Mis värvi on armastus?

Meediakunstnikud kritiseerivad oma loominguga traditsioonilisi, normatiivseid arusaamu soorollidest.

MARE TRALLA

Näitus „Piiripealne armastus“ („Love at the Edge“) Poolas Białystokis Arsenałi galeriis kuni 16. VIII. Kuraatorid Denise Carvalho ja Monika Szewczyk, kunstnikud Anna Baumgart (Poola), Milena Dopitová (Tšehhi), Ira Eduardovna (Usbekistan), Alla Georgieva (Bulgaaria), Izabella Gustowska (Poola), Kristina Inčiūraitė (Leedu), Elzbieta Jabłońska (Poola), Anna Jermolajeva (Venemaa), Magdalena Jetelová (Tšehhi), Alevtina Kahhidze (Ukraina), Šejla Kamerić (Bosnia ja Hertsegoviina), Olesja Homenko (Ukraina), Katarzyna Krakowiak (Poola), Viktoria Lomasko (Venemaa), Agata Michowska (Poola), Duba Sambolec (Norra/Sloveenia), Kateřina Šedá (Tšehhi) ja Mare Tralla (Eesti).

Unistused turvalisest kodust ja armastusest on valusalt esil ka Alla Georgieva fotoseerias „Emad tänavalt“ (2001–2011).

Unistused turvalisest kodust ja armastusest on valusalt esil ka Alla Georgieva fotoseerias „Emad tänavalt“ (2001–2011).

Pressifoto

Arne Oidi ja Heldur Karmo romantiline laul „Mis värvi on armastus?“ ei ole ilmselt kõige sobilikum raamistus Denise Carvalho ja Monika Szewczyki kureeritud Ida-Euroopa feministlikule näitusele „Piiripealne armastus“., kuid selle laulu esimesed read kippusid vägisi mu mõtetesse. Aga need värvid ja positsioonid, kuidas armastust näitusel käsitletakse, ei ole romantilised, vaid poliitilised ja kriitilised: vaadeldakse ajaloolist ja isiklikku traumat, kombatakse ellujäämise piire, otsitakse armastuse võimalikkust sõjas, poliitiliselt tagakiusatuna või kodutuna. Eelkõige kritiseerivad rahvusvaheliselt tuntud meediakunstnikud oma loominguga aga traditsioonilisi, normatiivseid arusaamu soorollidest.

Ukraina kunstniku Alevtina Kahhidze video „Abielu läbirääkimised. Esimene osa“ (2010) võrdsustab heteroseksuaalses abielusuhtes mehe ja naise rolli. Video on dokumentatsioon rituaalsest aktist, kus abiellu astuvale kunstnikule ja ta tulevasele mehele tehakse sama juukselõikus. Lõikuse ajal näevad nad vaid üksteist, muutudes teineteise peegliks. Patriarhaalses kultuuris, nagu see on valdav Ida-Euroopas, eeldatakse, et abielus naine hoolitseb oma mehe eest, on allaheitlik ja loovutab osa oma iseseisvusest. Kahhidze aktsioon nõuab mehelt sedasama. Mehe reaktsioonid performance’i käigus tõendavad sellise nõude ebatraditsioonilisust ja tekitavad mehes ebamugavust.

Videos „Kohtumine“ (2012) mängib leedu kunstnik Kristina Inčiūraitė soo­identiteediga: ta kehastub meheks ja kohtub internetis partnerit otsiva omaealise naisega Svetlogorskist. Videos on esitatud kunstniku kirjavahetus selle naisega: näeme intiimseid mõtteid meestest, armastusest ja unistustest. Tekst on vastandatud Svetlogorski linnapildile, mille sümboolseks keskmeks on lammutamisootel köisraudtee hiiglaslik hoone mererannas, nostalgiline mälestus meheks kehastunud kunstniku lapsepõlvest või märk täitumatutest unistustest.

Unistused turvalisest kodust ja armastusest on valusalt esil ka Alla Georgieva fotoseerias „Emad tänavalt“ (2001-2011). Ta on dokumenteerinud kodutuid imikuga naisi Bulgaaria, Makedoonia ja Saksamaa tänavatel. Georgieva fotod ühiskonnas hüljatud, kaitsetutest ja unustatud emadest on ühtlasi intiimsed portreed oma lapsi armastavatest naistest ja terav kriitika neoliberaalse kapitalismi aadressil.

Kummalises kombinatsioonis ühineb selle kriitikaga Peterburist pärit Anna Jermolajeva irooniline video „Kremli teisik“ („Kremlin Doppelgaenger“, 2008-2009). Jermolajeva video üheks tegevuspaigaks on Venemaa sümbol Punane väljak, mis sulandub Türgis Antalyas vene turistide jaoks loodud kuurordiga, Punase väljaku ja Kremli koopiaga. Kuvand bikiinides päevitavatest vene turistidest Kremli müüri ääres on visuaalne paroodia. Intervjuud turistidega, kes ka päikest otsides valivad patriootidena oma kodumaad armastades pigem puhkuseks tehisliku Venemaa mudeli kui neile võõra kohaliku keskkonna, tekitavad õõvastava tunde globaliseerunud, kuid natsionalistliku maailma pärast.

Rahvuse-, rassi- ja religiooniarmastusest tekkinud konfliktide trauma kestab aastakümneid, personaalsetest lugudest saab sümbol. Bosnia ja Hertsegoviina kunstnik Šejla Kamerić kasutab sageli oma sõjamälestusi. Tema teos „Bosnia tüdruk“ (2003), mis ei olnud küll sel näitusel eksponeeritud, aga on tema sõjateemalise loomingu hulgas kõige tuntum, demonstreerib suhtumist naistesse, nende kaitsetut positsiooni sõjas. Tegu on must-valge autoportreega, millele kunstnik on lisanud tundmatu Taani ÜRO sõduri grafiti sõnumiga „No teeth …? A mustache …? Smell like a shit …? Bosnian Girl!“ ehk „Hambaid pole …? Vuntsid …? Sitahais ..? Bosnia tüdruk!“. Poola näitusel on väljas Kamerići video „Mida ma tean“ (2007), kus ta on kasutanud oma vanaisa maja, mis on kui ajamasinas poole sajandi taha unustatud, sest kogu interjöörist õhkub 1950ndaid. Selles visuaalselt lummavas keskkonnas oleme tunnistajateks armastuslugudele, mida esitavad lapsed. Need fragmendid, meenutused, unistused, mõrvalood ja muud omavahel põimuvad episoodid esitavad meile korduvalt küsimuse „mida ma tean armastusest?“.

Sõjatrauma teema jätkub Duba Samboleci videoinstallatsioonis „Kogujad 2“ („Collectors #2“, 2001-2002), mis on esmapilgul unenäoline: abstraktne film kunstniku rikkalikust ehtekollektsioonist assotsieerub rikkuse ja naise iluga, taustal on pehme häälega loetud tekst. Kui vaataja saab aru, et ses tekstis kirjeldatakse naisi metsas kõndimas, otsimas sõjas tapetud armastatutest maha jäänud märke („üks king … rebenenud varrukas … teine king … kolp …“), saab unenäost poeetiline õudusfilm.

Poeetilisus ühendab paljusid teoseid ning eriline galeriiruum (endine renoveerimata elektrijaam) annab kogu näitusele teatud alatooni. Katarzyna Krakowiak on oma heliinstallatsioonis kasutanud oskuslikult ära ruumilise keskkonna, tekitanud uusi tasandeid ning mänginud vaataja tajuga. Olesja Homenko hiiglaslikuna projitseeritud „Autoportree“ (2013) mõjub endises elektrijaamas ühtaegu melanhoolselt ja monumentaalselt. See on animatsioon maalidest, kus on kujutatud naist, ema, kes teeskleb magamajäämist, kui sulgeb ja avab taas silmad. Ruumiliselt on vaataja asetatud väikelapse positsioonile: ema kohalolu mõjub meditatiivselt ja rahustavalt.

Izabella Gustowska homoerootiline ihast ja igatsusest kõnelev videoinstallatsioon „Roosi armastus“ („Rose Love“, 2005) on sensuaalne piltide kaleidoskoop. Moskva kunstnik Viktoria Lomasko esitab oma joonistuste seerias „18+“ üldsuse eest varjatud poolsalajaste lesbiklubide atmosfääri, naiste (armu)suhteid, erootikat ja teeb kuuldavaks vene lesbikogukonna poliitilisi seisukohti. Lomasko on aktivist ja feministlik kunstnik, kes identifitseerib end heteroseksuaalsena. Seda seeriat ajendas teda tegema fakt, et lesbid tegutsevad Venemaal varjatumalt kui geimehed, ja ta soovis nende kogemusele tähelepanu juhtida. Vaatamata sellele, et lesbide olukord Venemaal ei ole kerge, on nende arvates Venemaal avalikult feminist olla palju raskem kui kapis lesbi. Lomasko teost on eksponeeritud väljaspool Venemaad, selle avalik eksponeerimine Moskvas on problemaatiline. Näitusel on välja pandud ka kaks minu teost: fotoseeria „Ruumi kirjutatud“ (2010-2011) ja „Päevik. Versioon 2“ (2010–2014).

Enamasti on näitusetöödes tegeletud nähtamatu ajalooga, lugudega, mis on naistele olulised, ent ei saa reeglina talletatud ajaloo suurde narratiivi. Nii võikski näituse kokkuvõtvaks teoseks olla Agata Michowska „Ajaloo õppetund“ („Lesson of History“, 2012), kus on kujutatud tüdruku jalgu pööramas laual oleva raamatu lehti. Ta ei loe seda kõigi objektiivsete ajalugude sümboolset üldkogumikku, kuhu üksikud indiviidid on sulandunud ja kadunud, vaid lihtsalt lehitseb seda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht