopeediline seostevõrgustik ja kaval lõks, mis kunstnikku mitte kellelgi päris kätte ei lase saada“ (Postimees 11. I 2011).

Ajapikku on Kleis äratuntavatest ja kindla märgilise tähendusega kujunditest eemale liikunud ja äsjase graafikamapiga on tema visuaalses kunstis toimunud märgatav muutus. Figuurid ja osutavad tsitaadid on taandunud ambivalentseteks viideteks. Omailm on ennast jõuliselt kehtestama asunud. Kümnel graafilisel lehel hargneb reaalsus, mis allub vaid iseenda reeglitele ja seesmisele loogilisele põhjuslikkusele.

Need kompositsioonid pole vaid häiritud psüühika palavikuliste hirmude metafoorid. On üksikuid viiteid inimesekesksusele, kuid pigem oleme tunnistajaks meile võõras maailmas toimuvatele protsessidele. See tundmatu maailm põhineb väsimatus tegevuses irratsionaalselt tungleval rahuldamata elutahtel.

„Sotto forte“ on posthumanistliku tuleviku apokalüptiline visioon, kus orgaanilisi ja biomehaanilisi vorme ning kehatransformatsioonide kaugeid kajasid tasakaalustavad ootamatud hübriidid kunstiajaloo, nipsasjakeste kultuse ja salongikunstiga. Kompositsioone seob läbiv pinge ning kujundiloogikat ainuomane jõud, mis ei lase tähelepanul uinuda.

Mihkel Kleis on ka briljantsete kätega sündivõlur ja meeletute teadmistega melomaan.

Mihkel Kleis on ka briljantsete kätega sündivõlur ja meeletute teadmistega melomaan.

Gennadi Baranov

Kas tegu on maagilise või müstilise visuaalse tekstiga, sõltub ilmselt vaataja eelhäälestusest. „Sotto forte“ tühjendab teadvuse ning tekitab plussmärgiga arusaamatust. Ta täidab teadvuse ja seadistab selle ümber, installeerib sinna spetsiifilise Kleisi viiruse. Seal on kummastavat püha ja õudset lõhna, seal on hämardumise tsooni pooltoonilisi kummitusi. Silmnähtav ja ehtkleisilik on jälkuse estetiseerimine – see pole aga näkku heidetud verine kont, igas suunas kõigist piiridest üleastumine ja automaadivalang publikusse. Mõne – ja miks mitte iga teise – kunstniku puhul kõlab salonglikuna määratlemine etteheitena, Kleisi puhul aga mitte.

XX sajandi kunstis on mitmed uut hingamist andnud kunstikujundid olnud tegelikult nostalgilist ja konformistlikku päritolu. Campbelli supipurk, kui Warhol selle kuulsaks tegi, ei olnud uut aega sümboliseeriv kaubamärk, vaid juba harjumuspärane ja kergelt nostalgiline, nagu on meile Merevaigu sulajuustu kujundus. Biitlid oma lillelapseperioodi ikoonilisel Sgt. Pepperi albumikaanel poseerivad militaarsetes kostüümides – patsifism, what the fuck? Aga see oli nende nostalgia, helged ja turvalised lapsepõlvemälestused, mille suhtes, nagu ikka, ei suudeta kuigi kriitilised olla. Või Pink Floydi kiindumus lapsepõlve lemmikraamatusse „Tuul pajuokstes“. Kus on siin protest? Üldse võib psühhedeelsele revolutsioonile (välja arvatud ehk vana Bill Burroughs ise) ette heita sotsiaalse reaktsionismi asemel memmepojalikku pagemist uimastihõngulisse ürgüsasse.

Kleis ei ole kunagi varjanud oma kiindumust 1970. ja 1980. aastate graafilisse disaini ja tarbekunsti, kus kohtusid progressiivne mõtlemine ja kommertsfunktsioon. Plaadiümbriste, plakatite, raamatuillustratsioonide maailm kui üleva ja igavikulise avangardi Teine. Kunst, mille põhjal suurt kunstiajalugu ei kirjutata, ent mis pakub palju rõõmu revisionistidele. Sublimeeriv olme. Ja nišš, kus täitus popkunstnike utoopiline unistus väärtkunsti jõudmisest ka privileegidest ilma jäänud ühiskonnakihtideni.

Leidsin hiljuti Tartu Arsi maja prügikonteinerist Matti Miliuse arhiivijäätmete hulgast 1970ndatel välja antud eesti graafikamappe. Neid lehitsedes tekkis mõte Kleisist kui alternatiivajaloolisest kunstnikust, kes on sulgunud oma graafikatöökotta, eirates fakte, et vahepeal on Nõukogude Liit lagunenud, kunstis toimunud paradigmaatiline pööre ning graafika ülevaatenäituste tegemise traditsioon katkenud. Tema graafilise lehe mõtteline paigutamine Concordia Klari ja Alex Küti vahele (kunstnikud olid järjestatud alfabeetiliselt) ei tekita mingit dissonantsi. Vastupidi, esteetilised valikud ja tunnetuslikud piirid on absoluutselt harmoonilised. See on aegadeülese kunsti versioon, mille arusaam aegadeülesusest on varjamatult ajalist päritolu. See on ääretult reljeefne paradoks ja Kleis ongi paradokside isand.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming