Kuhu ehted meid kannavad?

MEELIS OIDSALU

EKA ehte- ja sepakunsti eriala sobib oma mentaliteedilt Eestis eeskujuks nii mõnelegi teisele kunsti- ja kultuurivaldkonnale.Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala valiknäitus „Ferromenaalne” Tallinna Linnagaleriis kuni 14. IX, kujundanud Nils Hint. Näitusega koos ilmus kogumik „Metall 3”,  koostanud Kadri Mälk, kujundanud Jaanus Samma. Tudengitööde näitused on huvitavad eksponaatide kimäärlikkuse tõttu. On ju need – ühelt poolt –  enamasti oma valdkonna korüfee juhendatud, mistõttu saab neis vormi kunstivaldkonnas valitsev ideoloogia, mentaliteet. Teiselt poolt kohtab tudengitöis rabedat toorest otsingulisust, noore loovhinge püüet end kammitseva traditsiooni korpusest vabaks väänelda. Need püüded toovad omakorda ilmsiks valdkonna üldisemad mõranemis- ja murdejooned. EKA ehte- ja sepakunsti osakonna viimase kümne aasta tööde ülevaatenäituse ja selle saateks üllitatud raamatu „Metall 3” põhjal tundub, et see kunstivaldkond sobib just oma mentaliteedilt Eestis eeskujuks nii mõnelegi teisele kunsti- ja kultuurivaldkonnale.

Esiteks tundub, et osakond on leidnud viljaka tasakaalu koolkonnaliku (kloosterlikukski nimetatud) kestlikkuse ja avatuse vahel. Näitusel esitletud tööd on otsingulised ja nende laad ning kasutatud tehnikad mitmekesised, ent teoste üldine tase sedavõrd tugev, et ei julgeks arvatagi, et tegemist on üliõpilastöödega. Kontseptualistlikku veiderdamist kohtab sel näitusel vähe, ulakat vaimutsemist kohati. Harrast vaimupanemist esineb, aga kultuurimaastiku keskmisega võrreldes mõistuse piires ja seda hoolimata koolkonna üldisest sügavast vaimsusest. Kuraator Kadri Mälgu koostatud näituseraamatut sirvides torkab silma valdkonna suur ideologiseeritus ja ühtaegu avatuse, eneseteadlikkuse väärtustamine. Seda ei kohta eesti kultuuri (ega meedia- või poliitika)maastikul tihti, et tegijad oma tegemiste tagamaade ja väärtuste üle avalikult ning süsteemselt mõtteid mõlgutada võtavad. Metalli- ja ehtekunsti eriala puhul võlubki tegijate viitsimine oma ideoloogilisus järjekindlalt avalikustada. Koolkondliku eneseteadlikkusega kaasneb sageli liigse õilistumise ja messianistliku pimestuse oht, ent seda näib kompenseerivat osakonna rahvusvaheline aktiivsus ja terav teadlikkus valdkonna probleemidest ning eesti ehtekunsti positsioonist rahvusvahelisel ehtemaastikul, tolerantsus ning mõtteavarus, mis annab messianismile kolkapatriotismist laiema legitiimsuse.
Metalli- ja ehtekunst paistab sobivat ka sillutama eelmodernse ja (post)modernse vaimsuse lõhesid.  Näituse kogumikus Tanel Veenre sõnastatud ehtekunsti valdkondlikud väärtused (ajatus, ehedus, intiimsus, vertikaalsus, väärikus, side ürgse loovusega, põhjalikkus, nägemuslikkus, mõtlikkus) kõlavad vanaaegseina. Need tunduvad pärinevat ajast, mil kunst ei olnud emantsipeerunud käsitööst ning kogukondlikest rituaalest ega töö sügavam tähendus selle tegijaist. Kuid ehtekunstki on arenenud puhtast rituaalsusest performatiivsuse, mängulisuse ja ikoonilisuse suunas, reaalsuse ja eluga –
mateeria ja selle kandjaga (mõnikord ka potentsiaalse kandjaga, sest kõiki ehteid pole võimalik kanda, kuigi neid määratleb sel juhul nende kandmise võimatus) – puudet kaotamata. Inimese keha ja maailma füüsilisuse teadvustamist erinevas kultuurikontekstis, materjali vabastamist kultuurist, käsitleb kunsti üldisema arenguvõimalusena ka Andrus Laansalu näitusekogumiku essees „Aruka füüsilisuse printsiip”. Kuigi ma Laansalu tekstist päris lõpuni aru ei saanud, siis ei kasuta ta vähemalt kunsti õilistamiseks kultuuriinimese mugavusvõtet – arukuse ja mõistuse demoniseerimist müstilise tabamatu iluilmutuse õilistamiseks – ja see on juba vägitükk omaette.
Samuti tundub mulle, et metalli- ja ehtekunsti osakond on vaba punnitatud kramplikust kapitalismikriitilisest hoiakust, julgeb nii mõnestki teisest kunstivaldkonnast vabamalt rääkida oma tegevuse merkantiilsetest külgedest. Kui nüüdisaegset kujutavat kunsti kummitab kapitalismi vaim ja mitte vastupidi (kuigi kunstnikud seda sooviksid, edukad kunstnikud on kunsti- ja rahamaailma põimituse tõttu pigem oma edu orjad kui peremehed, pigem süle- kui lõukoerad), siis metalli- ja ehtekunstnikud ei näi kapitalismi ega kunstitegemise merkantiilseid külgi sugugi kummituslikena kohtlevat ega kaota seejuures oma vaimses iseseisvuses. Pigem tundub, et metalli ja ehete traditsiooniline merkantiilne väärtus sulandub nüüdisaegseisse teoseisse sellesama igavana kaubanduslike ja kunstiliste suhete loomuliku põimitusena. Majanduslike vahetussuhete süsteemi haaratust teadvustades on kapitalismikriitikat teha märksa ausam, kui seda irooniliselt eirates.
Kuigi ehte- ja sepakunsti osakond paistab esmapilgul ninaka ideoloogilisuse tõttu olevat klooster keset Eesti kunstimaastikku, on lähemal uurimisel tegemist pigem nüüdisaegse kunsti­mõtte inkubaatoriga. Oleks äge näha seda avalikus kunstipildis perifeersena mõjuvat koolkonda rohkem praegusele kunstiväljale kaasatuna, kas või näiteks järgmisel Köler Prize’il näitusel esindatuse näol.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming