Kõik pole nii, nagu paistab

Sepideh Rahaa: „Teistsugusega suhtlemisel selgub sageli, et me polegi nii erinevad: loeme ühesuguseid raamatuid, kuulame ühesugust muusikat ja oleme feministid. Islami naine võib olla väga radikaalne feminist.“

REET VARBLANE

Sepideh Rahaa (snd 1981) on multidistsiplinaarne kunstnik. Ta on iraanlanna, aga ta kuulub ka Soome kultuuri, sest on viimased kuus aastat elanud Helsingis. Tema kodu on Soomes. Oma kunstis on ta käsitlenud naise asendit ja tähendust ning stereotüüpidele vastuastumist, migratsiooni ja identiteedi muutumist. Seda kõike läbi naise silmade, igapäevaelu ja ühiskonna.

Sepideh Rahaa on feminist. Feminism tähendab talle eelkõige aktivismi, ühiskondlikes liikumistes osalemist, just nii, nagu on väljendanud Angela Davis: „Olla aktivist tähendab kuuluda kestvasse ajaloolisesse liikumisse ja anda sootsiumile rohkem tagasi, kui keegi, kes indiviidina kaugele jõuab.“ Praeguse postkolonialistliku aja feministliku kunstnikuna ei saa ta üle ega ümber ka oma päritolumaast Iraanist, eelkõige selle lääne retseptsioonist. Üks teemasid, mida ta oma viimastes uurimustes on käsitlenud, on seotud meediaga: kelle häält sootsiumis kuulda võetakse. Sepideh Rahaa üks suuri eeskujusid on Iraani XX sajandi alguse naispoeet ja -muusik Qamar-ol-Moluk Vaziri.

Kunstihariduse omandas Rahaa Iraanis: bakalaureusekraadi maalikunsti alal ja magistrikraadi kunstis ja kunstiteoorias Teherani Shahedi ülikoolis ning jätkas seal doktorantuuris. Pärast lõpetamist õpetas ta ülikoolis maalikunsti. Helsingis Aalto kunstiülikoolis on Sepideh Rahaa omandanud teise magistrikraadi nüüdiskunsti alal. Oma lõputöös on ta käsitlenud rahvuslust ja nüüdiskunsti. Praegu õpib ta sealsamas doktorantuuris. Esimesed isikunäitused olid kunstnikul Iraanis Nouris ja Kermanis. Edasi tulid esinemised juba Taiwanis, Trondheimis, Helsingis.

Ka praegu on tema töid väljas mitmel näitusel: Espoo Espoonsilta galeriis tutvustatakse projekti „Unistus“ ning Helsingi kesklinnas Virka galeriis osaleb ta Veikko Halmetoja kureeritud Soome-Eesti ühisprojektis „Sild“. See näitus on avatud järgmise aasta 25. veebruarini ja Eesti kunstnikest osalevad seal Aleksei Grdin, Flo Kasearu, Karel Koplimets ja Tanja Muravskaja. Selle aasta sees osaleb ta veel Iraanis Kermanis grupinäitusel „Kõik, mida olen loonud, on tänu üksindusele“ („Whatever I have Created Is of My Loneliness“). Rahaa on teinud ka kuraatoriprojekte.

Kraami projektiruumi näitus „Abielu ja rõõm“ („Marrige & Pleasure“) on kunstniku esimene väljapanek Eestis (www.sepidehrahaa.com).

Kuidas sattusite Soome elama? Tavaliselt kiputakse valima mõnd elava kultuurieluga metropoli nagu Berliin, London või Pariis, iseäranis kui mõelda teie taustale.

Lähedase sõbra pärast, kes on soomlane. Olin Iraanis omandanud kunstihariduse, jätkasin õpinguid doktorantuuris ja õpetasin maaliosakonnas. Jätsin armastuse pärast kõik sinnapaika ja tulin Soome. Meie suhe katkes, kuid otsustasin Helsingisse edasi jääda, sest Soomest oli saanud minu uus kodu. Aalto kunstiülikoolis oli siis kuulutatud välja magistriprogramm „Nüüdiskunst ja selle sotsiopoliitiline kontekst“. See huvitas mind tõesti. Olin palju lugenud ka Soome ühiskonna demokraatia, eelkõige võrdsete õiguste kohta. Tegelikkuses ei ole see küll päris sama, nagu sellest kirjutatakse. Võõramaalane ei ole soomlasega võrdne.

Ma olin Iraanis saanud korraliku hariduse, aga Aalto ülikoolis soovitati mul esialgu otsida koristajatöö. Ma austan koristajatööd, kuid mul oli viis aastat ülikoolis õpetamise kogemust, doktorantuuriõpingud olid pooleli, see oleks olnud ilmselge raiskamine. Aasta hiljem leidsin õpetamistöö. Praegu olen Aalto ülikooli doktorantuuris ja ka õpetan seal.

Ega Euroopa Liidu riikide kunstiharidusega noortelgi ole kerge erialast tööd saada, hõlpsasti leitakse kunstitegemise, ka residentuuri võimalusi, aga kui on vaja arveid maksta ja süüa, siis töötatakse ettekandjana pubis või restoranis. Loomulikult võivad nad igal ajal koju tagasi minna, aga ega sealgi ole lihtne erialale pidama jääda. Kas teie saaksite Iraani naasta?

Loomulikult, kuid mu kodumaa on nüüd Soome, olen abielus soomlasega ja meil läheb väga hästi. Iraanis võtaksid mu lähedased mind külalisena vastu. Armastan oma lähikondseid, nemad armastavad mind, meil on väga lähedased suhted. Kui käin Iraanis külas, siis magame emaga ühes voodis ja räägime teineteisele kõigest ööd läbi. Sellise läheduse olen Soomes kaotanud. Tunnen tõesti puudust lähedaste puudutustest. Me räägime sageli Skype’i või telefoniga, kuid see on virtuaalne ega aita mind. Mul oli Iraanis positsioon, mida ei ole just paljudel naistel, ka majanduslikult läks mul hästi, aga tahtsin oma elu muuta ja kogeda midagi muud.

Sepideh Rahaa. Abielu ja rõõm. II. Multimeedia installatsioon, 2016-2017. Installatsioon põhineb kunstniku enda kogemusel tema kahest abielust – üks Iraanis, teine Soomes.

Erakogu

Mu tütre hea sõber on Iraanist, ka tema elab juba aastaid Euroopas. Kui ta külastab Iraanis vanemaid ja sõpru, siis kõik see, mis puudutab inimeste eraelu, on jäänud nii, nagu see oli kümme-kakskümmend aastat tagasi. Muutunud on ühiskondlik elu. Mida teie arvate?

Iraan on muutunud, mul oli seal suhteliselt eriline positsioon. Aga ei maksa unustada, et Iraani naised on haritumad kui mehed. See ei puuduta ainult minu põlvkonda, vaid ka mu ema oma. Haridus tähendab seal palju. Mina sain oma positsiooni ja endale tähenduse just hariduse kaudu. Iraani naised teavad seda, sest kui on teadmised, siis Iraanis sind ka austatakse.

Soomes pean ennast pidevalt tõestama. Mul on haridus ja teadmised, aga mind jäetakse tähelepanuta, sest olen võõras. Alles pärast kuut aastat on mind hakatud tunnustama. Soomes tunnustatakse soolist võrdsust, kui mis puutub teise rahvusse, või veel enam rassi, siis asjad nii ei ole. Iraanis veetsin nädalalõpud ja pühad sõprade ja perekonnaga, aga Soomes tuleb töötada ka nädalalõputi, kui tahta saada oma haridusele vastavat positsiooni.

