Leedu eesti kunstniku vaatepunktist

Vilniuse kunagine linnapea Artūras Zuokas toetas tulihingeliselt Vilniuse ja Kaunase Fluxuse projekti, ka praegu võimul noored liberaalid jätkavad nüüdiskunsti toetamist.

REIU TÜÜR

Mu kodu raamaturiiulis on efektne rida Leedu praeguse kunstielu kroonikat, seitse kogukat „ArtVilniuse“ kataloogi.

Esimese nüüdiskunstimessi korraldasid leedulased Vilniuse kui Euroopa kultuuripealinna programmi peaüritusena 2009. aastal. 2011. aastast peale on „ArtVilnius“ iga-aastane suursündmus, mis on võrreldav Vilniuse legendaarse raamatulaadaga (Vilniaus knygų mugė).

Vilniuse õitsev kunstielu

Leedu galeristide liidu ja Meno Nisa galerii (galerist Diana Stomienė) ettevõtmine on loogiline ja uhke samm, kuigi ka Leedu kunstiturg on suhteliselt väike. Igal aastal on fookuses mõni põnev riik, kust siis rohkem galeriisid osalema kutsutakse. Huvitavamad on olnud Ukraina ning Poola fookusega väljapanekud. Märkimisväärne on, et Leedu riik ning Vilniuse linnavalitsus mõistavad ürituse tähtsust.

Viimasel kunstimessil olid Eestist kohal Hausi galerii (Maarit Murka, August Künnapu, Maria Sidljarevitši, Juss Piho töödega), Okapi galerii (Erik Alalooga töödega) ning Foku (Anna-Stina Treumundi ja Tanja Muravskaja töödega). Üldse oli Litexpo näituste paviljonis kunstimessil väljas 55 galeriid 200 kunstnikuga 20 riigist. Eestist osaleb millegipärast hulga vähem galeriisid kui Lätist. Lõunanaabritel on Vilniuse messil ikka olnud kümme galeriid.

Reiu Tüüri kolmandal isikunäitusel Leedus, seekord Kaunase galeriis Pop Up, olid väljas maalid, kus on käsitletud talle omaselt ajaloolisi objekte.

Akvilė Snarskienė

Kaheksa aastat tagasi astus minu tollasest ateljeest Vilniuses Fluxuse ministeeriumi kolmandal korrusel Gediminase tänavas läbi Leedu kunsti suurkuju, Fluxuse liikumise üks eestvedajaid Jonas Mekas. Rääkisime New Yorgi avangardkunstist ja eestlaste osast selles. Legendaarne vanahärra oli entsüklopedisti mõõtu, mäletades suurt hulka eestlasi Viiraltist avangardi ajaloo prügikasti kadunud New Yorgi kunstni­keni. Mekase oli Vilniusesse kutsunud tollane linnapea Artūras Zuokas, kes toetas 2010. aastal tulihingeliselt Vilniuse Fluxuse projekti. Nüüd, kui Fluxuse ministeerium on kolinud Kaunase endise jalatsivabriku hoonesse, toetab ta sedagi. Praegu on Vilniuses eesotsas Remigijus Šimašiusega võimul noorepoolsed tegusad liberaalid, kes jätkavad nüüdiskunsti toetamist. On igati meeldiv, kui karismaatilised liidrid oskavad hinnata praegust kultuuri.

Aasta eest oli mul üüristuudio 250 aastat vanas klassitsistlikus hoones Vilniuse Užupise vabariigis. See piirkond on üldtuntud kunstnike linnaosana. Užupise riigil on oma konstitutsioon, eesti keelde on selle tõlkinud Rein Raud. Kunstnike vabariigi avamisel osalesid lausa Leedu ja Eesti president. Mäletan Toomas Hendrik Ilvese ning Dalia Grybauskaitė sütitavat kõnet kitsal kõveral agulitänaval. Üks markantsemaid Užupise legende on Guru-taat ehk Arvydas Gurevičius, kes õppis 1970ndatel ka Tallinnas kunstiinstituudis.

Užupises kohtasin ka eesti kunstnikku Peeter Krosmanni, kes oli seal kunstiinkubaatoris residentuuris. Temast sai kultuuriklubis Špunka (Tünnipunn) mu igapäevane jutukaaslane.

Mul on olnud Leedus kolm isikunäitust: Vilniuse Fluxuse ministeeriumis ja kunstiakadeemia galeriis Titanikas ning Kaunase galeriis Pop Up.

Kaunas 2022. aastal Euroopa kultuuripealinnaks

Kaunase südalinna näituse aitas mul püsti panna Peeter Krosmann, kes elabki nüüd Leedus. Galerist Miglė Kosinskaitė oli avamisele kutsunud ka Kaunase naisliikumise esindajad. Näituse nimiteosel „Suur sild“ on kujutatud Vilniuse ainsat silda viiesaja aasta eest. Praegu kutsutakse seda silda Roheliseks sillaks, kuid veel paar aastat tagasi kaunistasid seda stalinistlikud Kalašnikovi automaatidega punaväelased. Mina olen oma maalis keskendunud renessansiajastu kujutisele, mis meenutab Firenze Ponte Vecchio hoonestatud puitversiooni. Usun, et Tartus ja Pärnus võisid XVI sajandil sillakonstruktsioonid olla üsna samalaadsed.

Kaunase südalinnas tehnikaülikooli ning Vytautas Suure ülikooli peahoone ees nn Tudengi väljakul asub hoone, kus tegutses 1920ndatel ja 1930ndatel Eesti Vabariigi saatkond. Praegu on need ruumid välja rentida ja nii on meil plaan kunagine saatkond kunstiprojektina ellu äratada.

Hiljaaegu avati Kaunase Posti galeriis Žilvinas Landzbergase näitus „Peidetud päike“. Kunstnik esindas Leedut viimasel Veneetsia biennaalil. See näitus on parim, mida siiani Kaunases näinud olen. Seinad on jäetud tühjaks ning ruumi täidab kollaselt helendav rombiliselt paigutatud kuup kuhu on musta värviga maalitud klorofülli tootvad taimekatkendid. Ruumi saab siseneda läbi mustade kääbikumaja ust meenutavate illuminaator-triumfikaarte. Kes kunsti ei mõista, saab näitust nautida valgusteraapia seisukohalt kui tasuta solaariumi. Galeriid juhib korvpalluri mõõtu entusiastlik Andrius Pukis. Arvestades kas või selle galerii näitus­te taset, pole ime, et Kaunas kinnitati üheks 2022. aasta Euroopa kultuuripealinnaks.

Eestlased Leedus

Igal aastal kohtun paaril korral ka Non Grata värvika seltskonnaga. Sel aastal esinesid nad Kaunase kunstnike maja õuel. Maja, funktsionalistliku arhitektuuri kõrgklassi näide, ehitati kunagi Vatikani saatkonnaks. Al Paldrok pälvis viimasel Kaunase graafikabiennaalil peaauhinna ning oli kogu ürituse kaanepoiss plakatitel üle linna. Biennaalil osales ka Tarrvi Laamann, kellega mõtisklesime Nerise ja Nemunase jõe ristumispunktis vabaduse üle. Andrus Joonas täitis läinud aastal oma töödega Klaipėda Kunstihoone. Ka Vilniuse galeriides võib tema maale tihtipeale näha, samuti oli väljas teistegi nongratalaste kunst (Vartai galerii ja Jono gatvės galerija). Viimasel Vilniuse maalitriennaalil võttis Merike Estna installatsioon enda alla märkimisväärse osa kaasaegse kunsti keskuse (CAC) ruumist.

Kaarel Kütas oli aasta jagu Vilniuse kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas magistrantuuris. Tema magistritöö kaitsmisel olid leedu skulptorid eesotsas professor Mindaugas Navakasega üsnagi hämmingus. Kütase lõputööks oli ennast õhku lasknud mehe portree. Bernardiini mungaordu ruumi täitsid ribi- ning kolbafragmendid. Videolisanduses näitas ta Venemaal alla kukkunud tsiviillennuki ohvrite fragmente.

Leedu nüüdiskunstielu kulgeb Eesti omaga üsna ühtemoodi, ühisosagi on järjest suurem. Endalegi märkamatult pean rõõmsalt tõdema, et 8% Leedu iseseisvuse ajast olen olnud selle aktiiv­ne osa. Järgmisel nädalal tähistame Kaunase eesti kunstnikega juba Eesti Vabariigi 100. aastapäeva: Sööme kilu ja kõlistame tarva viinaga klaase.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming