Küberprohvetid, korruptsioonikommid ja kokaiin

ERIK ALALOOGA

Meediakunsti superstaari ning visionääri Roy Ascotti esitluse järel ärgitas Linzi ülikooli interface cultures ehk ühendliideste kultuuri (IC) osakonna professor tudengeid esitama küsimusi elavale klassikule. Noored ei küsinud midagi. Ja õigesti tegid, sest just nemad kujundavad tuleviku tehnoloogilist kunsti. Vanade peerude literatuurne prohvetlus ei kohusta neid mitte millekski. Tutvustangi siin noori, kes hakkavad kujundama tehnokunsti juba lähiajal.

„Ars Electronica’l” traditsiooniks kujunenud rahvusvaheliselt tugeva IC-eriala tudengite näitus paistis silma tehnilise nutikuse, täpsuse ja nüüdiskunstis harva iroonilisuse poolest. Pealekasvav generatsioon on ilmselges tehnoloogilises eelisseisus. Vanem põlvkond, kelle noorusmäss leidis väljenduse traditsioonilisemates žanrides, avastas tehnoloogia alles eas, kus tugevat orgaanilist tehnotunnetust ei saanud enam tekkida. Praegu õppivad noored on aga sündinud keskkonda, kus üleminekut puust mänguasjadelt elektroonilistele enam ei ole. Linzi keskväljaku äärsetes Raumschiffi ja Strafsacheni galeriis eksponeeritud näitustega tähistas IC oma kümnendat tegutsemisaastat. Osakonna nimetus kirjeldab selgelt tehnilist suunda, mis õppeprotsessis domineerib. Viimasel ajal hüppeliselt kasvanud elektrooniliste liideste kasutuselevõtu ning üha tarbijasõbralikumaks kirjutatava tarkvara abil on võimalikuks saanud digitaalse ja materiaalse reaalsuse kommunikatsioon. Ando Keskküla visioonile tulevikukunstist kui digitaalse meedia väljundist tasapinnalise projektsioonina võib vee peale tõmmata. Sensorite abil saab süsteemi sisestada väga erinevaid ja üha täpsemaid füüsilisi impulsse, mis tõlgitakse algoritmideks, millele omakorda toetuvad programmeeritud suunised tehnoloogiliste väljundvahendite juhtimiseks.

Ulrich Lantzbergi teose „60 maitset” („60 flavors”) abil saab võrrelda kuuekümne riigi korruptsioonitaseme maitset. Masinasse sisestatud šokolaadikompvekki süstitakse kolme komponenti: sidrunhapet, soolvett ning tundmatut kibedat löga. Kogused erinevad valitud riigi korruptsiooniindeksile vastavalt: Kongo kompvek omandab tõeliselt võika maitse, seevastu Uus-Meremaa korruptsioonimaik saab üsnagi mahe. Martin Nadali „Raha ei maga kunagi” („Money never sleeps”) lähtub väitest, et viimase globaalse börsikrahhi põhjustas liigne kokaiinitarbimine Wall Streeti maaklerite hulgas. Interaktiivses mängus võib valida maailma suurematelt börsidelt firmasid, mida saab osta või müüa tundlikult pinnalt „triipu” ninna tõmmates. Tõmbamise suunast sõltub, kas tegu on ostu või müügiga.

Kui tehnoprohvet Roy Ascotti loomingut on tugevalt mõjutanud hipiajastu müstiline praktika, siis praegune noorem põlvkond eelistab tundliku tehnika abil esoteeriliste müsteeriumide reaalteaduslikku lahendamist ning uude konteksti asetamist. Michae­la Kavdanska „Häkkiv meditatsioon – kui liikumatus suhestub” („Hacking meditation – when stillness interacts”) eeldab ekraani ees täielikult liikumatuna istumist meditatsioonipadjal. Selle tulemusena käivitub video eskalaatoril üles-alla sõitvast inimesest. Vähimgi liigutus seiskab pildi. Alessio Chierico „Trātaka” võimaldab mõttejõu abil kustutada küünlaleegi. Pea külge kinnitatud seade mõõdab aktiivsust ajupiirkonnas, mis tegeleb tähelepanu taseme reguleerimisega. Küünlaleegile keskendumise tulemusena aktiiveeruv tähelepanu reguleerib tulele kõrvalt juhitud õhuvoolu, mis piisavalt kasvades leegi kustutab. Davide Bevilacqua „Mäluratas” („Memory Wheel”) taastab keskajal Raymond Lulli konstrueeritud mehhaanilise süsteemi, mille eesmärk on analüüsida ja infoühikuid mällu talletada. Kombinatsioonistrateegia kõrgem eesmärk olla olnud Jumala olemuse ratsionaalne seletamine. Teoses on kolm kontsentrilist pöörlevat ratast, neid pöörates saab moodustada sinna kirjutatud sõnadest kombinatsioone. Igal sõnal on teatav „väärtus”. Seda käega tehes saab vaataja ise kombinatsioone konstrueerida. Arvuti võrdleb sisestatud sõnade väärtust ning pakub välja oma, nii-öelda paremaid kombinatsioone, tekitades inim- ja tehisaju väitluse. IC-tudengite töödes on tugevalt tunda põlvkonnale iseloomulikku tehnotunnetust, mis ei käsitle tehnikat ideed toetava illustratsioonivahendina, vaid dominante välistava loomuliku sünteesina.

„Ars Electronica” selleaastane pealkiri sisaldab ikka veel ihalust survestavate muutmismehhanismide järele. Kõlab kuidagi vana kooli modernistliku hallutsinatsioonina kunsti varjatud mõjuvõimust, mis lõpetab sõjad, kukutab kapitalismi, nööbib kinni vulkaanisuud ja paneb jalutud kõndima. Ehk on pealekasvav põlvkond vaba muutmisluulust, mis on püstitatud ebarealistlikele alustele ja läbinud paradoksidest kubiseva väärtõlgenduste kadalipu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming