Kalev ja Andy

Heie Treier

Kalev Mark Kostabi saabus Eestisse „Klaaspärlimängu” korraldaja Peeter Vähi kutsel, et esitada klassikalise muusika festivali raames klaverikontsert. See toimuski 21. juulil Tartu ülikooli ajaloomuuseumi saalis Toomemäel. Publikut oli palju, plaksutati kaua, kontserdi lõpus kutsuti kunstnik kaks-kolm korda tagasi lisapala mängima. Isahakanud pianist ja helilooja, muide absoluutse kuulmisega, õppis muusikat Los Angelese eesti immigrantide peres oma emalt, kes oli klaveriõpetaja, ning isalt, kes oli puhkpillimeister. New Yorgis ja Roomas teeb ta jätkuvalt koostööd punkrokkmuusikust venna Indrek Paul Kostabiga, kellega on praguses reaalajas loodud väike profimuusikute bänd. Enne Tartut esineti Roomas Colosseumi prestiižikal tribüünil ja pärast Tartut on kontserdiseeria jätkunud üldpealkirja all „Uus modernism”. Niisiis võib öelda, et Colosseum on taltsutatud – see (kunsti)ajalooline võitlustribüün figureeris aastaid ka Kostabi tele-show’ ekraanipildil, et tähistada vapra gladiaatori võitlusi New Yorgi karmide kunstikriitikutega.

Tartu

„Klaaspärlimängu” festivali kohta on juba ilmunud Mart Jaansoni põhjalik arvustus kontsertide kaupa (Sirp 10. VIII). Kostabi erandlikkust festivali raames rõhutas kontserdi toimumise koht (mitte Jaani kirikus nagu teised kontserdid) ja Peeter Vähi kommentaar, et igal aastal on püütud festivali integreerida helilisi ootamatusi, näiteks 2002. aastal Nietzsche muusikat.

Mart Jaanson toob oma artiklis ära fakti, et kunstniku onu isa liinis Heino Kostabi (1921–1994) oli Nõukogude Eestis legendaarne muusikateooria õpetaja ning õpiku autor. On tavaline, et noorena on Heino Kostabi õpiku järgi eriala õppinud mitme põlvkonna profimuusikud, ka Peeter Vähi. Väljaspool eriala on fakt teadmata, ent see selgitab võib-olla asjaolu, miks Kostabil on Eestis kujunenud muusikutega soojemad suhted kui kunstimaailmaga. Esimesel Eesti reisil kohtus kunstnik ka Heino Kostabiga, kelle perega on kunstnik hiljemgi suhelnud.

Kontserdil esitatud palasid (kunstnik nimetas neid lauludeks) võiks nimetada Kostabi heliloomingu klassikaks, mitmed neist figureerivad tema DVD-l ja You Tube’is. Kõige kuulsam pala oli tema tele-show aastatepikkune tunnusmuusika. Kui see hakkas Toomemäel kõlama, tekkis tingrefleksina küsimus, kuhu jääb pildiline osa koos ruumis lendavate reaalsete dollaritega. Tartu akadeemilises õhkkonnas (praeguses kontserdisaalis on üliõpilased sooritanud muide suulisi eksameid) oli aga igavikuline muusika rangelt eraldatud päevapoliitilisest massimeediast.

Kostabi mängis valgel Estonia klaveril peaaegu ainult fortissimos, nii nagu on tehtud tema maalid. Seda võimendas üsna valjuks keeratud kõlar. Tema muusika on üles ehitatud meloodiale, mitte akordidele, on lihtne, visionaarne ning väikeste leidlike puäntidega. Kui kunstnikuna tundub Kostabi olevat ründevalmis postmodernist, kes on vajadusel „hambuni relvastunud” iroonia, kriitilisuse ja teravusega (paradoksaalselt on tema kõige kitšilikumail ja ses mõttes igavamail maalidel arendatud armastuse teemat, nii et kerkib taas küsimus, mismoodi rääkida nüüdisaegse kriitilise teooria valguses armastusest, et see oleks tõsiseltvõetav), siis muusikas oleks ta justkui vabastanud end kohustusest olla ründav. Siin demonstreerib Kostabi hingelisust, mis ulatub kohati valutegeva haavatavuseni, igatahes võib kuulaja end tabada tundelt, et muusika on teda puudutanud.

Aga võib-olla ongi kunsti- ja muusikamaailma väärtustel erinevad aktsendid? Turvalisi inimsuhteid on kergem kehtestada küpsete ja võrdsete inimeste bändikoostöö raames, mitte egomaniakaalsusele suunatud kunstimaailmas, kus madalama hierarhia maalijad allutavad oma töö ja inspiratsiooni maalitehase omanikule. Ning kus maalitehase omanik omakorda allub nii äri- kui kunstimaailma heaks- või halvakspanu muutlikele kriteeriumidele. Võib-olla hakkaski Kostabi muusikasse süvenema ajal, mil tema maalijakarjääri ohustas majanduslangus ning kunstituru muutunud esteetiline valik (1980ndate New Yorgis tegi ta noore kunstnikuna peadpööritava tähelennu, mida kajastab film „Con Artist”).

Kontserdi väljakuulutatud „üllatuseks” osutus muusikapalade vahel näidatud 1999. aasta video „Olemine ja mitteolemine Kostabi ateljees”, mis põhineb Peeter Vähi muusikal. Etenduses osalesid laulja Siiri Sisask, koreograaf Rene Nõmmik, operaator Jaanus Nõgisto jpt. Kui 1999. aastal tundus video liigse emotsionaalsuse tõttu veidi ülepakutuna, siis praegu sai mulje veelgi kinnitust: tegemist oleks justkui solistide kooriga, kus kõik püüavad üksteist üle trumbata, ent võidab see, kes valitseb visuaali. Praegu tundub video pigem arhiividokumendina või näitliku õppevahendina arvutiajastu saabumisest telemajja: operaator vaimustub uuest tehnoloogiast niivõrd, et tahab kõik pildi manipuleerimise nupud järele proovida, tekitades illusiooni, et on abstraktsionistist kunstnik.

Kostabi omakorda integreeris kerge improvisatsiooni korras oma muusikasse samal päeval kõlanud Peeter Vähi flöödikontserdi „Taevase järve laul” (1999) mõjutusi Glasperlenspiel Sinfonietta esitusest. Need olid veidi idamaise kõlaga ootamatud helid.

Tallinn

Paralleelselt Kostabi Eestis käiguga toimus retrospektiivselt New Yorgi poole viitavaid sündmusi ka siinses kunstielus. Ootamatult kerkis esile Warholi maania uus laine, tegelikult juba vähemalt kolmas, kui alustada Soup ’69 popkunstist. Teise laine noored kunstnikud tegid 1997. aastal neopoppi kuulutava näituse „Kõike korraga, palju ja kohe”, mis oli kantud riigipiiride avanemise ja poliitilise vabanemise ja tarbimiskultuuri avastamise rõõmust.

Sel suvel tähendas Warhol Tallinnas pigem midagi muud: teadlikku samastumist tema ja tema kaaskonnaga. Selles leidub kindlasti trenditeadlikkust ja maneeri ning võib-olla irooniat, aga võib-olla ka mitte eriti. Nimelt saatis New Yorgis elanud ja kunstnikuna tegutsenud Martin Saar laiali pressiteate, kus kutsus tuttavaid 1. augustil ateljeesse sõnadega: „Kohal on ka Andy Warhol isiklikult, kelle reinkarnatsioonijärgsed tegemised Eestis vändatakse reaalajas 2017. aastaks valmivaks täispikaks filmiks. Stuudiost on saanud võttepaik ning igal külastajal on harukordne võimalus osaleda filmi loomise protsessis.”

Facebookis ringles lavastusfotosid Kiwast Warholina ja Martin Saare pruudist Marilyn Monroe’na. Mõned neist Tallinna linnaruumis poseeritud fotodest olid naljakad, eriti sellised, kus taustaks nõukogude progressiideed väljendavad hooned.

Martin Saare ateljee avatud uste päevast inspireeritud Sandra Jõgeva käis kohapeal Tallinna TV reporterina. 2. augustil kirjutas ta blogisse pihtimusliku sissekande „Ühe armuloo lõpp”, mis annab võtme Sandra Jõgeva glamuurstiilile: „Kui ma olin 20 ja astusin EKAsse, oli mu suurimaks eeskujuks Andy Warhol. Ma jumaldasin ta biograafiat (autor: Victor Bokris), päevikuid, raamatut „Andy Warholi filosoofia. Ast Bni ja taas tagasi” („Philosophy of Andy Warhol. From A to B and back again”). Ma lugesin ja vaatasin kõike kättesaadavat Factory seltskonna kohta. Ma teadsin neist ikka väga palju. Mu eriline lemmik oli Brigid Berlin. Ma vaatasin isegi viletsa kvaliteediga VHSidelt väheseid siia jõudnud Warholi filme (ainult kõige kõrgema kaliibriga filmihullude kogudes!) ja kirjutasin oma filmiajaloo essee ”Mässavad naised” („Women in Revoltist”, http://parimadaastad.blogspot.com/2012/08/uhe-armuloo-lopp.html).”

Naljakas on aga see, et vana Warholiga reaalselt kohtunud ja koos Warholiga fotodel figureeriva ja Warholi tehtud portreefotol jäädvustatud kunstniku vastu tundsid Eestis huvi pms muusikud ja muusikahuvilised ning artishok (http://artishok.blogspot.com/2012/08/kalev-mark-kostabi-klaverikontsert.html). Tähelepanu väärib seegi, et nii Tallinnas kui ka New Yorgis legitimeerivad Warholi-järgijad oma tegevust järgnevusega, mis meenutab apostellikku suksessiooni: püütakse oma tegevust igati seostada elavate Warholi kaaskondlaste või biograafide vms lähedalseisjatega.

Siinkohal eelistan lihtsalt imestada Warholi jätkuva külgetõmbejõu üle, fenomeni põhjuste ja tausta

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming