Kõnekas vaikus ja loodushääled

Tänavusel „Futu Muhul“ ei tekkinud kordagi stampfestivali tunnet, mis kahjuks üha enam kujundab suurte muusikafestivalide meeleolu.

HELEN MERILA

Performance’i-festival „Sada aastat. Futu Muhu 2017“ kunstnike liidu Muhu kunstitalus 14. ja 15. VII. Kuraatorid Tiiu Rebane ja Karl-Kristjan Nagel, kunstnikud Jimi Tenor (Soome), Juhan Vihterpal, Woldemare, Noolegrupp, Hannah Harkes, Mari Prekup, Meeland Sepp, Põleva Kaelaga Kirjak, Taave Tuutma, Kaarel Kütas, Jana Zatvarnicka (Slovakkia), Project Heroina (Eesti/Portugal), Azsacra Zarathustra, Aleksandr Morozov (Venemaa), Roope Ahola, Tuomo Kangasmaa (Soome), Karl-Kristjan Nagel, Merle Luhaäär, Leila Lükko ja Tiiu Rebane. Festival kuulub EV 100 kunstiprogrammi „Sada kunstimaastikku“.

Eelmise aasta festivali järelpeol esinenud sõbrad kirjeldasid festivali erilist, lausa müstilist atmosfääri kui midagi sellist, mida peab ise kogema. Seepärast heljus festivali ümber samalaadne salapära, nagu oli ERKI või ka varajastel 1990ndatel kellegi hoovis toimunud häppeningide ümber.

 

Suur sürreaalne pere. Tegelikult polnudki vaja festivalilainele ennast häälestada, sest ürituse kulg või seisund haaras rohelusse mattunud rustikaalses taluhoovis oma embusesse märkamatult ja jäägitult, et kõik – külastajad, kunstnikud ja korraldajad tundsid ennast suure sürreaalse pere liikmena. Aeg, ruum, kogemused, seisundid, elamused, inimesed, loodus, muusika ja kunst segunesid tasaselt vibreerivaks tervikuks, mis festivalile tagasi mõeldes tundub mulle pigem psühhedeelse kogemuse järgse unenäo kui tegelikkusena.

Lähtudes tänavusest teemast pidid kunstnikud andma hinnangu viimase saja aasta olulistele faktidele ja sündmustele. Ehkki paljudes festivalitöödes otseselt ajalooga ei tegeldud, oli aja kohalolu tuntav. Teemaga mängis kaasa ka taluõu ise.

Muhu kunstitalu arhailised talumajad seisavad stoilises rahus ümber suure hoovi, mis on performance’iteks justkui loodud. Kuraator Tiiu Rebane on festivali tutvustuses kirjutanud, et külalised leiavad ennast ajamasinas, mille ees laotub infoväli, kus ei ole teavet ei modernismi, sotsialismi, kapitalismi, sõdade, progressi, spordi, kunstiajaloo, televisiooni, tarbimise ega inimõiguste kohta. Siinne isand on vaikus ja loodus. Looduse stiihiaga oli kooskõlas ka festivali formaat, erilisuse tõttu võiks seda nimetada lausa põrandaaluseks festivaliks, sest hoolimata tuntud nimedest, nagu Jimi Tenor, ei jõudnud festivalile kuigi palju inimesi, kuid see-eest kujunes suurepärane seltskond. Kordagi ei tekkinud stampfestivali tunnet, mis kahjuks üha enam kujundab suurte muusikafestivalide meeleolu. Kunstitallu ei toodud ka moodsaid burgeri-, suši- jm putkasid. Selle asemel pakkus Leila Lükko pop-up-baaris Olav Marani retsepti järgi tehtud toortatart Muhu leivaga. Publiku hulgas oli etendus-, heli- ja teatrikunstnikke, aga ka uudistajaid külavahelt, tudengeid, ajaloohuvilisi, teisel päeval astus läbi ka kunstnik Marko Mäetamm oma sõpradega.

 

Protest ja pühitsemine. Festivali avas reede õhtupoolikul Hannah Harkese performance „Suur sõda“. Iga külastaja sai festivalile tulles valida, kas ta soovib sõjas osaleda sakslaste või venelaste poolel, seejärel neediti talle käe ümber punase ja musta või sinise ja punasega tikitud pael ning anti kaasa Ukraina kultuurikeskuses valmistatud sibulapaberist tekstilehed kas siis vene või saksa keeles. Külastajad pidid igal juhul sõjas osalema, kas või passiivselt, igaüks sai ka sõja kulgu muuta. Peab tunnistama, et selline sissejuhatus tekitas põnevust, ootused olid kõrged. Kahjuks kujunes sõjamäng koordineerimatuks, suurt puänti ei tulnud, kuid selle puudujäägi kompenseeris kuhjaga mängu visuaalne pool – käepaelad ja mängumaa.

Kersti ja Paolo ehk Project Heroina nimetas oma aktsiooni irooniliseks man-yes’i tähistamiseks.

Helen Merila

Kaarel Kütas kutsus publiku taluõuest eemale külateele, kus ta võttis (solgi?)ämbrist ükshaaval välja möödunud sajandi raamatuid jm ning luges publikule mehise häälega ette tekstivaliku. Tekstid, neis kirjeldatud sündmused olid omal ajal kindlasti aktuaalsed, praeguseks aga unarusse vajunud. Kütas andis neile hetkeks taas uue võimaluse, kuid lennutas siis tagasi ajaloo prügikasti. Performance’i kulminatsiooniks pani kunstnik mängima teleri, istus ämbrile ja vaatas 1990ndate uudis- ja muusikalõike taasiseseisvunud Eestist. Ühel hetkel pani ta kõrvaklappides muusika nii valjusti mängima, et publikki seda kuulis. Kunstniku enda muusika tundus selles kontekstis eriti kaasahaarav, kuid Kütas jalutas, klapid peas, minema. See aktsioon tõi meelde NO99 lavastuse „The Rise and Fall of Estonia“: Solarise keskusesse kriitiliselt suhtuv teater kutsus oma publiku Nokia kontserdimajja, etenduse alguses läks aga trupp mõne kaameramehega oma teatrimajja, jättes publiku põlatud keskusesse. Ka Kütas tundus andvat vaikiva protestiga hinnangu meie argitsirkusele.

Seejärel kihutas taluõue vanem sõiduauto, mis närviliselt tuure üles võttis ja katkematult signaali andis. Algas eesti-portugali kunstnikepaari Kersti ja Paolo ehk Project Heroina performance. Musta riietunud naine ja valgesse riietunud mees võtsid lärmaka auto ees poose, suure pauguga avatud šampanjapudelid pritsisid osalejad vahuseks. Peaaegu tühjaks valatud pudelid ulatati publikule, põhja jäänud šampanja joodi kunstnike terviseks. Kunstnikud ise nimetasid oma aktsiooni irooniliseks man-yes’i tähistamiseks. Tähistada oli palju: õigust loomingule, filosoofiale, poliitikale ja arhitektoonikale. Etteaste lõpetas ilutulestik. Kunstnikepaari jooks ilutulestiku ja siis publiku poole tagasi tekitas Hollywoodi märulifilmi tunde, kus peategelased pommirahe all, käest kinni, õnnelikult tuleviku poole hõljuvad.

 

Psühhedeelne meeleolu. Talu peahoone pööningul oli koha leidnud Noolegrupi ehk Triinu Jürvese ja Villem Jahu installatsioon. Noolegrupp ei selgita tavaliselt oma töid, aga nii palju sain siiski Triinu Jürveselt teada, et Noolegrupi sümbol, must ruut valge noolega läheb Kazimir Malevitši kuulsast mustast ruudust ja tühjusest veelgi kaugemale. Aga kuhu, jäi ka mulle saladuseks. Kohaspetsiifilise töö keskmeks olid ekraanid ning lindipuntrad, mis vähemalt mulle tähistasid digipöörde tekitatud suurt muutust. Seetõttu uurisin osalejatelt, milline on nende suhe digimaailmaga. Valdavalt jäi kõlama pigem kriitiline toon, kuigi pea kõik kasutasid oma töödes ka digivahendeid. Isegi teise päeva tõmbenumber Põleva Kaelaga Kirjak kasutas elektroonilisi pille.

Tsirkus esines tuntud headuses, psühhedeelses twinpeaks’ilikult natuke hirmutavalt kulgevas seisundis. Näkineiuna esinenud Mari Prekup laulis ka väljaspool tsirkust rahvalaule ja kudus, laskmata end segada teistest etendustest. Tema esitatud rahvalaulud toimisid võimaste šamaanijoigudena. Sama efektselt mõjusid ka Sorge häälutused.

Roope Ahola loodusega ühtesulandunud heliinstallatsiooni ning Tuomo Kangasmaa irratsionaalselt ängistava video- ja helimanipulatsiooniga mõjutati vaataja tajumist ja meeleolu. Videoteosega esines ka kunstiteadlasest kunstnik Merle Luhaäär: tema „Pihtimus“ osutas praeguse hedonistliku maailma kirikule ehk kaubamärgikultusele. Suurel ekraanil jooksis katkematult videoprogramm.

Muusikalise osa oodatuim esineja oli soome džässistaar Jimi Tenor, kes andis täispika kontserdi, kuhu mahtus uuemat muusikat ja ka vaimustunud publiku rõõmuks tema hittlood „Take Me Baby“ ja „Sugar Daddy“. Juhan Vihterpali akustilised helid ja Woldemare mõnusalt tume ambient peagi ilmuvalt plaadilt „Miski lõplikult pole kadunud“ koos Okeiko loodud taustavideoga sobisid suurepäraselt jahedasse suveöösse. Õhtu pidanuks lõpetama Meelis Salujärve muusika, kuid enne teda DJna üles astunud Prohhor Aleksejev küttis väga häid sette varajaste hommikutundideni, nii et Salujärv otsustas oma esinemise edasi lükata, öeldes, et parim muusika on vaikus. Vaikust taluõuele ei saabunudki, sest järje võtsid üle müstilised loodushääled.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming