Kus me asume, kui mõtleme neoliberalismist?

Jaana Kokko kunstnikupositsioon põhineb vastupanukultuuril, mis on aidanud väljendada neoliberalismi kriisi.

TANEL RANDER

Jaana Kokko näitus „Kujutledes tulevikku“ Y-galeriis kuni 11. X.

Jaana Kokko on Helsingist pärit uuriv kunstnik, kelle looming on Eestiga seotud juba 1990ndate lõpust saadik. Ta on teinud siin välitöid, viibinud residentuurides, osalenud näitustel – viimati möödunud aastal, kui Hobusepea galeriis oli tema ja Liina Siibi ühisnäitus „Meie isiklikud arhiivid“.

Oma näituse „Kujutledes tulevikku“ tekstis osutab ta neoliberalismile kui ideoloogiale, mis on toonud kapitalistliku majanduse loogika meie ellu, unenägudesse ja inimsuhetesse. Ta leiab, et sellele on võimalik feminismi abil vastu astuda. Näitusel esitab ta taas oma video „Sadam“ koos juurdekuuluva fotoseeriaga: see põhineb Tallinnas tegutsevate naiste ideoloogilise subjektsuse avamisel sotsialismijärgses kontekstis, mille vastu Kokko näib põhiliselt huvi tundvat. Peale „Sadama“ on näitusel motiveeriv osa, mis koosneb visuaalsetest üleskutsetest feministlikule vastuseisule ja paarist reaalsusel põhinevast näitest. Nagu Kokko oma näitusetekstis kirjutab, tuleb (kapitalismita) tuleviku kujutlemiseks rääkida ja kuulata selliseid lugusid, mille eest ei jagata rahvusauhindu.

Nõnda saame me näha lugu Kanadas Montréalis elavast Poola migrandist Evast, kes korjab ja töötleb äravisatud riideid ning müüb neid oma taaskasutuskaupluses, samuti loeb tohutul hulgal äravisatud raamatuid. Jaana Kokko joonistus Pauline Campbellist kõneleb naisest, kes pärast oma 18aastase vangistatud tütre surma protestis aastaid Suurbritannia vanglate ees, kui mõni naisvang oli surnud. Ta ise leiti lõpuks antidepressantide üledoosi kätte surnuna oma tütre haualt. Peale nende lugude jagab Jaana Kokko teoreetilisi materjale (David Camfield, Christine Delphy, Chantal Mouffe ja teised lääne autorid): need asuvad galeriisse ehitatud äravisatud ehitusmaterjalidest hurtsikus, kus igaüks võib istet võtta ja lugeda. Materjalid puudutavad muu hulgas küsimust kriitilise kunsti võimalikkusest neoliberalismis, kuivõrd kunstist on saanud ennast pidevalt uuendava ja oma vastuolusid ärakasutava ideoloogia strateegiline osa. Samuti tõusevad esile küsimused, mida nimetaksin teadmiste genealoogiaga seonduvaks. Järgnevalt püüan sõnastada neoliberaalse kapitalismi ja sotsiaalse soo omavahelist seotust, lähtudes omaenese teadmiste genealoogiast ning Jaana Kokko näituse asukohast ja geopoliitilisest kontekstist.

Neoliberalism ja selle sookaudne subjektsus. Neoliberalism, mille kindlateks tunnusteks on deregulatsioon, privatiseerimine ja finantsialiseerimine, ei ole ainult majanduslik probleem ega puuduta üksnes riigipoliitikat. Deregulatsioon tähendab riigivõimu oma kohustustest eemaldumist, mis toimub privatiseerimise kaudu, s.t turu avanemise kaudu seal, kus varem asus avalikkus ja poliitika. Näiteks sellistes valdkondades nagu haridus, kultuur, tervishoid, sotsiaalhoolekanne. Finantsialiseerimine on teekond kapitaliturgudest keelde ning inimpsüühikasse- ja käitumisse. See on ka neoliberaalse subjekti tekkelugu: tema ülesandeks on moodustada iseennast reguleeriv ühiskondlik sidekude. Neoliberalismist kirjutatakse ja räägitakse läänes tohutult palju, see on loonud suure hulga teooriat, mis kauges tulevikus hakkab defineerima vähemalt viimast kahtekümmet aastat – aega, mil külma sõja aegne stabiilsus lõppes Berliini müüri langemisele järgnenud plahvatusliku emantsipatsiooniga, mis käis alla, ja mille tulemusel transformeerus poliitika, riigi ja inimese tähendus. Sellele viitavad näiteks Giorgio Agambeni homo sacer ja erakorraline seisukord ning Achille Mbembe tutvustatud nekropoliitika kontseptsioon. Neoliberaalse kapitalismi vastu suunatud kriitika, mis lähtub sotsiaalse soo problemaatikast ega tegele hermeetiliselt majandusküsimustega, võib tabada hetke, kui tekib neoliberaalne subjekt.

