Karskus või promiskuiteet?

Paul Beaudoin

Portugali ehtekunstniku Carla Castiajo doktoritöö teine eelkaitsmine, kohaspetsiifiline installatsioon „Liiderlikkus/karskus“ („Filthy/Chasity“) Tallinna Lembitu tänav 3 vannitoas 3. – 5. VI. Heliinstallatsioon valmis koostöös Paul Beaudoiniga.

Carla Castiajo. Mehelikkus. Juuksed, nahk,  hõbe, 2015.

Carla Castiajo. Mehelikkus. Juuksed, nahk, hõbe, 2015.

Tiit Rammul

Castiajo kasutas installatsioonide algmaterjalina juukseid ja kehakarvu. Juuksed ja karvad on ka tema doktoritöö teema. Juuste ja kehakarvade kaudu on ajaloos ja kunstis räägitud mälust, intiimsusest ja sentimentaalsusest. Need tähistavad nii tugevust kui ka nõrkust. Juuksed ja kehakarvad algmaterjalina on just see, mis annab Castiajo töödele provokatiivse, mitmetähendusliku ning pentsiku jõu.

Castiajo arutleb väljapaneku selgitavas tekstis: „Juuksed on meeleliselt veetlevad. Soovime juukseid puudutada, kuid kelle juukseid? Kellel lubame oma juukseid puudutada? Kas lubame võõral oma juukseid katsuda või ainult lähedasel inimesel? Kuidas räägime häbemekarvadest? Kui oleks lubatud, kas sooviksime puudutada kehakarvadest tehtud teoseid?“

Näituse eksponeerimiseks valitud laitmatult puhas vannituba mahajäetud majas (Lembitu tn 3) on julge samm. Kogu keskkond on peenelt komponeeritud: imetlusväärne vaade aknast ja ambivalente heliteos vannitoas. Castiajo väga isiklike tööde taustaks olid vannitoahääled: kraan tilkus, tundus, et keegi on duši all või urineerib. Need helid nagu ka objektid ei ole tavaliselt avalikud. Visuaalse ning helilise õhkkonna kontrapunkt tugevdas puhtuse (karskuse) ning seksuaalsuse kujuteldavat piirjoont.

Näitus oli Castiajo doktoritöö teine eelkaitsmine: eelmisel aastal eksponeeris kunstnik oma töid dominiiklaste kloostri hingepalve kabelis ning kolmanda näituse kavatseb kunstnik teha ühel Tallinna kalmistul. Kuigi välja­panekud on avalikes hoonetes, ei käi neis paikades palju rahvast. Eugen Sachariase projekteeritud majja Lembitu 3 ei saanud ka nõukogude ajal igaüks siseneda. Raskesti ligipääsetavaid eksponeerimispaiku võib vaadata metafoorina: need teevad publikust häbi tunnistaja, privilegeeritud piiluja.

Kunstikriitik ja -ajaloolane Robert Hughes on kirjutanud oma tähendusrikkas monograafias „Uue šokk“ („The Shock of the New“), et kunsti peamine ülesanne on ühendada maailm terviklikuks ning mõistetavaks, taastada see kogu hiilguses ja vahetevahel ka õeluses. Teha seda tunnete, mitte sõnade abil, täita sellega tühimik inimese ja ülejäänud maailma vahel ning kulgeda niiviisi tunnetelt tähenduse suunas. Castiajo on oma provokatiivse ja meeltülendava installatsiooniga „Liiderlikkus/puhtus“ saavutanud selle eesmärgi mängleva kergusega.

Tõlkinud Ulla Juske

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar