Nahk ja köide

Liikuvad ja liigutavad näitused

MAARJA UNDUSK

Lennart Männi näitus „Köited“ tarbekunsti- ja disaininäitus kuni 25. X, näitus „Nahaalused lood“ Narva kunstigaleriis kuni 1. XI, köitekollektsionääri Enn Jaanisoo kogu näitus „Kunstnikult kogujale“ Tallinna keskraamatukogus 15. IX – 10. X ja näitus „Hommage Arvo Pärdile“ Katariina kirikus 5. – 11. IX.

Lennart Mänd on väsimatu katsetaja materjaliotsingute, taimse ja keemilise miksimise ja uutmoodi köitmisviiside vallas

.Lennart Mänd

Meie nahakunstnikud on sel sügisel näidanud silmatorkavat viljakust. Septembris oli üle Eesti avatud koguni seitse naha- ja köitenäitust, osa neist küll jätkunäitused ja varasema töö järelviljad, ent ikkagi uuenenud ja värskes võtmes.

Kuigi köide, eriti nahkne, on loomult traditsiooniline, käib ka naha- ja köitekunst sammu kunstiilma muutustega. Kunst tahab pakkuda elamust, vaataja ootus on, et väljapandu „liiguks ja looks ja lehvitaks ja kauneid radasid rajaks“. Üha rohkem koostatakse näitusi, millest vaataja saab osa võtta sisse hingates, katsudes, kuulatades, nuusutades, paremal juhul ka maitstes. Need kunstile omased tendentsid ilmutavad end sageli ka harjumuspäraselt passiivsetel kunstialadel.

Mis õieti ajendab nahakunstnikke tegema näitusi? Näituste sünnilood, motiivid ja eesmärgid võivad olla üpriski erinevad. Tööde eneste kõrval esitatakse aina suuremaid nõudmisi ka näituse kujundusele ja sellele, kuidas vaataja end keset ekspositsiooni tunda võib. Eeldatakse, et kunstnikul on vaja edasi anda oma kindel ja mõjuv sõnum.

Naha alla pugenud lood. Praeguseks Narva jõudnud Marje Taska ja Reet Varblase kureeritud „Nahaaluseid lugusid“ eksponeeriti esimest korda aasta tagasi Tallinnas Vabaduse galeriis, aga eeltöö selle sünniks oli kestnud ligi aasta. Idee oli tellida tekstid Eestis elavatelt mitte-eestlastelt, lood siia rännanute Eesti-kogemusest, olgu siis koomilised, kurvad, ilusad või koledad. Lood, mis on tunginud kirjutajale naha alla. Lugude saamiseks kirjutasid kuraatorid üleskutse, nahakunstnikele jagati laiali papist või kilest A4-formaadis kaaned, kõigile põhimõtteliselt ühesugused, et need siis kujundada vastavalt loole. Kujunduse põhimõtteks oli, et mapid riputataks metallsiinidele, kust näitusekülastaja neid vabalt võtta ja sirvida, katsuda ja lugeda saab. Tekstid, mida aja jooksul on aina enam juurde kirjutatud, sealjuures osaliselt ka eestlaste poolt, said tõlgitud inglise keelde, Võru näitusele ka võro ja Narva näitusele vene keelde. Teksti- ja mapiloojaid hakkas omavahel ühendama hõimuside, mööda näituseruumi seinu jooksev kaabelsoonestik. Vabaduse galerii näitus ei olnud aga seesama, mis hiljem Võrus, Kuressaares, Valgas või praegu Narvas. Lugusid tuli aina juurde, ruum tingis ka näituste teistsuguse kujunduse. Narva näituseruumis oli klaver, mida esialgu taheti mujale transportida, ent mis keeldus uksest välja mahtumast. Nii sai klaverist näituse osa, eriti kui ilmnes, et lugusid oli parasjagu niisama palju kui klahve klaveril – 52. Lugude, nende kirjutajate ja kujundajate vahel üha areneb seoseid ja pingeid. Uued lood uue naha vahel võetakse aegamisi omaks ja sulanduvad tervikusse, viimast sealjuures muutes. Näitus lõpetab oma ringkäigu novembri lõpul ja detsembris riigikogu galeriis Toompeal. Aasta jooksul on mitte-eestlasest sisserännanu tähendus omandanud uue värvi ja sisu ja nii on ka praegusel väljapanekul Narvas ja peatselt taas Tallinnas hoopis teine, võiks öelda, et veelgi sotsiaalsem alatoon ja alltekst kui aasta eest. Ehkki tegemist on nahakunstnike näitusega, on selle väljapaneku kese siiski lood, mitte kaaned nende ümber. Kaaned on vajalikud selleks, et vaatajat visuaalselt häälestada ja kaasi lahti lüües loole ligemale pääseda. Oluline on see, mis peidus naha all nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Köitekunst. Veebruarikuus tarbekunsti- ja disainimuuseumis väljas olnud rahvusvahelise köitekunstinäituse „Nimed, sõnad, nõiamärgid“ osaväljapanekud rändavad mööda Eestit ringi, viimaseks peatuspaigaks Pärnu keskraamatukogu. Näituste sisuks on kaheksa noore eesti luuletaja kogumik kaheksas keeles, igaühelt neli luuletust. Tegemist on rahvusvahelistele näitusenõuetele vastava väljapanekuga, mida iseloomustab materjalide kirevus ja soov vaatajat uute lahendustega üllatada. Vorm on siin sisust ilmselgelt olulisemal kohal, köitja käsitseb tekstikogumit pigem kui materjali oma töö teostamiseks. Põhjust rõõmu tunda on nii luuletajatel kui ka raamatusõpradel, et eesti noort luulet on näituse abil vitriini toodud ja sellele läbi esteetikaprisma tähelepanu osutatud. Loomulikult saab peamise tähelepanu osaliseks köide luuletuste ümber. Iga viie aasta tagant Eestis korraldatavad „Scripta“ näitused on meie köitekunstnikele üliolulised rahvusvahelise suhtluse arendamise ja enese laiema teadvustamise mõttes. Igatahes tänuväärt, kui köidetava teose sisu on meie luule.

Köitekollektsionääri Enn Jaanisoo kogu põhjal oli sel sügisel väljas lausa kaks näitust, kõigepealt valik praegusaegses täisnahkköites piiblifaksiimileid ja siis „Kunstnikult kogujale“. „Kunstnikult kogujale“ on omapärane näitus, mis on kui raamjutustus: pilt pildis ehk köide köites. Kunstnikud on ilusatesse kaantesse pookinud eelmisel aastal ilmunud kataloogi poognad, milles omakorda on ära trükitud nende enese köitekunstitööd, mis kuuluvad Jaanisoo köitekollektsiooni. Raamatul on massi ja mõõtu, köited mõjuvad igati väärikalt, aga ka rõõmsalt, tehnika- ja värviküllaselt. Hea kombe kohaselt valis žürii Enn Jaanisoo eestvõttel välja ka auhinnasaajad – Ivi Laas ja läti kunstnikud Ilizane Grīnberga ja Dace Pāže. Näitust võib nimetada kogujakeskseks, millele viitab pealkiri, aga ka traditsioonilist kunstilist nahkköidet vääristavaks.

Tarbekunsti- ja disainimuuseumis trepigaleriis on vaadata Lennart Männi köidete mahukas autorinäitus. Lennart Mändi huvitab ennekõike köiteuuendus tehnoloogia võimaluste kaasabil. Ta on väsimatu katsetaja materjaliotsingute, taimse ja keemilise miksimise ja uutmoodi köitmisviiside vallas. Väites end keskenduvat raamatu sisule, peab ta silmas pigem käegakatsutavat kvaliteeti kui vaimuga hoomatavat teksti. Lennart Mänd armastab ja oskab raamatuid köita, see paistab tema töödest välja. Need mõjuvad usaldusväärselt ja arvatavasti püsivad kaua kaunid ka siis, kui neid lugeda. Mänd sobitub hästi praegu prevaleerivasse tootedisainikesksesse olustikku, kus hinnas on moodne ja praktiline ese, olgu see siis aksessuaar või ka raamat.

Eriline näitus erilisele inimesele. Katariina kirikus Vene tänaval oli septembrikuus nädalapäevad avatud näitus „Hommage Arvo Pärdile“, mille sünni ajendiks kunstnike soov avaldada austust heliloojale tema 80. sünnipäeva puhul. Näituse idee tekkis spontaanses üksmeeles nahakunstnikest sõpruskonna koosistumisel ja tosinkond esinejat võttis tegusalt osa kogu näituse kujunemisprotsessist. Märgusõnaks sai „valge selle varjundites“, siin taga küllap „Tabula rasa“ ja ka Pärdi tsitaat, mis sai ära toodud ka seinatekstis: „Ma võiksin võrrelda oma muusikat valge valgusega, mis sisaldab kõiki värve. Vaid prisma saab lahutada värvid ja muuta need nähtavaks; selleks prismaks võib olla kuulaja hing.“

Pühendada näitus erilisele inimesele ja tema heliloomingule on midagi elamuslikumat kui köita kokku kellegi teoste poognaid. Muusikat on võimatu mahutada kaante vahele, muusika voolab kõikjale! Näituse kujunduses kasutati peegelpindu („Spiegel im Spiegel“!), mis kiriku tumeduses lisasid valgetele töödele sügavust ja peegeldasid eneses võlvaknaid. Erilisi vikerkaarelisi valgusmänge tekitasid kaante vahelt paistvad CD-kettad. Väljapaneku taustaks mängis Pärdi muusika, keskmeks oli aga kunstnike ühistööna valminud valgest nahast õnnitlusraamat mustal laual, kuhu külastajad said jätta oma tervitusi ja häid soove. Nii oli igal vaatajal võimalik ka ise osaleda ja valdav osa seda ka tegi. Esteetiliselt täpne ja toimiv oli Heino Kivihalli loodud kalligraafia raamatukaanel ja plakatil. Kunstnikele tähistas näitus täit õnnestumist, kui Arvo Pärt koos abikaasa Nora ja produtsent Manfred Eicheriga Katariina kirikusse saabus. Ehkki tegemist on mehega, kes ilmselt loomuldasa on heldimusaldis, oli tema siiras üllatus ja tänu väga liigutav. Valge raamat leiab peagi oma koha Pärdi keskuses Kellasalus, heledais varjundeis näitusetööd liiguvad omasoodu edasi Kohila raamatukokku.