Kõva kui kivi, pehme kui sulg

Läbi ja lõhki tänapäevane Mikoff on huvitatud universaalsest vormikõnest ja leidnud intuitiivselt aegadeülese ühenduslüli – dünaamika.

VAPPU THURLOW

Mare Mikofi ülevaatenäitus Tartu kunstimuuseumis kuni 19. IX, kuraator Gregor Taul, kujundajad Arthur Arula ja Edith  Karlson. Näitusega kaasneb kunstniku loomingut käsitlev Gregor Tauli koostatud ja Jaan Evarti kujundatud raamat.

Mare Mikoff. Karjatüdruk. Alumiinium, 2015. Autori omand.

Mare Mikoff. Karjatüdruk. Alumiinium, 2015. Autori omand.

Erakogu

Kunst on kõne. Kui pildikunst sisaldab lopsakamat narratiivi, siis skulptuur väljendab end pigem napisõnaliselt ja täpselt – kontuuris väljendub figuuri siseelu. Teame väga hästi, missugused jutud meile üldiselt ei meeldi: on ebameeldiv, kui keegi liiga palju räägib, teeb seda rämedalt ja rohmakalt, või väljendab ennast liiga igavalt ja kuivalt. Me ei viitsi kuulata, kui räägitakse ainult halba või ka silmakirjalikku mesist juttu. Enamasti ütleme endale, et meile meeldib tõde, kuid olgem ausad: mõnikord ei kannata me puhast tõdegi välja, vaid eelistame, et see oleks veidi ilustatud või vähemalt pehmendatud.

Kõik see käib ka kunsti kohta: üldiselt ei armastata kriitilist realismi, isegi mitte päris realismi; ei pooldata ka mesimagusat sentimentalismi või kunsti, mille narratiiv on vale või räme. Igal ajastul on omad eelistused ja oma juurdepääs kunsti põhiprobleemide lahenduste juurde. Kunstnik tajub mõttemoodide tõuse ja mõõnu ning laseb neil oma loomingus avalduda. Veerandsada aastat tagasi räägiti hüperrealismist eesti kunstis ja sellest on juttu ka seoses Mare Mikofi skulptuurina väljendatud kõnes.

Skulptuuri on raskem vaadata kui pilti, millel on avatud esikülg, mis kutsub mõttega endasse sisenema. Skulptuuri vaatamise lähtepunkti võib otsida tükk aega, enne kui leiab mõne krobelise õnaruse, millelt edasi liikudes teost tõlgendama hakata.

Rahvusraamatukogu Tallinnas Tõnismäel tundub praegu juba kujuteldamatu Mikofi „Raamatukogu rottideta“, kes tervitavad kohe välisukse juures sisenejaid, kui nood on läbi raamatukogu fassaadi n-ö pildi sisse astunud. Erinevalt kohtadest, kuhu skulptuurid on kunstnikult tellitud ja sinna mõeldud, on näituseruum etteantult neutraalne pind, mida külastavad nii teosed kui ka vaatajad.

Jutustaja. Tartu Raekoja platsi poolt Viltusse majja sisenedes satutakse Mare Mikofi näituse esimesse ruumi, kus keskne teos on „Europe röövimine“. Selle ümber arendatakse teatud sotsiaalkriitilist narratiivi, mis tõlgendab lugu Foiniikia printsessi röövimisest Vana-Kreeka panteoni peajumala Zeusi poolt. Härja massiivne, saduldatud keha näeb välja nagu soomustatud sõjamasin. Teema, mida Veronese ja Tiepolo on sajandeid tagasi šarmantselt maalinud, tekitab Mikofi käsitluses õudu, väljendades praeguse Euroopa muutunud suhet Lähis-Idaga, võib-olla isegi vihjet terrorismile ja eurooplastele harjumatutele suhetele eri sugupoolte vahel.

Mare Mikofil on skulptorina kaks poolt: vaatleja ning jutustaja. Vaatlev autor on teinud teravaid karakteerseid portreid, algul natuurilähedasemaid, nagu XX sajandil kunstnikult nõuti, hiljem lõbusamaid, mis on elavdatud vastuoluliste detailidega.

Jutustaja Mikoff haarab meeleldi kinni igasugu lugudest, alates antiikmütoloogiast ja lõpetades hilisema ajaloo sündmustest. Tartu kunstimuuseumi näituse puhul on eelistatud näidata eelkõige Mikofi jutustajapoolt. Portretisti ja monumentaalkunstnikuna on ta vähem esindatud, kuigi kõige olulisem on välja toodud.

Suurepärasel modelleerijal Mikofil on üks omapärane joon, mida võiks nimetada peaaegu nõrkuseks, mitte küll kvalitatiivses mõttes, vaid mingi peidetud pehme väärtusena – armastus kangaste vastu. Kangad on talle nagu pildi esikülg, nagu kardin, mis ootab mõttelist kõrvalelükkamist, et vaataja saaks algavale etendusele kaasa elada. Valinud rohkem või vähem traditsioonilise teema, võimaldab riie anda sellele tavapäratu lahenduse. Pehme materjali nägemine sisendab vaatajasse usaldust, kutsub teost mõtteliselt puudutama meelsamini kui metalli, mille sile jahe pind sunnib pigem tagasi põrkama. Kui skulptuur keskendub tasakaalule ja sisemisele vaikusele, siis riie summutab liigse müra.

Võib-olla teevad kangad sedasama, mida „kastid ja karbid“ – Reet Varblane kirjutab neist kataloogitekstis: „Mikoff on esitanud neid kujundeid varjavana, kaitsvana – nagu oleks kastis midagi sees.“ Kangad vahendavad sedasama Mikofi teoste sügavuses peituvat enigmat ja hoiatavad vaatajat inimliku nõrkuse eest näha ainult seda, mis on pealispinnal, ning selle põhjal sügavama mõtte kohta ekslikke järeldusi teha. Voogavad kangasiilud ehitavad delikaatse silla kunstniku mõttemaailmast vaatajani.

Esimese suure saali kõrval on nišš, millest võib paljudel Tartu kunstimuuseumi näitustel leida kõrvalmõtte kesksele diskursusele. Mikoff on eksponeerinud siin „Haigutava autoportree“. Tekib tunne, nagu tahaks kunstnik öelda: ma võin teha tõsiseid, töömahukaid skulptuure, aga aeg-ajalt ajab see korrektsus mind haigutama. Olge valmis väikeseks üllatuseks!

Enigmaatilised ja hoiatavad kangad. Neid vimkasid viskabki ta, kasutades ebaskulptuuripäraselt värvi ja materjali, eriti kangast: teatud viisil kipsi või pronksiga ühendatult täiendab riie tabavalt ja meeleolukalt kõvu materjale. Mikoff võib kangast ka lihtsalt järele aimata, näiteks pisiplastikas. „Koonused. 1–4“ koosnevad voogavast kangalikust alumisest osast ja väikesest peast, nagu lapsepõlve isetehtud nukud.

Mikoff on ise selgitanud, et installatsioon „Ausambad“ pea peal seisvate ülikonnastatud tundmatutega käsitleb vabadussamba ümber puhkenud poleemikat. Kujund on naksavalt tabav nagu kõik Mikofi sotsiaalkriitilised teosed, iseloomustades hästi olukorda, kui avalikkusele antakse tagantjärele mõista, et teatud isikud „ei teadnud“, kuigi nende mitteteadmine võis olla lihtsalt jaanalinnu kombel pea liiva sisse pistmine. Kunstnik on teinud mitmeid efektseid rõivaga kaetud mulaaže: Tallinna Kunstihoone näitusele „Homo grandis natu“ valminud installatsioon „Ene, Reet, Anu, Krista ja Maile“ ning juba 1994. aasta brokaadina säravate kangastega „Kes need on?“. Sama jätkub portreeliselt lahendatud „Kotipoistega“. Seda, kui elavalt saab kangastega skulptuurinäitust täiendada, näitas Mikoff juba 1995. aastal Samba (praeguse Vabaduse) galeriis näitusega „Tristan ja Isolde“, kus figuurid olid asetatud pehme kuldse piduliku riidega kaetud postamentidele. Võib-olla oleks saanud muundada ka Tartu näituseruumide atmosfääri rohke kangaga mikofflikult iseäranis mahe-pidulik-lõbusaks?

Kuna mullegi meeldib enim see Mikoff, kes ajab pigem inimlikku kui ühiskondlikku asja, nautisin näitust kõige rohkem „kootud põlvpükstes tarmukast autoportreest“ peale, mis avab koos leebe lamburineiuga „Karjatüdruk“ teise korruse juba valdavalt pehmetest materjalidest väljapaneku. Mikofi autoportreed on kõik väga originaalsed ja kunstnik on näinud neis iseennast nii, nagu keegi teine näha ei oskaks. Kõnealusest „Marest“ paarkümmend aastat varem valminud „Funktsionalist“ toob meieni omaaegse noore radikaali rõõmsa oleku, samal ajal kui istuv figuur on tööhoos. Selle eeltööna valminud „Mannekeeni pea“ on valitud kataloogi kaanetööks, mis näitab ehk kunstniku salajast sümpaatiat selle alumiiniumvalus subtiilselt õnnestunud pea vastu. Valamisel on põsele tekkinud pisar, mis reedab justkui poolkogemata muidu nii elujaatava ja alati väärika Mare sisemise tundlikkuse. Ka „Karjatüdruk“ on inimlik, looduslähedane motiiv, otsekui naisvaste traditsioonilisele Kristusele varakristlikus Arkaadias. Ja olgugi tal õlgadel lambatall, meenutab skulptuur mulle õieti üht teist tegelast, kel savinõu õlal. Temast räägib üks elatanud Aabrahami sulane: „Veel enne, kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin talle: Anna mulle juua! Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid. Ja mina jõin ning ta jootis mu kaameleid“ (1 Ms 24: 45-46).

Sellised tööd nagu „Hommikusöök Rachel Whitereadile“ äratavad kindlasti sooje tundeid igaühes, kes on suhelnud Lääne-Euroopa boheemlaskonnaga ja astunud tuppa, kus kõikjale põrandale ja laudadele on laotatud avatud raamatuid, pabereid märkmetega, pooleldi või päris tühjaks joodud kohvitasse, konisid täis tuhatoose ja taldrikuid veel osaliselt järel toiduga ning kus mõni ukse avamisest kohkunud hiireke kähku kuhugi põgeneb. Pisiasjad, mis põnevat ja vaimuteravat vestlust vähimalgi määral ei häiri …

Sisemine dünaamika. Hoopis teistsuguse, kuid sama inimliku loo juurde, mille teevad kehaliselt lähedaseks ehtne puhvaika ja vatitekist õmmeldud seelik, toob meid „Maria Siberimaal“. Teos mõjub nii pehmena ja kutsub nii väga puudutama, et selle kaitsmiseks on korraldajad sunnitud olnud selle klaaskasti panema. „Mariaga“ vaatab Mikoff lähedalt otsa meie oma rahva ajaloole, mida tavaliselt käsitletakse kõrgelt, allikakriitiliselt ja distantsiga.

Ja siiski ei pääse me siit ilma valuaistinguta: tuleb läbi astuda „Okkalisest“ ruumist. Kas see on sotsiaalne reaalsus, kus okkad on pilgud, mille vastu ennast veriseks lööme …?

August Weizenbergi skulptuuride tugevaks küljeks peetakse sisemist tasakaalu ja joonte voolavust, ühtset, terviklikku siluetti. Kindlasti huvitas see ka Mare Mikoffi, kes valis „Hämariku“ Tallinna Viru keskuse monumentaal-dekoratiivse skulptuuri prototüübiks. Suure pronkskuju juures jäeti ära marmorist prototüübi puhul vajalik tugi jalgade juures ja allapoole suunatud tõrvik Loojangujumalanna paremas käes. Näitusel demonstreeritud videos ja kataloogifotodes rõhutatakse ikka Mikofi ümber(taas?)modelleeritud figuuri voolavust ja kaarduvat siluetti ehk graatsiat, mille poolest teos erineb silmatorkavalt kunstniku ülejäänud figuuridest. Üldiselt eelistavad modernistliku koolitusega skulptorid kujutada sirgemat kehahoidu ja pigem rohmakuse kui graatsilisuse poole kalduvat kontuuri. Kui nemad üldistavad figuuri lihtsama (geomeetrilise) kontuuri suunas, siis Mikofi huvi on olnud vastupidine: minna elava figuuri juurest tagasi lihtsustatud vormi poole („Koonused“, „Väike kleit“, „Hiirekuningas“). Sama teeb ta ka kanga abil kontuure pehmendades.

Nii jõuame tasapisi ka põhjuseni, miks on riie Mikoffi nii väga huvitanud: tegu on sisemist dünaamikat, pehmust vahendava ja materjali jäikust ületava materjaliga. Graatsiat, mille lõid XIX sajandi lõpu skulptorid S-kurvatuuriga, rõhutasid inimesed samal ajal riietusega: naised kandsid ju kuni Esimese maailmasõjani pikki kleite.

Kes on vaadanud mõnes suuremas muuseumis gooti madonnade väljapanekut, on kindlasti olnud haaratud nende figuuride liikuvuse saladusest: puusade õõtsumise, drapeeringute voogamise ja varagootikast küpsesse üleminekul tekkiva ootamatu „elluärkamise“ hämmastavast seosest.

Läbi ja lõhki tänapäevane Mikoff on huvitatud universaalsest vormikõnest ja leidnud intuitiivselt ühenduslüli oma kaasaja ning aegadeülese vahel – dünaamika. Kui skulptuur on vorm, kontuur ehk lihtsalt kast, siis liikumine on see, mis peitub ta sees, ja selle tabamine on ülesanne, mille kunstnik töö käigus enese ette seab. Vahendid ei ole XXI sajandil kunstivormi spetsiifikaga piiratud. Selle teadmisega alustab skulptor tööd. Ta on professionaal, kes on oma otsingutes vaba ja kasutab seda vabadust eksimatult seatud eesmärgi poole liikumisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar