Nadežda Tšernobai 28. IV 1985 – 21. XII 2015

Nadežda Tšernobai lõpetas 2004. aastal Kohtla-Järve ühisgümnaasiumi kuldmedaliga ja alustas 2005. aastal maali­õpinguid Tartu ülikoolis, kus lõpetas 2007. bakalaureuse- ning 2010. aastal magistriõppe. Maalikunst oli talle meedium, mille võimalustesse ta uskus, nii jätkas ta doktoriõpingutega Riia kunsti­akadeemias. Lätis suhtutakse maalikunsti endiselt austuse ja imetlusega, mis sobis Nadežda Tšernobai tõeks­pidamistega.

Nadežda Tšernobai algus oli võimas ja ta ei andnud endale armu, ta hapras kehas oli vägi, mida ta pani armutult oma loomingusse. Kõik teed näisid olevat valla ja vaim oli lootusest erk, kuid elul olid sootuks teised plaanid. Iga meel tõrgub uskumast jõulueelsel ajal juhtunut, see tundub ebareaalne, võimatu. Meenub 2008. aasta Tartu kunstinäituse avamine, kus noorel kunstnikul olid väljas suured tumedad söejoonistused ning avamisel seisatas ta hetkeks nende üleelusuuruste figuuride ees, riietatuna ise valgesse, seljal paistmas nahale õmmeldud inglitiivad. See efemeerne hetk ei tundu enam tõelisusena.

Nadežda Tšernobais oligi peidus justkui kaks poolt: üks, mis väljendus loomingus jõuliste, suisa apokalüptiliste teemadena, ja teine, mis avanes temaga suheldes, kui temast kiirgas rahu, soojust ja õrnust. Maailma eksistentsiaalne tunnetamine on ju kogu meie elu alus ja nende küsimustega on tegeldud sajandeid enne meid, tegeldakse praegu ja niikaua, kuni kestab inimkond. Materjalidki, mida ta oma töödes sagedasti kasutas, süsi ja veri, on seotud eksistentsiga.

Vasturääkivad või siis piltlikult justkui hea ja kurja tundmise puu kaks vilja on ka Tšernobai kaks viimast mastaapset ettevõtmist: näitus „Altarid. Vol. 3“ Y-galeriis ja sgrafiitopannoo „Aed“. Ta oli kunstnik, kes läks oma teemasse sisse ja elas selles, kelle loomingus on manuaalne meisterlikkus lahutamatult seotud ülitundliku närviga – maailmas toimuv seguneb individuaalse universumiga. Haigla seinale koos Peeter Krosmanniga valminud suurteos „Aed“, mida on nimetatud ka „Eedeniks“, kannab endas ju üdini positiivset sõnumit: see on maailm enne pattulangemist. Inimene olemise juurde kuulub aga õunast osasaamine, mis avab maailma nii heas kui ka halvas. Ilma selle polaarsuseta ei kujuta me oma elu ette. See õun on ikkagi vastuvõtmiseks, tulgu siis, mis tuleb. Enamasti aitab paks nahk või meditatiivne tegevus, kuid mõned meist kõnnivad läbi elu justkui nähtamatul noateral ja tunnetavad iga retseptoriga maailma valupunkte. Altari loomine on justkui austusavaldus.

Tšernobai altarid on väga isiklikud, aga ka üldinimlikud, need on justkui märtri kannatuste lugu. Neis on valu, mis on ju meis kõigis olemas, kuid mida tema tunnetas oma hella hingega liialt tugevalt. Ta on oma tööde kohta öelnud, et need ei vaja sõnu ja seletamist. Selsamal 2008. aastal, olnud hetkeks ingel, kirjutas kunstnik näituse „Kollase süütuse suudlus“ kaaskirjas: „valu, kannatamatu valu, mis tapab ja mis annab elu. hingel on liiga valus – ta püüab kehast välja saada. milleks püsida selles kehas, mis põhjustab ainult kannatust? see valu tekib iseenesest, seda tekitan iseendas. hing ja keha pole enam üks. hing on põgenenud, keha – jäänud.“

29. detsembril avaldati kunstnikule viimast austust Y-galeriis tema altarite ees ning igaviku radadele saadeti Nadežda Tartu Jaani kirikust. Sügav kaastunne kõigile lähedastele.

Tartu Kunstnike Liit

Tartu Ülikooli maalikunsti õppetool

Tartu Kunstikool

Eesti Maalikunstnike Liit

Tartu Kunstimuuseum