„Kultuur kõikidele“ („Kulttuuri kaikkille“) on ainuke Soomes tegutsev kultuuriinstitutsioon, kus võideldakse ka tegeliku võrdsuse eest.

Kui tähtis on soome keele oskus? Järjest enam globaliseeruvas professionaalses elus on ühiskeel inglise keel, kohaliku keele oskus ei ole esmatähtis, argielus on lood aga teised.

Keeleoskus on integratsiooni lahutamatu osa ja juba seepärast on tähtis osata kohalikku keelt. Keeleoskuseta jääb suur osa selle maa olemusest, kultuurist kättesaamatuks. Hakkasin soome keelt õppima aasta tagasi, nüüd saan argielus soome keeles hakkama, ka oma mehe Ville emaga jutud räägitud. Olen puutunud kokku paljude väga armsate soomlastega, kriitiline olen ametliku asjaajamise, bürokraatia suhtes. See puudutab ka kunstiinstitutsioone.

Minu esimene suhtluskeel on kunst. Et minust aru saada, minuni jõuda, tuleb mõista mu kunsti.

Kui mõelda Eestis levinud võõrapelguse peale – olen kindel, et Soomes on olukord märksa parem! –, siis, kui kedagi võõramaalastest, ükskõik mis rahvusest või rassist ta ka pole, õpitakse paremini tundma, temast saab oma pere liige, pereliikme või sõbra sõber, siis hakatakse temasse hästi suhtuma, temast saab oma ja tema suhtes ei ole enam eelarvamust. Aga ainult siis, sest muidu on võõramaalased kahtlane seltskond ja parem, kui nad neid meie juurde üldse ei tuleks.

Soomes on sama lugu. Mindki võeti omaks ainult seetõttu, et mul oli soomlasest elukaaslane, et ma kuulusin tema juurde. Soomes sain esimest korda aru, mida tähendab üksindus. See oli valus kogemus, aga ma hindan ka seda väga, sest see on aidanud mul kalliks pidada seda, mis Iraanis on nii enesestmõistetav. Iraanis ei olnud ma kunagi üksinda, seal ümbritsesid mind alati armastavad inimesed, mul oli nende toetus.

Olen Soomes omal nahal väärkohtlemist tunda saanud. Üks eredam näide on pangast, kus ainult seetõttu, et olen iraanlanna, käituti minuga nagu potentsiaalse kurjategija, terroristiga. Hiljem mu ees vabandati ja kindlasti mängis siin kaasa ka väikese ülemuse soov ennast väiklaselt maksma panna. Et selline asi sai juhtuda, osutab millelegi hoopis sümptomaatilisemale.

Mul on elamis- ja töötamisluba, mul on mu töö ja teen oma uurimistööd, mul on perekond ja ma saan hakkama. Aga ma ei kujuta ette, mida peab Soome ühiskonnas peale hakkama inimene, kellel ei ole dokumente.

Soome ühiskond on valla, seal tegutseb järjest rohkem aktiviste, kes võitlevad selle eest, et ka võõramaalased tunneksid ennast Soomes hästi, aga laienenud on ka võõramaalastevastane liikumine. Võõramaalast, iseäranis kui ta ei ole Euroopast, võidakse igal ajal rünnata. Ka mina olen olnud psühholoogilise rünnaku ohver. Kõige hullem, et mind psühholoogiliselt ahistanud mees oli koos naisega ja naine ei öelnud ühtegi sõna minu kaitseks. Soome ühiskonnas on liiga palju hirmu, iseäranis mis puudutab võõramaalasi, teistsuguseid: nad tulevad meie koju, võtavad meie eest töö ära, hävitavad meie kultuuri. Soome kultuur on nii tugev, et ei hääbu. Teistsugune ainult rikastab seda. Tuleb leida viis, kuidas üksteisega suhelda.

Projektis „Unistus, mis saab teoks?“ käsitlen Soome elama asunud türgi, palestiina, iraani, iraagi jne naiste elu läbi kahe põlvkonna. Praegu kolmekümnesed tulid Soome lastena, nende identiteet on kujunenud siin. Nende emad aga kujunesid välja kusagil mujal ning neil on olnud Soomes märksa raskem kohaneda. Nad on teinud kõik, et Soomes hakkama saada – õppinud ära keele, leidnud töö –, aga nad ei taha kaotada oma kultuuri. Noor põlvkond on soomestunud, neil on ladus soome keel, nad on soome kultuuri osa, aga vanemate kaudu on neil side ka teistsuguse kultuuriga. Nende hübriidset kultuuri tuleb tunnustada Soome kultuuri orgaanilise osana.

Mida „oma kultuur“ ikkagi tähendab? Kõrgkultuuri, mis jääb väljapoole argielu, mida spetsiaalselt tarbitakse, on lihtne määratleda ja selle mitmekesisust hinnata. Teine lugu on elamiskultuuriga, mis puudutab vahetult igaüht.

Kui jätta kõrvale kõik kultuurilised erinevused, keele, väljanägemise jne, siis oleme ju inimesed. Peaksimegi lähtuma konkreetsest inimesest. Ma olen iraanlane, aga kõik 70 miljonit iraanlast ei ole ju ühesugused. Iraani kultuuris on üksjagu seda, mis mulle sobib, mis teeb mind õnnelikuks, aga mõnda teist iraanlast rõõmustavad hoopis teised asjad, teistsugused kultuurinähtused.

Mitmekultuuriline ühiskond ei tohi tähendada, et ühest paigast, kultuurist tulnud inimesed eraldatakse teistest, surutakse getosse. Siis nad segregeeruvad, neist ei saa sootsiumi osa. See ei ole ühesuunaline tegevus, mõlemad pooled peavad andma oma panuse. Ma ei saa põikpäiselt öelda, et iraani kultuur on teistest parem, kuna see on üle tuhande aasta vana, märksa vanem kui soome kultuur. Mina pean tegema esimesed sammud: õppima soome keelt ja kombeid, mõistma siinset kultuuri, otsustama, mida mul on soome kultuurist kõige õigem omaks võtta, näiteks õppida austama teiste inimeste privaatsust. Kui soomlaselt abi paluda, siis on ta alati valmis aitama. Aga ka Soome ühiskond peab astuma samme ja aktsepteerima teistsugust kultuuri, vähemalt austama seda. Kui soomlane ei suuda aktsepteerida minu iraani kultuuri, siis püüan ennast sobitada sinna, sest mina olen tulnud Soome, teise ühiskonda. Teistsugustega suhtlemisel selgub sageli, et me polegi nii erinevad, et loeme ühesuguseid raamatuid, kuulame ühesugust muusikat, oleme feministid. Islami naine võib olla väga radikaalne feminist.

Soome on mitmekultuuriline maa, on seda alati olnud. Sellest meedias eriti ei räägita. Iraani naisi käsitletakse pelgalt allasurututena. Iraani ühiskond on üles ehitatud meestele ja naistele, aga naiste häält ei ole kuulda. Küsimus ongi eelkõige selles, kelle häält on ühiskonnas kuulda.

Me ei saa rääkida ka ühest iraani kultuurist: mu ema on aseri päritolu, tema emakeel on türgi keel, isa keel on mazandarani keel, omavahel räägivad nad farsi keeles. Iraanis ei pöörata tähelepanu sellele, kust keegi pärit on. Või vähemalt olen mina niiviisi elanud. Soomes on aga minu rahvus ja väljanägemine esimene asi. Olen oma kunstis käsitlenud oma elu, aga autobiograafiline teema ei ole kogu mu kunst. Seetõttu on kurb, kui minu kunstist kiputakse kirjutama ainult Iraani kontekstis ja ka siis stereotüüpselt. See ei puuduta üksnes Soomet, niiviisi on mõistetud mu kunsti Prantsusmaal, Norras ja mujalgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht