Konnatiigist välja

Lennart Mänd: „Teistsugusus tuleb ära kasutada: headele tehnilistele oskustele oleme lisanud disainmõtlemise.“

REET VARBLANE

Lennart Mänd: „Püüame anda ka oskused, kuidas jõuda võimalikult optimaalselt maksimaalse tulemuseni.“

Piia Ruber

1. III täitus sada aastat professionaalse nahakunsti õpetamist Eestis. EKA nahakunsti osakond tähistab seda kolme, üsnagi eriilmelise väljapanekuga. Viru keskuse Rahva Raamatus on kuni 1. IV vaadata köitekunsti tutvustav ekspositsioon „Põrgu“. Tudengid ja õppejõud on vorminud Dante Alighieri „Jumaliku komöödia“ esimese osa „Põrgu“ unikaalköitesse. Väljapaneku koostas ja kujundas nahakunsti osakonna juhataja Lennart Mänd. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis on väljas osakonna arhiivfondi kogunenud tööd: nahkköited, -karbid, -kotid ja teised esemed peegeldavad ajastutruult esteetilisi tõekspidamisi. Näituse on koostanud EKA nahakunsti osakonna dotsent Kadri Kruus. Tallinna kaubamaja vaateakendel on nahakunsti tudengite viimase viie aasta aksessuaariloomingu näitus „EKAnahk 100“. Väljapaneku on kujundanud nahakunsti osakonna magistrandid Marta Mooratsi juhendamisel. Ilmub ka osakonda tutvustav trükis.

Nahakunst on olnud meie tarbekunsti kõige unikaalsem, eriilmelisem osa. 1960ndatel ja 1970ndatel oldi selle üle iseäranis uhked, nüüd räägitakse üha rohkem disainist ja aksessuaaridest. Lennart Mänd on nahakunsti osakonna eesotsas olnud 2008. aastast peale, EKAs on ta aga tööl juba 1988. aasta jaanuarist (ta tuli sinna tööle enne, kui hakkas nahakunsti kateedris õppima).

Kui tähtis on enda ja oma eriala määratlemine? Või on nahakunsti või -disainiga sama lugu nagu musta või valge kassiga: pole ju tähtis, mis värvi loom on, peaasi et hiiri püüab?

Defineerimist on vaja, et oleks selge, millega on tegemist, aga see on ka enda positsioneerimine: käitume ju vastavalt sellele, kuidas ennast nimetame.

Olime (ja eks oleme ka veel praegu) harjunud mõtlema, et nahakunst on midagi unikaalset, mida kusagil mujal ei tehta. Mujal maailmas ei saada aru, mida nahakunst tähendab. Mul läheb pool või kolmveerand tundi välismaalastele selgitamiseks, mis asjaga me ikkagi tegeleme.

Tallinna kunsttööstuskooli juurde loodi kõigepealt papi- ja kartonaažitöökoda. Eduard Taskal oli vaja koolitada töölisi. Taska oli samavõrd vinge ärimees kui kunstnik, vahest vingemgi. Tema eesmärk oli äri: ta kompas turgu, reklaamis ja müüs oma toodangut. Taska tegi toodangut, väiketiraaže, sugugi mitte ainult köiteid, vaid ka aksessuaare ja peengalanteriid, näiteks kotte. Idee mõttes oleme jõudnud ringiga tema aega tagasi.

Nõukogude ajal hakati hindama pigem dekoratiivset poolt. Taska toodang oli kvaliteetne, tehniliselt perfektne, hästi läbi mõeldud, funktsionaalsus oli talle sama tähtis kui dekoor. Taska ratsionaliseeris käsiköite tehnoloogiat nii, et seda saaks väikeseeriana toota. Ta lihtsustas protsesse, aga teadis, kui kaugele tohib minna, kunstitoodete kombinaadis Ars mindi aga veel edasi: köited lagunesid kätte ära. Dekoori pool jäi alles, sest Taska oskustöölised jätkasid Arsis.

Ka õpetamises panustati nõukogude ajal eelkõige dekoorile, sellele osutab osakonna nimetus „nahakunsti kateeder“, mingil ajal oli see lausa nahkehistöö kateeder. See on ka meie tegevuse positsioneerinud. Kui ütleme, et tegemist on nahkehistööga, on rõhk kunstilisel kujundamisel, millist objekti tehakse, pole tähtis. Meie fondis on virnade viisi auaadresse. Selle põhjuseks on, et ei ilmunud nii palju raamatuid, mida oleks võinud köita, riiklikul tasemel vajati aga uhkeid kingitusi. Nahakunst oli eksklusiivesemete valmistamine. Nõukogude ajal oli ju kõigele turgu, inimesed vajasid kingitusi.

Kuidas ikkagi tekkis meie nahakunsti eripärasuse müüt?

Me arenesime isolatsioonis, vabas maailmas olid vajadused teistsugused ja seetõttu sellist suunda välja ei arendatud. Üks ühele sellist õpetust ei antud mitte kusagil mujal, ka Nõukogude Liidus mitte. Sellepärast käisid siin õppimas lätlased, leedulased, venelased, isegi Mongooliast tuldi. Selles mõttes olime tõesti unikaalsed ja arenesime vägagi kummaliseks koosluseks. Iseenesest pole see üldse halb, sest meil on siiani alles oskused, mida mujal sellises koosluses ei saanudki tekkida.

Meie üks ülesanne ongi oma teistsugusus ära kasutada. See ei puuduta mitte ainult häid tehnilisi oskusi, vaid ka teistsugust lähenemist ehk kombinatsiooni. Nüüd oleme sellele lisanud disainmõtlemise.

Kunstiakadeemia kodulehel on kirjas, et õpetate nahakunsti, aksessuaari- ja köitedisaini. Esikohal on nahakunst. Kas see tähendab, et koolitate endiselt unikaalse mõtlemisega originaalsete teoste loojaid, kunstnikke?

See on ju ka disaineri ülesanne: temagi peab olema unikaalse mõtlemisega looja, kes peab esteetika kõrval mõtlema ka loodu funktsiooni peale. Pärast kooli lõpetamist tuleb igaühel nagunii ise välja mõelda, kas hakata tegutsema kunstniku või disainerina.

Kellele ja millist kunsti nahakunstnik teeb? Milline tähendus on sellel praegusel ajal?

Nahk on üks paljudest materjalidest. Seda on mõtet kasutada vaid siis, kui sellega tuleb kaasa tähendus või on selleks praktiline vajadus. Me tuleme hästi materjalikesksest õppest. Siiani käib kunstiakadeemias õpetamine materjalide kaupa: klaas, keraamika, tekstiil, nahk, metall. Kui mõni aeg tagasi räägiti tekstiilist, siis peeti peamiselt silmas gobelääni või siidimaali. Praegu pole see enam nii. Nii nagu tekstiil võib olla ka ehitustekstiil, näiteks tehnikaülikooli raamatukogu fassaad, millel pole nii-öelda traditsioonilise tekstiiliga ju midagi pistmist, nii on ka nahk praeguses tähenduses märksa laiem mõiste.

Traditsiooniliselt mõeldakse naha all looma seljast võetud naha välist kesta, nüüd on töötatud välja aga igasuguseid materjale, mis meenutavad nahka. Näiteks seenest või ananassilehtedest saab teha nii-öelda nahka ehk siis materjali, mis toimib nagu nahk. Oskame ka seda tüüpi materjalist tarbeesemeid disainida. Ideoloogiliselt on kitsas mõttes materjalikesksus oma aja ära elanud, ennast ei saa enam määratleda ainult ühe materjali kaudu. Tegelikult hakkas selline määratlemine kaduma juba 1990ndatel.

Tehniline oskus tuleb kindlasti säilitada, kuid seda tuleb käsitleda praeguse aja võtmes. Materjaliga töö ei hääbu, see saab hoopis uue tähenduse. Hiljaaegu lõpetasime suure rahvusvahelise projekti, mille käigus tegime pärgamenti, seejärel katsetasime tudengitega, mida sellest teha annab, kuidas teha seda ökoloogiliselt, millised võiksid olla uued väljundid jne. Seda kõike aga juba disainmõtte pildis.

Kunstnik peab materjali tunnetama, sest objekt, installatsioon ei tohi olla mannetu. Teos tuleb professionaalselt välja käia.

Ega idee välja mõelnud kunstnik pea seda ise teostama, ta võib kasutada professionaalsete meistrite abi. Ei ole ju mõtet õppida tundma ainult materjali kui sellist. Kunstnikul peab olema märksa laiem põhi. Pärast hariduse saamist on vaja leida oma erialal ka rakendus. Üks asi on see, mida endale meeldib teha, teine aga, mida teadmistega elus peale hakata.

Õppekavas olete eraldi toonud välja raamatute köitmise. Kellel on digiajastul vaja unikaalset köidet? Kas see, et Eesti on raamaturiik ja me armastame lugeda, ei ole taas üks suur müüt?

Paraku pole köidetud raamatutele piisavalt tellijaid, et sellega ära elada. Restaureerimine on omaette teema, meie seda ei õpeta. Sellele saab spetsialiseeruda Tartu kõrgemas kunstikoolis, meil ei ole mõtet seda dubleerida. Raamatut on ikka nahka köidetud, nii on nahkköide ka meie traditsiooni lahutamatu osa.

Olen püüdnud suhtumist raamatuköitmisse ümber mõtestada ja ajakohastada. Kuna meie fookus on suuresti disainil, siis jõuame ka raamatuköitmise juures välja raamatu kui füüsilise objekti, nii unikaalse objekti kui ka väikese tiraažiga trükise disainini. Mulle on raamat kolmemõõtmeline kineetiline objekt, mis toimib ainult siis, kui on hästi tehtud. Raamatul on nii palju parameetreid, mis inimest kõnetavad: materjal, suurus, pehmus, struktuur jne. Köide on üks võimalus, kuidas luua midagi teistsugust, kui on nii-öelda liinilt tulnud raamat. Raamatu ülesehitus õpetab tehnoloogiliselt ja struktuurselt mõtlema. Seda oskust saab kasutada ka paljude teiste objektide puhul.

Teie õppekava kolmas osa on aksessuaaride valmistamine. Kas see valdkond tuli juurde sinu ajal?

Aksessuaari õpetati valmistama ka varem, aga mitte nii suures mahus, pigem oli see sekundeeriv suund. Jätkuvalt hoiame fookuses kotidisaini, aga õpetame ka jalatsi, kinnaste, mütside jne disainimist. Kuna on eraldi koole, kus õpetatakse jalatsite tegemist, siis meie anname baasoskuse. Kes tahab seda sügavamalt õppida, saab ennast mujal täiendada või minna mõnda firmasse pikemale praktikale. Kool on hüppelaud, et uks lahti teha. Kottide tegemist väga mujal ei õpetata, meil on mõttekas seda eriala ülal hoida, sest meil on kujunenud välja teadmised ja oskused.

Kuidas on koostöö kunstiakadeemia teiste osakondadega? Kui rääkida aksessuaaridest, siis ei saa ju kuidagi kõrvale jätta moe- või tekstiilidisaini osakonda. Needki on ju inimese välimusega seotud.

Iseenesest võiks ju kogu õpetamine olla hoopis teistmoodi jaotatud. Uue õppekava järgi on meil kõige suurem ühisosa toote- ja tekstiilidisainiga. See saigi nullist üles ehitatud, et saaksime mõnesid aineid koos õpetada. Ka moe osakonnaga on meil tõhus koostöö. Õppekava sees toimib avatud projektisüsteem: nii saavad tudengid ise oma õppekava koostada ehk panna ise endale hariduse kokku. See on täiesti toimiv süsteem, mis motiveerib tudengeid ja ka õppejõude. Kes siis ikka tahab oma tunnis igavlevaid noori näha …

Kui palju käib välisõppejõudusid? Kui paindlik on see süsteem?

Meil on viis põhikohaga õppejõudu, aga kuna projekte teevad ikkagi kas Eesti disainerid või välisõppejõud, siis olen püüdnud projektide sisu pidevalt uuendada, et käia kaasas just nende probleemidega, mis on esile kerkinud.

Kuna meie õpe on eesti keeles ja ega rahakottki just paks pole, siis on väljastpoolt raske väga häid spetsialiste pikemaks ajaks siia saada. Aga Eestis on häid disainereid, nii et kurta ei saa. Ega õppejõudusid peagi alati siia tooma, on mitmeid võimalusi, kuidas tudengeid välja viia. Üks asi on minna Erasmuse toel mõnda kindlasse kooli õppima, teine on lühemad töötoad, nädalaste töötubadega saab ka spetsialiste meile õpetama kutsuda. Nädalased intensiivkursused ongi need, kus saab välisõppejõudu kasutada, pikkades projektides tuleb oma inimesi rakendada.

Sa oled osakonda küll juba ligi üheksa aastat juhtinud, kuid su jutust jääb kõlama, et kõik on veel arenemises, muutumises, et kõik on üks suur katsepolügoon. Kas on olemas mõni kunstikõrgkool või disainikoolkond, mille võiks eeskujuks võtta?

Häid koole on palju, aga minu huvi on üks asi, sootuks olulisem on tudengite huvi. Igasugune väljaspool õppimise kogemus on tähtis: kui tudeng ei saa ka otseselt õppetööst midagi väga huvitavat, siis teiste tudengitega suhtlemine, teistes oludes elamine jms on omaette väärtus.

Mind ennast on arendanud Põhjamaade disainikõrgkoolide võrgustik Cirrus, tänu sellele hakkasin asja ka väljastpoolt nägema. Kui oled ühes koolis, siis kinnistubki arusaam, et meil on kõik kõige parem, sest alati on niiviisi olnud. Kriitika jookseb mööda külgi maha, sest ei raatsi isegi peeglisse vaadata. Cirruse võrgustiku eesmärk ei ole koole ühesuguseks muuta, vaid iga kool peab säilitama oma näo. Meil peavad olema oma väärtused, mida teistele pakkuda.

Viimasel ajal on just meedias hakatud esile tõstma meie moedisainereid: kes osaleb Londoni moemessil, kes Pariisis. See võib ka kampaania olla, aga mingi edu see ju on. Kuidas saavad hakkama meie nahadisainerid, teie osakonna vilistlased?

Meie vilistlased saavad hakkama hästi, nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil, kuigi pole võib-olla nii nähtaval kui moedisainerid.

Aga kes on nahadisainer? Kui järele mõelda, siis tähendab see nahapinna kujundamist, see ei ole esemete disain. Itaalias on suured firmad, kus kujundatakse eriomaste omaduste, pinna ja mustriga nahka. Nahadisainer on see, kes loob materjali. Tegelikult tahaks ka materjali kui sellise disainimisega rohkem tegeleda, aga uues võtmes. Traditsioonilisi tehnoloogiad õpetame ka kindlasti edasi. On igasuguseid pinnakatmise, trükkimise jne võimalusi. Laserlõikused on juba igapäevane asi. Traditsioonilised tehnikad on taas huviorbiiti tõusmas, näiteks põime.

Kes teie lõpetaja siis on, kas aksessuaaridisainer või aksessuaarikunstnik?

Diplomil on õppekava nimetus. Eks iga lõpetaja pea ise otsustama, kas tahab olla kunstnik või disainer.

Milline on teie viimase viie aastal jooksul lõpetanute tegevusväli?

Meie lõpetanuid töötab Eestis ja ka väljaspool: Louis Vuittoni firmas töötab Mirja Pitkäärt väikeesemete disainerina, aga mitmed, nagu Stella Soomlais või Kadri Kruus, on oma firma loonud. Ka mitmed tudengid töötavad nende juures. Probleem on pigem see, et meie suuremad ettevõtted ei ole harjunud disainerit kasutama.

Viimase aja üks suurem edulugu oli koostöö jalatsifirmaga Camper. Nemad leidsid meid ise üles. Intervjueerinud kolme EKA tudengit maailma eri paigus, leidis nende disaini loovjuht, et tegemist on teistmoodi mõtlemisega. 2015. aasta mais oli meil Tallinnas suur aksessuaaride ühisnäitus HAMKi (Soome) ja MOME (Ungari) disainikõrgkooliga, Camperi disaini loovjuht käis seda vaatamas ja poole aasta pärast tehti siin meie tudengitega töötuba.

Camperi esindust Eestis enam ei ole, sest turg on liiga väike. Aga nad otsivad teistsugust mõtlemist ja korraldavad töötube tihtipeale mitte üksnes moe-, vaid tootedisaineritega. Meilt leidsid nad disainmõtlemisele lisaks veel vana materjalitunnetuse ja tehnoloogilised oskused. Neid võlus, et meie väli on avaram: meie tudengite portfoolio sisaldab nii palju erinevaid töid, raamatu tegemine toetab aksessuaaridisainerile vajalikku mõtlemist. Meie õpe on probleemipõhine: projektid annavad eneseväljendusoskuse, kuid püstitatud probleemi kaudu.

Eesti kunstiellu tulid sa ise 1990ndate keskel kontseptuaalselt mõtleva kunstnikuna, kasvasid välja nii-öelda Linnapite koolkonnast, Mobile galeriist. Kui palju on see aeg su mõtlemist mõjutanud?

Siis oli installatsioonikunst suhteliselt tehniline: ehitasime ise igasuguseid asju, mõtlesime välja, kuidas ruumi korraldada.

Sa olid ka mõne sellise projekti juures, kus idee taga oli kunstnikutaustata inimene, näiteks teie ühisprojekt insener Anto Juskega Saaremaa biennaalil.

Võib-olla sealt paistabki välja minu disainerimõtlemine. Siis ma ei osanud seda niiviisi nimetada. Minu ees oli probleem, sest Juske oli kogunud hulga fotosid, filme, pilte, tekste jms. See kõik tuli ruumis edastada, disainida ruum, mis kannab seda mõtet, toob materjalist sõnumi välja. Nüüd teen ma ju sedasama: tellija tuleb oma sooviga ja ma pean sellest terviku looma, nii et kõik on rahul.

Kui populaarne on teie osakond noorte seas? Kas ikka tahetakse teile õppima tulla?

Kui sisseastujad meie osakonnas milleski oma tulevikku näevad, siis on see enamasti aksessuaaridisain. Aga ka muude suundade vastu pole huvi lahtunud, näiteks kolmanda kursuse tudengite köiteprojektis on mul üle poole vahetustudengid, kes on just sellepärast meile tulnud, et siin saab õppida ka midagi sellist, mida mujal ei saa.

Disainiteaduskonna sees on tudengitel suurepärased võimalused huvipõhiselt teiste erialade teadmisi juurde hankida. Vabade kunstide tudengitega on koostöö keerulisem just mentaalse barjääri tõttu: meil on tähtaeg täitmiseks, asjad tuleb teha operatiivselt ja kiiresti, tudengid peavad sellega harjuma, vabades kunstides võib tunnetada ja tunnelda just niikaua, kuni selgub, kas pigistad midagi endast välja või siis ka mitte. Meie püüame anda ka oskused, kuidas jõuda võimalikult optimaalselt maksimaalse tulemuseni, tähtis on omandada ratsionaalse analüüsi oskus. Peab oskama töötada individuaalselt, aga ka grupis. Õppekavade integreerimine on tekitanud olukorra, et suudetakse suhelda oma eriala üleselt. Enam ei toimetata ainult oma väikeses lombis. See on meie tulevik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming