Lapin, Maiste ja pidu kolmapäeva õhtul Tartus

KAARIN KIVIRÄHK

Tartu Kunstimuuseumi sünnipäevapeo langemine kolmapäevasele päevale tundus isegi loogiline: lõppude lõpuks on ju teada, et Tartus on reede- ja laupäevaõhtu asemel esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja neljapäev. Niisiis startis eelmisel kolmapäeval Solarise eest KKEK tellitud kunstibuss, millega varemgi on ette võetud kuulsusrikkaid reise Vilniusesse, Narva ja „Manifestale“ Peterburi, et viia virgad pidulised sel korral Tartu kunstimuuseumi 75. sünnipäevale.

Muuseumi esimesel korrusel on avatud pühendusnäitus „Uus maja“. Teiste seas on põnevamad leiud järgmised: Kaido Ole foto Rael Arteli magamistoast, mida isegi kõige suuremad insider’id polnud enne näinud, Minna Hindi kingitused muuseumile (nende seas mahla­press), Tartu kunstimuuseumi uue hoone projekt-maal emeriitprofessor Leonhard Lapinilt, kes on lahendanud korraga kaks igipõlist probleemi, Tartmusi uue maja ja Kivisilla taastamise. Lapini ideeprojekt näeb ette uue klaasist muuseumihoone Musi (lühend sõnadest „muuseum sillal“) rajamist kaarsilla asemele. Just hiljuti tuli uudis, et Norrasse ehitataksegi seesugune ühtlasi silla funktsiooni täitev klaasist hoone Kristefosi muuseumile.

Kunstiklassik Lapin oli ka peol kohal. Loomulikult ei vääriks ta oma tiitlit, kui poleks funktsioneerinud ühtlasi peo käimatõmbajana, alates joviaalsetest õnnitlustest Rael Artelile pidulikus õnnitlemisvoorus, kus vanameister teatraalselt muuseumi direktori õlal pisara poetas, hiljem aga itsitades oma kohale tagasi liikus. Kuni selleni, et istus Jarek Kasari kontserdiks esiritta (Jarek Kasar Lapinile: „Teie olete kindlasti kunstiinimene, teil on habe“) ja küsis pärast esimest lugu asjalikult, ega muusikat ei saaks veidi vaiksemaks keerata.

Jarek Kasari kontserti ilmestasid teisedki dialoogipunktid haritud publikuga. Pärast Lapini lahkumist võttis järje üle teine esireas istuv tuntud kunstnik. „Ma tean,“ nõustus Kasar, „ka minul tulevad sellised mõtted nagu teil, kui olen palju veini joonud.“ Ütles ja improviseeris kunstnikule väikese ballaadi tasuta veini joovastavast mõjust. „Sooviksin teile laulda armastusest,“ liikus Jarek Kasar edasi, „või äkki on kellelgi soovilugusid?“ „Kassilaul!“ kõlas publikust mitmehäälne vastus. Olgu peale, kassilaul siis, oli muusik nõus ja esitas populaarse teose „Harald ja Matilda“.

Sünnipäevaõnnitlustega esines teiste seas ka teine klassik, Tartu ülikooli kunstiajaloo professor Juhan Maiste. Olen viibinud lugematutes Maiste loengutes, kus professor alustab taas oma luulelist monoloogi „Täna tahaksin teile rääkida klassitsismist, aga ma ei tunne, et ma teaksin sellest piisavalt. (Sellele järgneb kahetunnine loeng klassitsismist, jumalikust ilust, allikavees suplevatest alasti nümfidest.) Ka sel korral alustas Maiste tõdemusega, et suur kõnemees ta ei ole, kuid nümfide asemel kõneles kunstiajaloo üliõpilastest, keda ta Tartu kunstimuuseumi jaoks paar tänavat edasi kunstiajaloo osakonnas kasvatab.

Tordi kõrvale pakuti kohvi, konjakit ja trükisooja kataloogi. Kataloog „75“ on nagu Tartmusi uus visuaalne identiteet – must. Must on Tartmusi logo punase vaiba (jah, seal oli punane vaip) taustaks oleval logoseinal, sama värvi on õhupallid koridorides ja muuseumitöötajate riiete üldtonaalsus. Stiililiselt domineeris sünnipäevaliste riietusstiilis sportlik ja argine vaim – kolmapäev ja Tartu ju siiski. Me ei olnud mõnel New Yorgi liiga cool’il peol, kus iga riidevalik on vale, iga viinamari liiga hapu ja iga uus hipstermuusikute beat liiga labane, et selle järgi tantsida. Tartu kunstimuuseumi sünnipäev on sundimatu vaibiga: laes ripub hiiglaslik diskokera, mida võis viimati näha Kumu näitusel „Merike Estna ja mina kui maal“, lillakas valguses sööb Postimehe korrespondent suhkrut otse topsist ja tõenäoliselt võetakse kohvijoomisest üle jäänud konjak bussi kaasa. Muuseumi kogude kuraator Tiiu Talvistu rääkis kataloogi esitledes nostalgiliselt, kui mitme muuseumi direktoriga ta ühes lauas kohvi on joonud ja kuidas muuseumi põnevast ajaloost võiks rääkima jäädagi.

Rääkima me ikkagi ei jäänud, vaid sõitsime tagasi Tallinnasse. Tee peal arutasime, kes võiks muuseumi sajandal sünnipäeval rääkida sellest, kuidas ta Rael Arteliga ühes kohvilauas on istunud, ning palusime bussijuht Paulil meid 25 aasta pärast samast kohast peale võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming