Nostalgia lõhn

Kolm kõige enam meelde jäänud tööd 

SIRET UPAN

EKA lõputööde näitus „Tase“ endises Rauaniidi tehases kuni 18. VI.

Sandra Kossorotova pälvis noore tarbekunstniku preemia.  Tema magistriõppe lõputöö „Plaza“, 2016.

Sandra Kossorotova pälvis noore tarbekunstniku preemia. Tema magistriõppe lõputöö „Plaza“, 2016.

Siret Upan

Endise Rauaniidi tehase aura toetab eriilmelisi lõputöid. Igas endise tehase ruumis on oma lõhn ja väljanägemine: mõned ruumid on pimedamad ja süngemad, teised valgemad ja avaramad. Ilmselt on ka näituse kuraatorid ning lõputööde autorid arvestanud tingimustega, mida sellisel hoonel on pakkuda. Näitust on elavdatud pappkastidele trükitud märksõnadega ning näituse alguses müüki pandud reklaamesemetega.

Sandra Kossorotova moekollektsiooni „Plaza“ kontseptsioon ja visuaalia täiustavad teineteist. Noor kunstnik on aluseks võtnud 2013. aastal Bangladeshis toimunud moetööstuse ajaloo suurima õnnetuse: surma sai üle tuhande töötaja, kus varises kokku mitme rõivatehasega hoone Rana Plaza. Pärast õnnetust lahvatas Bangladeshis, aga ka paljudes lääneriikides eluohtlike töötingimuste ja sunnitöö avalikustumise tõttu aktivismi laine.

Kossorotova on tõstatanud oma töös mitmeid küsimusi. Kas moedisain võib olla aktivism? Millised on selle sihtmärgid ja vahendid? Magistritöö teoreetilises osas uurib ta ületarbimise vastu suunatud aktivismipraktikat, praktilises osas aga kasutabki neid meetodeid.

Tema ekspositsioonis ripuvad laest alla õhuline pluus kirjaga „Ka teadlik tarbimine paistab silma“ („Conscious consumption is conspicuous consumption“) ja kaks kangatükki. Kangastele on trükitud fotod tekstiilitehase tööst ning tootmisülejääkidest, mis avavad hästi globaalprobleemi – ületarbimise. Lendlevat pluusi võib vaadata rõivaeseme, protestiloosungi, aga ka kunstiobjektina. Töö ideega on hästi kooskõlas autori visiitkaart, mis toimib tarbimisühiskonna tillukese mudelina. Ekspositsiooni kuulub ka video kunstniku enda korraldatud aktsioonist Vabaduse väljakul. Sellega näitas ta, kuidas võivad tavalised riideesemed muutuda linna esindusväljakul plakatiteks või loosungiteks.

Aap Tepperi teos „Fotofiltri restauratiivne nostalgia“ pälvis minu, Instagrami igapäevase kasutaja erilise tähelepanu. Autor on võtnud ette ühe praeguse aja populaarseima ühismeedia ilmingu ning annab ülevaate sellest, mis paneb inimesed eredamaid hetki jäädvustama ja neid hiljem meenutama. Ta on teinud autobiograafilise uurimuse selle kohta, kuidas ta hakkas tegelema fotograafiaga ning kuidas keskkond on seda mõjutanud.

Esimene asi, mida näituseruumi sisenedes näeb, on võõrsõnade leksikonist võetud „nostalgia“ definitsioon seinal. Definitsiooni all on eksponeeritud esimene laiatarbe fotoaparaat Kodak Brownie. Ekspositsiooni hoiavad koos seintele kleebitud tekstid, mõtted Instagrami ja fotofiltrite kasutamise ning nostalgia kohta. Seinale on projitseeritud ka Instagram, kus näidatakse filtrita fotosid, hashtagiga nofilter .

Tekstide põhjal võib väita, et nostalgia kõrval on kunstnikule olnud tähtis professionaalse fotograafi eristamine amatöörfotograafist. Päris fotograaf mängib pigem kompositsiooni ja ideega ega vaja pilditöötlust. Amatöörfotograaf kasutab värvifiltreid, et ta tööd avaldaksid vaatajatele muljet, koguksid like’e. See kõik jätab autorist tundliku ja ühiskonnakriitilise mulje. Selle teosega on hästi edasi antud aktuaalne ja võib-olla just noortele näitusekülastajatele korda minev teema.

Aap Tepperi ruumiinstallatsioon „Fotofiltri restauratiivne nostalgia“, 2016. Fragment.

Aap Tepperi ruumiinstallatsioon „Fotofiltri restauratiivne nostalgia“, 2016. Fragment.

Siim Kuusemäe on teoses „Raua jõud“ käsitlenud raua soojust- ja elektrijuhtivust, vibratsiooni (heli) ja korrosiooni (materjali osaline häving). Ta on jaotanud oma töö kolmeks osaks, mida ise on nimetanud eksperimentideks. Esiteks, raudraami paigutatud elektrivoolu toimel hõõguv raudtraat, mis soojendab õhku. Teiseks, heliskulptuur, mille puhul tekitavad heli vibreerivad vardad. Kolmandaks, viis roostetavat tahvlit, mis näitavad roostetamist kui materjali hävinemise protsessi.

Kuusemäe teose eksponeerimispaik on tume, peaaegu pime ruum ning seal on tunda omapärast lõhna, mis on ilmselt tekkinud roostetamise tõttu. Pealiskaudsel vaatlemisel tundub teose kontseptsioon üheplaaniline. Eksponeerimisviis ja objektide keerukus, aga ühteaegu ka lihtsus tõstatavad küsimuse, kas teose taga on ka sügavam, peidetud idee. Raudvardad ja nende külge kinnitatud kellad moodustavad seinale varjude mängu, mis meenutab seeni. Raudvardad ei ole mitte ainult heli-, vaid on ka pilditekitajad.

Autor ei ole ise viidanud varjatud tähendusele. Nii on näitusekülastajal vaba valik ise seda mõtestada, kujutlusvõimel lennata lasta.

Tänavu lõpetab magistriõpingud suhteliselt vähe tudengeid, ilmselt seetõttu on kujundajad olnud mängulisemad. Tundub, et sellega on veidi üle pingutatud. Igatahes on näha, et näituse korraldajad on teinud kõik, et ruum ja ekspositsioon oleksid kooskõlas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar