Kunstiakadeemia ametlike ettekannete ja liitmiste küüsis

Mart Kalm: „Me ei valmista kunstnikke ainult Padavere vallale, vaid kogu maailmale.“

LIISI AIBEL, MERLE KARRO-KALBERG, REET VARBLANE

Kunstiteadlane, akadeemik Mart Kalm on olnud kunstiakadeemiaga seotud alates 1992. aastast. Ta on olnud kunstiteaduse instituudi ja (kunsti)teaduslike projektide eesotsas, töötanud dekaani ja prorektorina, tänavu kevadest juhib Kalm kunstiakadeemiat rektorina.

Merle Karro-Kalberg: Alustame päevakajalise teemaga Gunnar Oki kõrgharidusalase ettekande tuules. Kunstiakadeemia soovitatakse liita Tallinna ülikooliga. Mida sellest arvata?

Mart Kalm: Valdav enamik seisukohti on sellised, millega nõustun. Mulle väga meeldib, et natsionalistlik, populistlik avantüür tasuta kõrgharidusest saab kriitikat ja soovitatakse lõpetada. Vaesed Ida-Euroopa riigid lihtsalt ei jaksa seda endale lubada. Väga sümpaatne on, et pakutakse ka uut ja toimivamat kõrghariduskorraldust.

Mina näen probleemi aga raporti tehnokraatlikus maailmapildis. Seal ei ole üldse arvestatud, et kõike ei saa ühtmoodi käsitleda. Paljudes Eesti ülikoolides, valdavalt EMTAs ja EKAs on kunstide õppesuunad, kus kehtestatud teaduspõhised mudelid ei kehti. Raporti puudus on, et loomingupõhist kõrgharidust, mis pole halvem või parem teaduspõhisest lähenemisest, ei vaadelda erijuhtumina.

Mõistlik, et rõhutatakse erialade dubleerimise lõpetamise vajadust. Oleme ju kogu aeg olnud seda meelt, et meie arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava ei ole vaja TTÜs dubleerida. Nii on arvanud ka suurem osa arhitektkonnast. Pealegi saab EKA arhitekti diplomiga töötada terves Euroopa Liidus, aga TTÜ omaga ainult Eestis. TTÜ on ennast välja reklaaminud rohkemate inseneriainete ja inseneride ning arhitektide sulatamisega, mis võikski olla nende õppekava huvitav nišš. Aga tuues arhitektiõppe kesklinna, eraldades arhitektuuritudengid niiviisi TTÜ linnakus õppivatest inseneridest, ei saa ma aru, kuidas sünergia peaks tekkima.

Kui nüüd selle raporti valguses ministeeriumi poliitika muutuks vähem kaootiliseks ja rohkem riigimehelikumaks, oleks suurepärane.

Karro-Kalberg: Ruumivaldkonna spetsialiste õpetatakse meil üldse pea igas ülikoolis: EKAs ja TTÜs arhitektuuri, EMÜs ja TTÜs maastikuarhitektuuri, TLÜs ja EKAs linnakorraldust ja urbanistikat, lisaks veel inimgeograafid TÜst. Kas seda pole liiga palju?

Võime ju öelda, et ruumispetsialiste tuleb mitmest koolist liiga palju, kuid samal ajal näeme, et nad ei ole suutnud ennast ühiskonna silmis piisavalt kehtestada. Seadused võimaldavad ruumipoliitikat läbi viia ilma arhitektideta võhiklikult, riik ei oska ülikoolides ette valmistatud spetsialistide intellektuaalset potentsiaali ruumilise keskkonna kvaliteedi parandamiseks rakendada.

Kui vaadata uusi maanteid, siis ma ei kahtle, et need on ehitatud ökonoomselt ja parimat inseneritarkust kasutades, kuid kui ma seal ära eksin ja õiges kohas maha pöörata ei oska, sest ruumi ei ole loogiliselt rakendatud, siis saab öelda küll, et ruumiliselt mõtlevat spetsialisti pole osatud õigel ajal kaasata. Probleem on selles, et lubatakse ehitada arhitekti kaasamata.

Reet Varblane: Mida dubleerimise all ikkagi silmas pead? Näitena kõlas siin küll arhitektuuri õppekava, kuid kui mõtleme Tartu kõrgema kunstikooli või Tartu ülikooli maali­osakonna või isegi Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku metallikunsti eriala peale, siis kas ka seal tuleb dubleerimisest rääkida?

Tartul ja Viljandil on regionaalpoliitiline roll, mida ei ole TTÜ arhitektuuriõppel. See on suur põhimõtteline erinevus. Kui Tartu kõrgem kunstikool kasvatab inimesi ette EKAsse magistrantuuri astumiseks, siis on see igati loogiline rollide jaotus. Tartu ülikooli maali magistriõpe on veidi keerulisem juhtum, kuid kunstiteadlane minus ütleb, et mida rohkem erinevaid koolkondi meie kultuuriruumi mahub, seda rikkamad oleme.

Varblane: Kui Gunnar Oki analüüsist kasvavad välja ettepanekud ja sellest omakorda tungivad soovitused liitumiseks, mis siis EKAst saab?

Mina ei näe ka selles katastroofi. Kogu maailma kõrghariduses toimub konsolideerumine, kõrgkoole liidetakse. Kuid EKA ja EMTA ei dubleeri kedagi, neil on ühiskonnas oma selge valdkond, mõlemad on rahvusvaheliselt tegijad ning suurem osa seal mainitud probleeme meid ei puuduta. Naljakalt õhkas Okk, et meie ülikoolides võiks käia esinemas maailmanimesid, nagu meil seda siis ei juhtuks. EKAs on kohe 17. IX jälle Berkeleyst Marc Treibi loeng, 14. X tuleb Columbiast Kenneth Frampton, kelle moodsa arhitektuuri ajaloo järgi õpetatakse kõigis korralikes koolides ja mille EKA eesti keeles välja andis.

EKA on nagu meheleminekueas pruut, kes enne abiellumist peab veime­vaka kokku saama. Ehk nii kaua kuni EKA uus õppehoone valmis pole, me liitmise ja liitumise juttu tõsiselt võtta ei saa.

Oki puhul on sümpaatne, et nii EKAt kui ka EMTAt on nähtud õppeasutustena, mida tuleb käsitleda ühesuguses võtmes. Minister Jürgen Ligi on meedias kommenteerinud, et väikesed asutused tuleb suurtega liita, sest nad ei suuda oma töötajatele samaväärset palka maksta. See ei ole ju tegelikult EKA, EMTA ja kunstierialade probleem, sest väikesed palgad on rahastamismudeli viga. Teadusgrantidega võrdväärset meedet kunstide erialadele, mis annaks loome- ja õppetöö liitmisele sama kvaliteedi teadusülikoolidega, pole suudetud välja töötada.

Karro-Kalberg: Aastaid on kuluaarides räägitud, kuidas TTÜ lobistab arhitektuuriõppe endale saamise eesmärgil. Ehitus- ja insenerivaldkonnas õpetamise osas eelistab riik kõikidele muudele avalik-õiguslikele ülikoolidele TTÜd. Kas ehk nüüd poleks lihtsam anda ka arhitektuuri õpetamise kompetents üksnes TTÜle, sest Tallinna ülikoolil ei ole ehitusvaldkonnaga mingit kogemust?

Kui vaatame maailmas ringi, siis arhitektuuri õpetatakse nii tehnika- kui ka kunstikoolides. Arhitektuuri näevad üheselt tehnikaalana vaid, klapid peas, Exceli-mehed. Siit koorub teatud inseneride alaväärsuskompleks, et arhitektid on alati tähtsamad, neile häguse ülesande andjad. Selles võib leiduda ka Hruštšovi pöörde järgset nostalgiat, kus ikka insener sai arhitektile päitsed pähe panna.

Eesti teadusbürokraadid tunnevad inseneride survel väikest vajadust arhitektidele koht kätte näidata. On tunda elukutsetevahelist hõõrumist, mis Eestis on ajalooliselt päädinud mitu korda arhitektide väljaviskamisega tehnikakoolist.

Varblane: Kas on üldse arvutatud, et ülikoolide liitmine toob kaasa ka majandusliku kokkuhoiu?

Rektoripalga pealt kindlasti, seegi ei ole halb mõte. Kui aga kaine peaga mõelda, siis kas see kokkuhoid massiülikooli sulandumise hinnaga on ikka seda väärt.

Kui plusside juurde tulla, siis väikesed ülikoolid ei ole nii haldussuutlikud, sest tugistruktuuride ülalpidamine on kallis. Väikeses koolis on aga asjaajamine inimlik. Võit on rikkalikumad raamatukogud ja teooriaainete suurem valik. Kuigi kui õppetöö ei toimu ühes majas, siis pole kindel, kui hästi koostöö toimib.

Karro-Kalberg: Mind on pannud imestama, et EKA ja EMTA on suutnud hoida oma kursused nii väikestena, pea kammerlikena. Suuremates ülikoolides arvestatakse kursuse miinimumiks vähemalt kolmkümmend inimest. Kuidas EKA on niiviisi ellu jäänud?

Meil on nendes küsimustes olnud veriseid võitlusi. Ainult et meil on minimaalse grupi suurus viis tudengit. Olukorras, kus teatud tööstusharud on Eestis sisuliselt välja suretatud, on vastutustundetu rohkem spetsialiste neis valdkondades koolitada. Mind on alati pahandanud tööandjate jutt sellest, kuidas ülikoolid on elukauged ega valmista neile konkreetse operatsiooni tegijaid ette. Meil õpivad inimesed, kes oma loovate mõtetega tekitavad uusi tooteid ja töökohti, milleks on vaja märksa keerulisemaid liigutusi. Tööandjatel on kutsekooliloogika, nad ei taju, mis on ülikoolitasand. On viimane aeg, et ettevõtjad tuleksid allhankefaasist välja ja hakkaksid rakendama meie poolt neile ette valmistatud disainereid tootearendajatena. Siin tuleb nõustuda Rainer Katteli jt TTÜ teadlaste raporti kriitikaga, et Eestis on vaja tööstuspoliitika alusdokumenti. Muidu ei tea ülikoolid, kuhu areneb tööstus.

Varblane: Kui palju kõrgkool üldse vastutab oma lõpetajate eest? Üks asi on see, et ülikoolist saab hariduse, teine see, mida sellega pärast töö­turul peale hakata. Õppekava, -programm ja õppejõud võivad olla väga huvitavad, aga mis saab pärast kooli?

Kunstiharidusel on oma spetsiifika. Kui raamatupidamist õppinud inimesed on kogu ülejäänud elu võimelised raha lugemisega elatist teenima, siis ei saa eeldada, et kõigist maalieriala lõpetanutest saavad andekad kunstnikud. Valdav enamik diplomeeritud kunstnikke teeb leivateenimiseks siiski midagi muud. Õnneks on EKA haridus küllalt mitmekülgne ja kunstnikud leiavad rakendust. Kui neil on siis veel aega ja energiat näiteks maalimisega tegelda ning kulka pintslirahaga toetab, siis ehk sünnibki vaatamata kõigele kunst.

Varblane: Me ei saa ju lähtuda loogikast, et kanname üht Arvo Pärti kätel, teised tehku äraelamiseks n-ö tõsist tööd, kunsti aga hobi korras.

See ei ole muidugi unistuste olukord, vaid karm reaalsus.

Liisi Aibel: Gunnar Okk tegi ettepaneku hakata mõõtma lõpetajate palgataset ja uurima, kas ta oma erialal ikkagi töötab. Niimoodi näiteks juura eriala lõpetanuid mõõta tundub loogiline, aga kuidas see EKA lõpetajatele sobib?

Kus on Eesti ühiskonna loodud töökohad kunstnikele? Siin on ka EMTA ja EKA vahel erinevused. Kui EMTA lõpetajad lähevad teatritesse ja orkestritesse riigi palgale, siis EKA lõpetajaid ei oodata kuskil. Eesti kõrgkoolide võrdluses on ettevõtjate arv EKA lõpetajate seas kõrgeim. Kunsti ei tehta rikkaks saamise idufirmadena, vaid väikeettevõtetes, kus ots otsaga kokku tullakse. Olukorras, kus riik ja ühiskond on nõus kunsti eest nii vähe maksma, on töökohtade nõudmine patust. Kuid kunstnikud ei loo kunsti endale, vaid selleks, et meie elu oleks mitmekesisem ja huvitavam, et see aitaks kõigil kodanikel paremini elada. Ühiskonnakriitiline kunst vajutab ju ühiskonna valupunktidele. Positiivsuskultusega poliitikud aga ei taha sellistel kunstinäitustel käia.

Kõikide seniste raportite puudus ongi see, et ei osata mõõta kunstilisi väärtusi, sest ei ole välja töötatud metoodikat, kuidas kunst meid emotsionaalselt ning hingeliselt aitab.

Karro-Kalberg: Kas siis ei võiks nendele erialadele, mis on populaarsemad, rohkem tudengeid vastu võtta?