Minu generatsioonile on neoliberaalne kapitalism seotud justkui hormonaalse arenguga, kuivõrd see saabus minu ellu teismeeas, 1990ndatel aastatel. Oma kogemuse järgi võin öelda, et minu sotsiaalset sugu hakkas moodustama universalistliku popkultuuri vohamine massimeedia vahendusel. Teiselt poolt aga kohalik „ürgaegne“ soovormel, mis totalitaarses nõukogude ühiskonnas kinnistununa kehtestas end samuti totalitaarselt ja moodustas midagi traumal põhineva südametunnistuse laadset. Seetõttu kohtab terves Ida-Euroopas vägivalda kalduvat ja kindlatele kultuurilistele mallidele vastavat maskuliinsust. Neoliberaalne subjekt ei sündinud kohe, vaid tegi läbi samasuguse transformatsiooni nagu Ida-Euroopa riigidki. See transformatsioon ei ole aga lõppenud – keskuse ja perifeeria suhted on oma olemuselt patriarhaalsed ning perifeeria ülesanne on viibida lakkamatus arengufaasis ja alluda keskuse tsiviliseerivale missioonile. Selline hierarhia iseloomustab kogu praeguse maailmakorra aluseks olevat lääne modernsuse ajalugu, mida saadab lahutamatu varjuna koloniaalsus.

Argentina päritolu semiootik Walter Mignolo on tutvustanud lääne modernsust defineerivat koloniaalse võimumaatriksi mudelit, millel põhineb ka neoliberaalne globaalkapitalism. See mudel sisaldab üksteisega seotud sektsioone, nagu majandus, sugu ja seksuaalsus, autoriteet, samuti teadmised ning subjektiivsus. Patriarhaalsusel ja rassismil on keskne ja ajalooline koht selle mudeli toimimises – nad läbivad printsiipidena kõiki loetletud sektsioone. Argentina päritolu feminist Maria Lugones on kirjutanud, et soo kontseptsiooni on kasutatud ja kasutatakse selleks, et hävitada rahvaid, kosmoloogiaid ja kommuune „tsiviliseeritud“ lääne ehitamiseks. Kõige paremini avaldub see seal, kus eeskätt hakkab silma rassism – endises kolmandas maailmas. Aga miks mitte ka teises? Nõukogude mees ja naine olid ideoloogilised subjektid, kindlatele mallidele vastavad proletaarlased. Tänapäevase Ida-Euroopa sotsiaalse soo konstrueerimine toimib lääne universaali kaudu. Siinkohal tasub tähelepanu pöörata Sloveenia feministi Marina Gržinići kriitikale 2009. aastal Viinis MUMOKi näituse „Sookontroll“ („Gender Check“ ) aadressil. Sama näituse vastu on suunatud ka Miltiadis Gerothanasise, Ana Hoffneri, Marissa Lobo ja Ivana Marjanovići interventsioon-projekt „Kontrolli asendus: võimu koloniaalne maatriks“ („Check Instead: The Colonial Matrix of Power“). See ERSTE fondi (mida kontrollib ERSTE pank) rahastatud näitus sisaldas Gržinići sõnul tohutul hulgal sümptomaatilisi vastuolusid ja tegeles peamiselt soo meinstriimimisega (meesstriimimisega) läänest itta, ehkki pidevalt korrutati, et Läänt ja Ida ei eksisteeri enam. Ometigi oli näituse pealkirjal ka teine osa „Feminiinsus ja maskuliinsus Ida-Euroopa kunstis“ („Femininity and Masculinity in the Art of Eastern Europe“) ning näitusele järgnenud sümpoosionil oli eraldi ida ja lääne paneel – esimene neist kandis pealkirja „Kas sugu suudab rääkida idast?“ („Can Gender Speak East?“), teine „Pista persse oma sugu“ („Fuck Your Gender“). Nagu kirjutab Gržinić, lõi see olukorra, kus idaeurooplastele käib sootemaatika küll, ent lääneeurooplased on sellest välja arenenud. Nii nagu Euroopas on piirid muutunud tsoonideks ja Ida-Euroopa üheks suureks piiritsooniks, nõnda hübridiseeriti sel näitusel ida ja lääs, ehkki ebaõiglased vastuolud jäeti alles. Finantskapitali kontroll representatsiooni üle toimis avalikult ja institutsionaalselt, ja seda saatis koloniaalse epistemoloogia ja nekrokapitalistliku valitsemisviisi vaheline ühendus.* Jaana Kokko on oma näitusetekstis kirjutanud: „Majanduslikule ekspluateerimisele vastu astumiseks on vaja õppida ja mõista feminismi struktuure ja ajalugu. Seda tuleb mõista mitte ainult kui soolist võitlust, vaid kui vastuseisu kapitalismi ebaõiglasele loogikale, mis tekitab ekspluatatsioonil ja ebavõrdsusel põhinevaid inimsuhteid.“ Tuues näite „Sookontrollist“, püüdsin ma avada feminismi struktuure ja ajalugu neoliberalismis.

Kus me asume, kui me mõtleme? Kokko videos „Sadam“ räägivad tema intervjueeritud naised muu hulgas ka sotsialistlikust minevikust ja nõukogude naisest. Mõni neist ei mäleta minevikust mitte midagi ega oska isegi sotsialismi mõistet lahti mõtestada. Minevik ja sotsialism näivad olevat generatsiooni küsimus. Vanemad intervjueeritavad leiavad, et ka praegu on kõik nii, nagu oli siis – aina töö ja kohustused! Nii polegi vahet, kas nõukogude naine või praegus­aegne naine? Kõlab populistlikult, ent ainuüksi sellise võrdluseni jõudmine räägib midagi praeguste inimeste elu ja enesetunde kohta. Videos pööratakse iseäralikku rõhku sellele, mis tundub loomulik. Kunstniku küsimused „mis sa oled?“ ja „mida sa sööd?“ on jäised ja lõikavad nagu noaga. Vähemalt minule meenutavad need Martha Rosleri 1975. aasta videot „Semiotics of the Kitchen“ ehk „Köögisemiootika“, milles telekokka parodeeriv kunstnik tutvustab raevukalt köögitarbeid, demonstreerides allumatust köögile kui naise soorolli struktuurielemendile. Köögile pöörab erilist tähelepanu ka Kokko. Ta võrdleb Rootsi kunstniku Carl Larssoni 1898. aasta kodanliku köögi kontseptsiooni nõukogude köögiga, väites, et kui lääne modernsus ratsionaliseeris inimeste liigutused köögis, siis nõukogude sotsialism minimeeris köögi, vabastades naised kohustusest seal süüa teha. Selle viimase väite pöörab ümber intervjueeritud Tallinna naine: mingit vabastamist ei olnud, köögis toimus pidev vaaritamine! Parim näide sotsialismi emantsipeerivast mõjust köögis pärineb Rumeeniast, kus 1980ndate lõpu kriisi ajal otsustas diktaator Ceauçescu vabastada inimesed koduse söögitegemise nuhtlusest ning rajada Bukaresti suured avalikud sööklad, mida rahvas hakkas kutsuma näljatsirkuseks. Lõpuni neid ei ehitatudki, sest peagi vahetus võim ja Ceauçescu tapeti. 1990ndate lõpus kujundati need ümber kaubandus- ja ärikeskusteks. See transformatsioon iseloomustab suurepäraselt ka Ida-Euroopa subjekti kujunemist.

Parafraseerides Hannah Arendti küsimust „kus me oleme, kui me mõtleme?“, kirjutas Rumeenia filosoof Ovidiu Ţçichindeleanu viis aastat tagasi artikli pealkirjaga „Kus me oleme, kui me mõtleme Ida-Euroopas“ („Where Are We When We Think In Eastern Europe?“). Ta lokaliseeris Ida-Euroopa pigem minevikku ja lootusesse kui tänapäeva ja tegelikkusesse. Kuni eelmisel aastal alanud Ukraina sõjani oli Ida-Euroopa geopoliitiline erinevus vaka all, sest takistamatult ringlev finantskapital hägustas kõik piirid ja genereeris illusoorset ning klassipõhist globaalset kuuluvustunnet. Kultuuriline ja episteemiline universalism oli selle loomulik osa. Selleks et neoliberalismile vastu astuda – nagu soovib Jaana Kokko – tuleb piirid uuesti politiseerida ning pöörata tähelepanu oma teadmiste ja subjektiivsuse geopoliitilistele alustele.

Ida-Euroopa neoliberalism avaldub teisiti kui läänes, samuti on feminismil siin läänest erinev kujunemislugu. Ehkki Ida-Euroopal on väga lai ulatus ning sõltuvussuhted, mis iseloomustavad praegust ida ja lääne suhet, olid olemas ka sotsialistlikus minevikus. Nii idas kui ka läänes võib feminismil olla abstraktne ja eksitav tähendus. See võib viidata universalistlikule ja institutsionaliseeritud artikuleerimisviisile, mis esindab ja homogeniseerib rõhutud inimesi ja gruppe läbi valgustunud esindajate – keskklassist haritlaskonna. Kuivõrd see leiab aset neoliberaalses ideoloogilises ruumis, taandatakse feminism võrdõiguslikkusega seotud valdkonnaks. Samal ajal puudutavad kasinuspoliitika kärped ülikoolides just humanitaaralasid, kuuldavasti ka soouuringuid – võib oletada, et mõõtkavas, kus proportsioonid ja prioriteedid lähtuvad inseneriteadusest, on soouuringud võrdsustatud luksuskaupadega, mida pole ellujäämiseks vaja. Sõna „ellujäämine” kasutatakse neoliberalismis tähelepanuväärselt palju, justkui elaksime piirsituatsioonis, millegi kokkuvarisemise äärel. Küllap see on erakorralise seisukorra teekond inimpsüühikasse, -keelde ja -käitumisse. Samuti neoliberalismi kriitiline seisund, millele on kaasa aidanud pikaajaline vastupanukultuur, mida esindab ka Jaana Kokko kunstnikupositsioon.

* Marina Gržinić ajakirja Pavilion XIV numbris. Kättesaadav aadressil http://pavilionmagazine.org/download/pavilion_14.pdf