Narva, ikka Narva!

Väärikas ja tundlik kunst on tõhusaim relv ääremaastumise vastu ja lõimumise poolt.

HEILI SÕRMUS

 Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala näitus „Kafedra“ ehk „Kateeder“ Narva kunstiresidentuuris kuni 29. V.

Näituse põhjal võib öelda, et kunsti roll on olla ülendaja ja ühendaja.

Piia Ruber

Mais on parim aeg Narvat külastada: ilm on ilus, puud lähevad lehte, inimesed on abivalmid ja naeratavad ning kuu lõpuni saab vaadata suurepärast näitust „Kateeder“, kus tutvustatakse EKA ehte- ja sepakunsti eriala üliõpilaste viimase kümne aasta jooksul valminud loomingut. Väljapanek on koostatud kateedri üliõpilastööde fondi põhjal ning annab hea ettekujutuse Eesti nüüdisehtekunsti põhijoontest, seda eriti neile, kes pole ehtekunstiga varem sügavamalt kokku puutunud. Kui on mõni sõna, mis iseloomustab hästi Eesti nüüdisehtekunsti põhiväärtusi, siis on see „väärikus“. Seetõttu on ka loomulik, et väljapanek on korraldatud Narva kunstiresidentuuris, suursuguses historitsistlikus villas, mis on piisavalt korras, et olla kaunis, ning piisavalt räämas, et kanda õiget aurat.

Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala lõpetanud löövad maailmas laineid, olgugi et paljuski juhindutakse kunstis praegu valitsevatele suundumustele vastanduvatest tõekspidamistest. Kui suur osa nüüdiskunstist soovib provotseerida või suisa šokeerida, siis Eesti ehtekunstis lähtutakse pigem klassikalisest arusaamast: kunst peab inimest ülendama, tõstma ta argielust kõrgemale. Õilsa poeetilise kunsti näiteid on väljapanekul mitmeid. Mariliis Hopi kammid „Pesa“ (2015, akrüülvaik, hõbe) on justkui jäätunud oksakesed – hästi karged, õrnad ja igatsevad. Äärmiselt peenetundeline on ka ülimalt õrnade värvikihtide üleminekutega Merlin Meremaa kaelaehe „Varjevärvus“ (2015, akrüülvärv, vask). Põhjamaise karge iluga paistavad samuti silma kunstniku klaasist ja põlevkivist objektid (2015), kus klaas läheb perfektselt kiviks üle – justkui jää ja kivine pinnas.

Meie põhjamaine karge ilu ja väljapeetus sarnaneb natuke jaapani tundlikkuse ja esteetikaga. Siin võib näiteks tuua Viktorija Domarkaitė suurepärase teose „Lähenemiseks liiga habras“ (2015, kips, niit), üksteisele lähestikku rippuvad õrnõhukesed kipsplaadid. Töö mõjub õrnalt ja ülevalt, peaaegu pühalikult. Selle juures ei julge õieti hingatagi. Töö haprusest annab tunnistust teose alla kogunenud poeetiline kipsitükkide puru. Samasuguse esteetika leiame ka Olga Tea Kreki vaimustavas munakoores ja hõbedast valmistatud kammis „Pesa“ (2015). Tegemist on nii puhta ja klaari vormiga teosega, et paneb peaaegu kiljatama. Erilise õrnuse poolest jäävad meelde ka Triin Kuke hõbekõrvarõngad, mis on justkui valged õrnad siidipaelad.

Väärikus võib esineda ka natuke jõulisemas ja võimukamas vormis. Siinkohal võib näiteks tuua Rainer Kaasik-Aaslavi saua „Ääremaa“ (2008, raud, graveeritud marmor, saladus). Marmorist maopeaga sau on justkui aristokraat – ta on sinust lihtsalt üle. Ta ei lärma, ei ülbitse, vaid valitseb vaikse enesekindlusega. Samasuguse energiaga on pisut ka Elis Ilvese „Choker II“ (2012, teras, pigi), ilus, sirgjooneline, kuid kuidagi julm teos. Karmilt, ent seejuures vaimukalt mõjub Erle Nemvaltsi turris nõeltega stomacher „Ühiskond ootab ühesuguseid sileda­karvalisi“ (2015, terasnõelad, hõbe). Teos väljendab suurepäraselt kunstniku suhtumist sellesse, kuidas ühiskond survestab naisi olema igatepidi kitkutud, katkutud ning ohutuks tehtud.

„Tundlikkus“ võiks olla teine tunnussõna Eesti ehtekoolkonna kunstnike teoste kirjeldamisel. Tundlikkuse järele küll igatsetakse, kuid seda pole argielus otseselt vaja. Tänapäeva inimesel on kasulik teha kõik endast olenev, et mitte olla tundlik. Tasub vaid avada ükskõik milline töökuulutus, et näha: alati on tarvis väga suurt stressitaluvust. Mida rohkem stressi talud, seda parem töötaja oled. Ideaal on niisiis emotsioonitu robot, kes jätkab oma tööd alandustest hoolimata vankumatu järjekindlusega. Samuti on lihtsam teha karjääri, kui sinu kõrvad ja süda jäävad teistele inimestele kurdiks. Kes peaks tänapäeval arendama endas tundlikkust? Ainult hull. See ei too enamasti mingit kasu, saad lihtsalt ise haiget ja ongi kõik. Selleks et olla tundlik, peab olema sisemiselt eriliselt tugev. Jah, ma saan haiget ja ma nopin üles kõik maailma jubedad võnked, kuid ma olen piisavalt võimas, et sellega toime tulla. Nõrk ei jaksa ealeski sellist koormat kanda. Tundub, et paljud Eesti ehtekunstnikud jaksavad, sest nende looming on peenetundeline. Darja Popolitova peaehe „Tuli“ (2013, klaasplastik, hõbe, kuldlehe imitatsioon) mõjub väga vaimselt. See on justkui sissepoole vaatav pilk, kõrgemale pürgiv igatsus, telg, mis ühendab inimest jumalaga. Siin tuleb meelde kolmas meie ehtekunsti iseloomustav sõna „püha“. Mõnevõrra müstilist sensiiblust õhkub Moonika Kase teosest „Kahe kuu vahel“ (2013, raud, hõbe), mis on justkui murtud tähistaevas. See töö näib otsivat kontakti kosmose ja kõiksusega. Näitusega „Kateeder“ seostub Arvo Pärdi tuntud lause „Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing“.

Suure näituse raames on eraldi välja toodud väiksemad erinäitused, millest parim on 2015. aasta Noore Ehte fondi laureaatide Sofia Halliku ja Darja Popolitova oma. Peab ütlema, et nad on tunnustust igati väärt, sest nad on tõesti head. Halliku kaelaehe „Homeosis II“ (2015, kumm, 18-karaadine kuld) on läbikumav lihtsalt vaimustava vormiga teos. See on perfektne. Töö kumav pind ahvatleb seda katsuma. Tema rinnanõel „Nymphē“ (2015, grenadill, kumm, hõbe) on samuti lihtsalt äärmiselt meeldiva vormiga. Popolitova tõeliselt haarava vormiga kaelaehe „Fazis XI“ (2015, kumm, obsidiaan, oksüdeeritud hõbe) on justkui maagiline silm. Väljapanekul on vahva nüanss: täiuslikud ja väärikad vormid on eksponeeritud mustaks võõbatud raudvooditel. Maailmas on vähe asju, mis on nii inetud nagu sellised raudvoodid, kuid Eesti metallikunstnike kätes saavad isegi neist ilusad ja omapärased eksponeerimisalused.

Väike eriväljapanek, mis tutvustab ehte- ja sepakunsti ning tootedisaini eriala jaanuarikuist lennundusteemalist näitust „Õhurõhk“, jääb näituse teistele osadele mõneti alla. Teemapüstitus kõlab põnevamalt kui teosed ise. Võib aimata, et taheti katsetada uudset lähenemist: lähtuti ettevõtte Magnetic MRO teemapüstitusest, et luua selle alusel kineetilisi interaktiivseid kunstiobjekte. Ehk taheti väljuda ka kateedri tavapärasest poeetilis-maagilisest laadist. Eks katsetusi tulebki teha, sest muidu ei pruugi millegi põneva peale sattuda. Maagilise kunstilise kahurväe valguses jäävad need teosed aga kuidagi hingetuks ja väheütlevaks.

Vägeva ehte- ja sepakunsti näituse kohta Narvas võib kokkuvõtlikult öelda, et rahvuslikel tunnetel mängiv poliitika lahutab inimesi, kunst ühendab. Usun, et see on tõhusaim relv ääremaastumise vastu ja lõimumise poolt. Euroopa üldises närvilises poliitilises õhkkonnas on vaja just kunsti traditsioonilist rolli inimese ülendaja ja inimeste ühendajana, kuid mitte imalas salongikunsti võtmes, vaid kõrgetasemelises ja väärikas vormis.