Nii ongi tehtud. Graafilises disainis töötab kaks rühma kõrvuti. Vabade kunstide järel läheb ka disainiteaduskond sellele, et ei võeta enam vastu kitsale erialale. See on üks samm praegusaegsema, sünteetilisema, sünergilisema kunstihariduse poole, et koolist tuleks välja mitmekülgsem disainer, kes oskab nii klaasi puhuda, pitsi kududa kui ka teenust disainida. Püüame saada üle modernistlikust haridusmudelist.

Varblane: Tehtud on ettepanek minna üle ingliskeelsele õppele. Räägitakse küll doktoriõppest ja tehnikaaladest. Kuivõrd on ingliskeelne õpe EKAs mõistlik?

Meie praeguses nii-öelda tegemata laste ja olemasolevate laste mõttetult välismaale saatmise olukorras tundub mulle Oki raporti kõige kahtlasem koht see, kus ta soovitab igal aastal välismaale õppima saata teatud hulga riigile kõige vajalikumal erialal õppijat, kellele pannakse kohustus pärast lõpetamist töötada oma riigi heaks kümme aastat. See tundub nõukogudeaegse loogikana, sest praegus­aegne inimene komponeerib oma hariduse mitmest ülikoolist. Ta võib sattuda doktorantuuris sellise valdkonna peale, kus Eestis ei ole ühtegi spetsialisti ega lootust uurimisrühma moodustamiseks, valdkonna väljaarendamiseks. Kuidas määratakse riiklikud prioriteedid? Kas eliidi laste kutse-eelistuste põhjal?

Mis aga puutub inglise keelele üleminekule, siis EKAs me seda tasapisi ka teeme. Olen veendunud, et humanitaarias ei tohi eestikeelset õppekava asendada ingliskeelsega, kuid ingliskeelne võiks kõrval olemas olla. Kunstiõpetuses, kus visuaalne keel on tähtsam kui verbaalne, pole probleem nii terav.

Varblane: Ei tohi unustada, et nüüdiskunstis on sõnal teose kontseptualiseerimisel väga suur tähendus. Võõrkeelse sõnakasutusega ei jõua kunst publikuni.

Arvan, et kunstis ei ole inglise keel nii suur mure. Kunst peab olema mitmekesine ja olukorras, kus me endi lapsi on vähe, toob võõrkeelne õpe kaasa rahvuslikust sumbumisest – mille pahvakuid oleme suvi otsa pagulasteemal lugeda saanud – ja kitsarinnalisest natsionalismist väljatuleku. Me vajame rahvusvahelist mõõdet ja kui ka eestlased õpivad magistrantuuris inglise keeles, siis loome neile paremad tingimused rahvusvahelises situatsioonis hakkama saamiseks. Me ei valmista ette kunstnikke Padavere vallale, vaid maailmale.

Karro-Kalberg: Kui tulla EKA doktoriõppe juurde, siis see on olnud kitsaskoht. Mõni aeg tagasi oli probleeme arhitektuuri doktoriõppega. Kuidas see on käima läinud?

Arhitektuuri doktoriõpe on väga hästi käima läinud, sest EKA kuulub suurde rahvusvahelisse ADAPT-r’i konsortsiumi. Sinna kuuluvad paljud väga head ja kuulsad arhitektuurikoolid, nagu Taani Århusi arhitektuurikool, Leuveni katoliku ülikooli arhitektuuri teaduskond jt. See on üks praegu aktualiseerunud arhitektuuri loomepõhise doktorantuuri keskusi. EKA arhitektuuri doktoriõpe on kõige uuenduslikumate suundumuste tuiksoonel.

Varblane: Aga kui mõelda doktoriõppele disainis, vabades kunstides ja kunstikultuuris, kuidas on seal lood?

Meil kaitstud doktoritööd, iseäranis kunstiteaduses, on väga tugevad. Ka oluliselt nõrgemate töödega peaks kraadi kätte saama. Doktoritöö võiks olla üks noorpõlve õpinguetappe. Siin kumab läbi nõukogude aja doktorikraad, mis oli teadlase elu kroon. Praegu ei kaitsta doktorit kunstiteaduses küll enne pensionile minekut, kuid ka mitte kolmekümneselt, nagu see peaks karjääri ülesehitamises olema.

Kõige keerulisemad on lood kunstidoktorikraadiga. Meil on olnud häid ja huvitavaid töid, kuid need on peamiselt disainipõhised, sest disainiuurimust on doktoritöö formaati lihtsam viia kui puhtas kunstis. Kardan, et mitmel doktoriõppe programmi läbinul neid ka ei tule. Ehkki riik on nende peale raha raisanud, tähendab see siiski seda, et kui doktoriõppe raames on loodud palju olulisi kunstiteoseid ja neid oma artiklites mõtestatud, siis on eesti kunst doktoriõppest oluliselt võitnud. Kunstimaailmas ei tule eales sellist situatsiooni, et professoriks saamisel peab olema doktorikraad, tuleb olla rahvusvaheliselt tunnustatud loomeisik, ette tuleb näidata oma kunst. Kui doktoriõpe on seda ka kraadikaitsmiseni jõudmata soodustanud, on missioon täidetud.

Varblane: Kas EKA suundade – vabad kunstid, disain, arhitektuur ja kunstiteadus – proportsioonid on paigas? Mõned aastad tagasi kiputi EKAt naljaga pooleks nimetama disainikooliks.

See on natuke ka tõsi ja eelkõige sellepärast, millises maailmas me elame: neoliberaalne ühiskond ei vaja niivõrd kunstnikke kuivõrd disainereid. EKA on võimeline praeguste jõududega teenindama ära ka kolmemiljonilist Eestit. Palume poliitikutel leida puuduvad kaks miljonit kodanikku, siis ei tunduks kunstnike ülalpidamine nii disproportsionaalselt kallis. Nii nagu Eesti riik on luksus, on seda ka tema kultuur. Suundade proportsioonid on sündinud meie ühiste arutelude tulemusena.

Varblane: Kas EKA vajab sisemiselt veel mingeid muudatusi või on suur reformimisaeg kõik paika loksutanud?

Mart Kalm: EKA on olnud pidevas muutumises: oleme nii õhukeseks hööveldatud, et ma ei näe praegu otsest struktuurireformi vajadust. Meil on vaja üksused paremini tööle panna.

Üks asi paneb mind küll muretsema. Euroopa Liidu nõudmisel on jäigalt kehtestatud tähtajatu tööleping. See tähendab, et tööleping sõlmitakse eluks ajaks. Teadusülikoolid selle üle ei kurda, sest teadlasekarjäär seisnebki uurimisrühmas töötamises: kaitsed kraadid, töötad dotsendi, siis professoriks saamiseni. Aga väikeses Eestis, kus on üks maaliprofessor, selline mudel ei toimi. Kui üks maaliprofessor õpetaks nelikümmend aastat järjest, siis see oleks Eesti maalikunsti surm. Meil on iga kümne aasta järel vaja uut inimest, kes teeb teistsugust kunsti.

EKA on teiste ülikoolide kõrval heas seisus, sest meile tullakse ka teist kõrgharidust omandama. Neljakümneselt meditsiiniõpinguid enam ei alustata, aga arst, kellel elus sein ette tuleb, võib küll neljakümneaastasena kunstiõpinguid alustada. Kunsti läheb õppima ka edukas advokaat, kes ei pea enam raha pärast muretsema, aga tal on vaja leida pärast seda roppu puhtakspesemise tööd lunastust, hingelist tasakaalu. Seda annavad talle kunstiõpingud.

Varblane: Kas siin ei varitse oht, et kui oled oma karjäärist tüdinud, siis näed kunstis ainult midagi väga esteetilist?

Ei-ei, kindlasti mitte seda. Neid küsimusi saab arutada elukestva õppe raames meie avatud akadeemias.

Varblane: Millises seisus on uue hoone projekt?

EKA on väga hoolsalt jälginud 2013. aasta valitsuse otsust meie uue hoone valmimisprotsessi kohta. Projekt on valmis, praegu peaksime olema ehitushanke faasis, kopp peaks 1. XII mulda minema. Selleks et täita valitsuskabineti otsust, peaks meil raha käes olema, aga jagamine on hilinenud. Raha tuleb alles märtsis …

Varblane: Kas eelmise korra absurdiolukord ei või korduda?

Mina ei usu mitte midagi, enne kui maja valmis on.

Varblane: Kas EKA mahub endisesse sukavabrikusse ära?

Peab mahtuma, aga arvestame ka sellega, et kool ei kasva, pigem vastupidi. Sellises maailmas, kuhu praegu teel oleme, ei olegi võib-olla suuremat maja vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht