Kaduge siin

Liiasuste ja simulaakrumite ümber organiseeritud ühiskonnas on ainus mõeldav tee põgenemine.

FRANCISCO MARTÍNEZ

Näitus „Kadumisest ja kadumiseks“ Tartu kunstimuuseumis kuni 29. V. Kuraator Sten Ojavee, kunstnikud Susanne Bürner, Kris Lemsalu, Mikk Madisson, Ivan Moudov, Rabih Mroué, Hito Steyerl, Laivi, Danila Tkatšenko ja Ivar Veermäe.

Hito Steyerl. Kuidas olla nähtamatu: kuradima didaktiline MOV-fail. Videostill. Van Abbemuseum.

Hito Steyerl. Kuidas olla nähtamatu: kuradima didaktiline MOV-fail. Videostill. Van Abbemuseum.

Sten Ojavee

Need, kellel ei ole head peidupaika, ei ole võimelised nautima head elu, on väitnud lootusest ja meeleheitest kirjutanud taani filosoof Kierkegaard. Seesugune moto tundub olevat inspireerinud ka Sten Ojaveed korraldama näitust „Kadumisest ja kadumiseks“. Väljapanekus käsitleb üheksa kunstnikku ühiskonnast pagemise teemat, pakkudes mitmeid vaatepunkte ilusale, aga ka traagilisele kadumisele. Võib leida näpunäiteid, kuidas jääda nähtamatuks (Hito Steryerl), praktilisi nõuandeid, kuidas muuta identiteeti või kaotada oma jäljed looduses (Susanne Bürner, Danila Tkatšenko), mõtisklusi piirsituatsioonide üle, kui ollakse ruumide ja aegade vahel, aga ka pingutusest tuleneva ärevuse kujutamist (Mikk Madison, Ivan Moudov). „Nauding paneb pettuma, võimalus mitte kunagi,“ on Kierkegaard võtnud teema kokku.

Nagu Ojavee näitusega kaasnenud voldikus märgib, otsis Eesti politsei 2015. aastal 3300 kadunud inimest. Enamik kadunuks kuulutatuist olid lahkunud ise, vabatahtlikult. Kui olete tõesti mõelnud ühiskonnast kaduda, siis tuleb selle nimel tõsiselt vaeva näha, selleks tuleb ettevalmistusi teha. Tähtis on leida turvaline varjupaik. Peab olema kindel tegutsemisplaan, aga tuleb meeles pidada, et süsteem ei lase teid nii kergesti lahti. Kasutage pigem sularaha kui kaardimakset, ärge minge endast välja, kui asjad ei lähe nii, nagu olite plaaninud. Visake oma telefon jõkke ja säilitage terve mõistus.

Ka näitusel saame teada, et on paremaid ja halvemaid kadumisviise, nagu ka mõistlikumaid ja veidramaid kadumismotiive. Võidakse soovida alustada uut elu, võtta aeg maha iseenda tarvis või lihtsalt olla omaette. Kadumissoov võib olla pikalt läbi mõeldud, aga ka pelgalt nihilismi või rumaluse tagajärg.

Põhjuseta kadumises peitub annus müstikat ja ennustamatust. Selles on midagi, mida ei saa lahendada vitamiinide söömisega. Kõik me teame kirjanikke, kunstnikke ja filosoofe, kes on maailmast haihtunud, jätnud välise põhjuseta oma senise elu ja loometöö. Nad on järgnenud ahvatlusele põgeneda avalikkuse silme alt. Näiteks Rimbaud (orjakaupmees), Wittgenstein (kooliõpetaja) või Duchamp (maletaja) otsustasid muuta oma elu radikaalselt just isiklikel põhjustel, kas siis huvi kaotamisest edu või võimu vastu. Teised nagu J. D. Salinger või Thomas Pynchon matsid ennast kirjutamisse. On ka neid, kes vahetasid kontinenti nagu Paul Gauguin, kes põgenes Tahitile, või Lévi-Strauss, kes sukeldus „kurba troopikasse“, või Conrad, kes matkas Kongo jõel. Seda võib kirjeldada ka nähtamatuks muutumise kunstina, haihtumisena keset pidu, avaliku põgenemisena (nagu seda tegi Harry Houdini).

Kadumisega kaasnevad küsimused „kuhu kaduda?“ ja „millal taas ilmuda?“. Efektiivne kadumisviis on plastilise kirurgia abil oma näo muutmine või igal ööl ise korteris magamine, nagu tehakse Kim Ki-Duki filmides. Põhiküsimuseks jääb siiski, mille eest põgenetakse, mis sunnib kaduma.

Inimeste kohta kogutakse järjest rohkem andmeid. Me elame järjest vahendatumas ühiskonnas. Vahendatuse üks tagajärgi on mõiste „digimürgitus“ esilekerkimine. See osutab ajale, mil hoidutakse elektrooniliste vahendite ja meediumi kasutamisest. See tundub järgnevat soovile nautida vahetut, tegelikku suhtlemist. Iroonia peitub aga selles, et digimürgituse on paljudel juhtudel tekitanud nutitelefonide äpid eesmärgiga panna inimene veelgi intensiivsemalt virtuaalselt ehk siis digivahendite abil suhtlema.

Üledigitusega kaasneb kogemuste nälg. Järjest on kasvanud riskispordi, narkootikumide, reisimise, luksuskaupade ja gurmeetoodete populaarsus. Normaalsus ei ole enam see, millega ollakse harjunud, ega ole ka sellest üleastumine.

Näituse mõned tööd peegeldavad jahmatavat virtuaalsust ja jälgimisühiskonna uusi infrastruktuure (Ivar Veermäe), aga leidub ka töid (Rabih Mroué, Laivi), kus mõtiskletakse soovimatu kadumise üle. Näiteks Kris Lemsalu teoses „Fantoomilaager“ kujutatakse koertena neid, kellelt on võetud otsustamisõigus, ehk siis immigrante, pagulasi, kongikaaslasi, kodakondsuseta inimgruppe, kellel puudub igasugune juurdepääs avalikele teenustele. Lemsalu on haaranud nad kaasa „tundlikku jaotamisse“ (Jacques Rancière’i mõttes), positsioonide võrku ja raamistikku, kus otsustatakse, kes ja millisel viisil üldse võivad ühiskonnas osaleda.

„Kardina taga“, „teki all“ ja „leti all“ – neid väljendeid on veelgi, et osutada nähtamatusele kui vabaduse teatud viisile. Teatud vabaduse saavutamiseks võeti kasutusele sirm. 1585. aastal külastas Hispaania kuningat Felipe II Jaapani kristlaste delegatsioon ning tõi kingituseks ühe liigutatava mööblieseme. Võimsast Hispaania õukonnast levis see kõikjale Euroopasse. Seetõttu kutsutaksegi Saksamaal sirmi hispaania vaheseinaks (spanische Wand).

Aga ikkagi, mis on kadumise taga? Miks süttib sellega seoses ühiskonnas nii palju punaseid ohutulesid? Võib võtta appi Michel Houellebecqi juhtumi, kes on viinud oma kirjastajad mitmel korral kimbatusse, sest ei ole pidanud kinni tähtaegadest. Prantsuse kirjanikul on kombeks olla nädalaid kättesaamatu: ta ei vasta ajakirjanike ja kirjastajate e-kirjadele ega telefonile. Sellise käitumise ümber kipuvad tekkima kummalised spekulatsioonid ja kuulujutud: näiteks arutatakse, et Houellebecq on osalenud oma üritustel, aga inkognito; et radikaalsed feministid on ta röövinud, et teda ümber kasvatada; et ta on raskes depressioonis; et ta on kihutanud autoga nagu hullumeelne või et tal on olnud vaja rahu, et kirjutada parasjagu pooleli raamatut. Ükskõik milline ka põhjus ei olnud, Houellebecqi kadumine põhjustas meedias hüsteeria. „Turvalisem oleks olnud LSDd pruukida,“ on kirjanik ise olukorda selgitanud, kuigi osales filmis, kus lavastati tema kadumine („The Kidnapping of Michel Houellebecq“, 2014). Kirjanik Mel Campbell on võrrelnud teda Wally, koomilise tegelasega, kes kannab punase-valgetriibulist särki, et olla lugejatele rahvahulgas nähtav. Wally, Waldo, Holger, Jura, Fallu, Walter, Willy, Gille, Hugo, Ali, Fodhouli, Valdas … tema nimi on tõlgitud tosinasse keelde.

Teine suur pageja ehk fugueur on Bob Dylan. Tema kunstiline persona on üle elanud mitmeid metafoorilisi taassünde. Filmis „Mind ei ole seal“ („I Am Not There“, 2007) etendavad kuus näitlejat muusiku elu eri aspekte kuue tegelasena.

Kui 1970ndatel tähendas üleastumine pidevat teelolemist, siis nüüd on see kadumine kas hääbumise, digimürgituse, plastilise kirurgia või metsa pagemise mõttes. Praegu ei ole aga enam lihtne haihtuda, vaid see nõuab tugevat füüsist ja tarka strateegiat. Kultuurikriitik Matias Serra Bradford on kirjutanud, et kuigi ühiskonnas ei olda praegu süsteemist põgenejate suhtes tolerantsed, ollakse lummatud neist, kes on saavutanud nähtamatuse. Nähtamatus annab mõtlemisaega ja laseb rahulikumalt ümbrust vaadelda.

Ekshibitsionistlikus ühiskonnas, nagu meie oma seda on, äratavad enesepiiramine ja diskreetsus huvi. „Tegelikku võimu ei ole näha [—], seda tuleb mõista kui vastuhakku kujutamise vormidele: ma pean silmas aktiivset haihtumist, kaalutletud ja teadlikku keeldumist olla nähtav,“ on väitnud tegevuskunsti professor Peggy Phelan. Jean Baudrillard oleks sellele ilmselt lisanud, et ühiskonnas, mis on organiseeritud liiasuste ja simulaakrumite ümber, on ainus mõeldav tee põgenemine.

Mida teha pärast orgiat teisiti?

Ojavee näitus on aga hea koht, kuhu kaduda ja kus plaani pidada, mida teha edasi.

Tõlkinud Ulla Juske

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar