Jalutuskäik galeriides

Reet Varblane, Mari Vallikivi, Andri Ksenofontov

Süütu kontrolli all maania Mall Nukke näitus „Maaniad” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 3. III. Näitust tutvustavas tekstis seisab, et Mall Nukke praegune väljapanek kõneleb „inimeste hullusest püüda kinni, petta ära või osta aega”, „hirmust selle ees, et juhus võiks sekkuda hoolikalt üles ehitatud süsteemidesse”, aga ka illusioonist, et „kuigi lohutame end petuteadmisega, et haldame aega, siis tegelikult kipub olema vastupidi: aeg haldab inimesi”. Kunstihoone kodulehel puudub teksti all selle koostaja nimi, ära on toodud vaid kunstniku nimi, e-posti aadress ja koduleht. Nii võibki järeldada, et teksti on koostanud kunstnik ise ja seetõttu võib seda vaadata kui tema manifestatsiooni, autoripositsiooni. Väljapaneku alus ja üks sisulistest tasanditest on mõiste „aeg”, mis puudutab kõiki kõige argisemal tasandil ning mis on läbi aegade olnud filosoofia, aga ka füüsika üks põhiküsimusi, sinnani välja, et aja kui sellise olemasolu on kahtluse alla pandud. Teine, Mall Nukke puhul päris kindlasti sisuline, mitte pelgalt vormiline tasand on kollaažitehnika ehk siis „väikestest, näiliselt juhuslikest kildudest moodustatud tervik nagu tõde” või nagu tekstis on peetud vajalikuks lisada „midagi pole öeldud otse – vihjete keel on magusam”. Kollaažitehnika, mille puhul saab väga edukalt kasutada argi- ja filosoofilist tasandit koos, neid segi ajades, miks mitte ka oma pseudosüsteemi luues. Kolmas tasand või õigemini tasandite esitamise viis, millest ei saa mööda, on näituse pealkiri „Maaniad” ehk siis „haiglane vastupandamatu tung millegi järele”, „piinav ahistustunne”, aga ka „kirglik kalduvus või harrastus”, nagu on kirjas EKI seletavas sõnastikus. Pealkirja osundit silmas pidades ei saa rääkida magusatest varjatud osunditest, vaid kirglikust vajadusest, painest. Nukke kontekstis on huvitav kokkusattumus seegi, et seletavas sõnastikus on maania näitena toodud Jaan Kärneri lause kihutamise, kiiruse hulluse ehk siis käest kaduva aja kohta.

Kollaažitehnikat kasutati ajastu angst’i esiletoomiseks Esimese maailmasõja ajal, eelkõige dadaistide poolt. Ka kiiruse, muutusteks valmis kihutava aja temaatika iseloomustas tollast avangardistlikku kunsti, futuristide puhul uue ühiskonna, progressiidee kandajana, dadaistidel epateeriva ühiskonnakriitilise noole kujul. Mall Nukke kasutab kollaaži nagu dadaistid, võrrelgem või Hannah Höchi tollaseid kollaaže, eri suuruse ning esitusviisiga mehe- ja naisekujutisi, moodsa aja kontrastseid tüüpe ühtses pildiruumis, tähendusväljade popurriid („Kööginoaga lõigatud”, 1919). Höch puudutas halastamatult tollaseid valukohti, rikkus kunstiteose loomise tava, sadakond aastat hiljem on publik selle alla neelanud kui laiatarbekultuuri aktsepteeritud osa. Mall Nukke on sellest teadlik, kuid ta ei ole läinud sellise kõnetusviisi tõlgendamise, arendamise teed, nagu on seda teinud näiteks Martha Rosler praeguste sõdade kriitilisel analüüsimisel, killukestest tõese pildi kokkupanemisel. Mall Nukke hoiab kinni sajanditagusest avangardist, praeguste oksjonite kullafondist, kodanlikku elu pärgavast juveelist. Ta on astunud veelgi ühe sammu tahapoole ning katnud mälestuse dadaistide kriitilisest hoiakust Gustav Klimti erootilise sümbolismiga, millest on praeguseks saanud süütu dekoratiivne elegants.

Seekord on Mall Nukke teinud seda vaat et totaalselt: piltide pinnavormid jätkuvad galeriiseinal, vaid klimtilik kuld (osundusega ikoonile kui jumala-, pühaku-, aga ka iidolikujutisele) on asendatud kargema mustaga, jättes kõlama haute couture’i hea maitse kolmainsuse – valge, musta ja kuldse, sekka kõlamas piltidelt ka punast, tibake sinist. Vaataja on toodud trendidest kihava ajaga võidu jooksva kultuse templisse, kust mõistagi ei puudu ka surmaiha ja erootilised mängud ning apokalüptiline illusioon. Kõike ikka hea maitse piires parajalt tempereerituna.

Ringikujuliste või ovaalsete illuminaatorit (aga ka kilpi) meenutavate „Maaniate” ja „Deus ex machina’te” kõrval on triibulisel taustal eksponeeritud seeria „Aeg ja inimesed”fotokunsti algaegadest tuttav, hüperrealistide armastatud liikumise analüüs, seekord spordi kui eelkõige visuaalse meedia allutanud maania analüüs. Küll oleks hea dialoogi saanud, kui galerii tagumine ruum oleks üleni selle seeria päralt olnud: new age’i templist spordihulluse omasse.

Reet Varblane


Kas olla vaatleja, võitleja või ohver?

Mika Vesalahti näitus „Vabaduse püüe” Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 3. III.

Kunstikriitika tundub sageli mõttetu – hulga mõttetum kui mõne teise kunstiliigi kriitika. Kui kunstnik püstitab küsimuse ja kunstiteos ise on selle vastus, siis sellest kirjutada tundub totaalselt kasutu, kohatäide või igavuse peletamine. See võiks olla kirjutaja sisemise võitluse lähtekoht.

Mika Vesalahti on püstitanud kunstniku rolli ja vabaduse küsimuse. Mis on selle hind ja tingimused? Millele on vabadus rajatud? Kas loomingulist vabadust on üldse olemas? Kuidas seda ära tunda? Algab võitlus. Võitluse ehk maaliseeria aluseks on Vesalahti võtnud Max Beckmanni varajase maali „Messina maavärin” (1909). See oli üks esimesi maale, mis oli ajendatud ajalehes trükitud pildist. Mõned aastad hiljem maalis Beckmann ühe oma jõulisema teose „Titanicu uppumine”, mis oli samuti vastus ajalehes avaldatud pildile. Mõlemal juhul puudus Beckmannil juhtunuga seoses kogemus, kuid katastroofid andsid põhjuse järgida oma eeskujude, romantikute Delacroix’ ja Géricault’ vaimustust kujutada inimkonda äärmuslikes olukordades ning manifesteerida kunstis Nietzschelt laenatud ideed, et võitlus on epifenomen elule enesele. Ohu, hirmu ja vägivalla kujutamine toimib ka praegu brutaalsuse metafoorina. Kuna Messina maavärina katastroofist, kus hukkus suurem osa linna elanikest ja hoonetest, ei jäänud palju järele, on kunstnik välminud meediauudise vabadusse pääsenud vangidest, kes ründasid inimesi ja võtsid ära nende vara. Kui näiteks Géricault’ „Medusa parv” on ehitatud üles lootusrikkale lõppvaatusele, siis põhjamaise eksistentsitunnetusega Beckmann on toonud vaataja keset konflikti. Ajaloolise järjepidevuse loomiseks, võitluseks iseendaga ning võltsi meediasära vastu on Mika Vesalahti oma maalisarjas kombineerinud kunstiajaloo elemente nüüdisaegse ühiskonnakriitikaga. Nagu Beckmanngi otsib ta kontakti reaalsusega, püüab leida oleviku sündmustest kirjeldamatut alget. Millist konkreetset meediapilti selle edasiandmiseks kasutada, pole niivõrd oluline, sest ainuüksi Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on ligi paarsada miljonit inimest haaratud võitlusesse vabaduse eest. Teoste „Vabaduse püüe. Võit I, II ja III” ja „Võidujaht” loomiseks on Vesalahti kasutanud fotot Muammar Gaddafi tapmise järel võitu pühitsevatest ülestõusnutest. Auto ja automaadid viitavad praegusele ajale, Beckmanni maavärina pildilt üle kantud figuurid osutavad nii ajaloole kui kunstile, maskidega ülestõusnud on kunstniku minapeegeldused. Teosesse „Võidujaht” on Vesalahti võtnud laenuks kaks Caravaggio „Matteuse martüüriumi” alasti figuuri, vihjates muu hulgas „Matteuse martüüriumisse” maalitud kunstniku autoportreele ja kunstniku-tapja müüdile. Mika Vesalahti on end kunstnikuna jäädvustanud kõikidesse positsioonidesse, olnud katastroofi- või sõjafotograaf, vaikiv vaatleja („Vabadusepüüe. Siht”), ellujääja, kuid moraalitu mitteabistaja. Teoses „Vabadusepüüe. Võitlus” on Vesalahti asendanud kõik Beckmanni maali tegelased autoportreedega, toimetades kunstniku alalist võitlust iseendaga. Irooniline topeldamine võtab kokku maalisarja, kuid ka Beckmanni ja Caravaggio tööde paradoksi, üheaegselt ohvri ja teo toimepanija rolli. Maaliseeriale võiks punkti panna teosega „Vabadusepüüe. Vabaks saamine”: kombineeritud meediapildi mustaga üle maalitud versiooniga, mille ülemises ääres paistab nägu ja ülestõstetud käsi. Eksistentsialistide postulaat, et vabadus on raske koorem, kuna sellega kaasneb vastustus, on nähtavaks saanud. Proportsionaalselt võtab maalipinnast enamuse enda alla mustjas soga, meie vabaduse hind. Võitlus jätkub, kuid jääb ka lootus, mille väljendus on eurooplase valge käeke.

Mari Vallikivi


Liitmine üheks

Gudrun Heamäe ja Lauri Koppeli näitus „Esimese Päikese Sündroom” („First Sun Syndrome”) Draakoni galeriis 4. – 16. II ning Tõnis Kenkmaa ja Mariliis Oksaare näitus „Olematuse ettekuulutus”. Hobusepeas 6. – 18. II.

Kui Lauri Koppel ühel Carl Sarapi Rakvere postkaardil silmapiiril asuvaid maju suumis, sai ta äkitselt aru Jorge Luis Borgese jutustusest „Alef”. Alef on heebrea tähestiku esimene täht, arv 1 ja ülim jumalikkus, mis hõlmab kogu ülejäänud universumit aegade algusest alates. Hulgateooria rajaja Georg Cantor tähistas alefiga lõpmatute hulkade suurust. Nii avastas ta näiteks, et kuubis on sama palju punkte kui sirglõigus, mis moodustab kuubi serva. Juba eestlaste rahvatarkus demonstreeris seda hulgateooria paradoksi, mille kohaselt pealtnäha väiksema hulgaga võib rahumeeli hoopis suuremat hulka mõõta, väljendades suvalist kellaaega ehk ajatelje mis tahes punkti Rakvere aiateivastes.

Kujutame ette, et punkt alef, kus võime leida universumi aegruumi kõik ülejäänud punktid, on tõesti olemas. Enne kui alefis kõik olemasolevad punktid liidame, peame liitma kaks punkti, nagu näitab lihtne loendus ühest lõpmatuseni: „Üks, kaks …”. Esialgu piisab. Naistel on eesõigus: „üks” on Gudrun Heamägi, „kaks” Lauri Koppel. Paneme nad niimoodi paari, et kuidas neid ka ei paigutaks, tõmbab neid kokku tagasi nagu kummipaelaga. Kui asetada Gudrun Heamägi punkti üks, aga Lauri Koppel viia punkti alef, siis ei ole tarvis kogu seda üksipulgi lugemist ette võtta. Vaja on ainult selle eest hoolitseda, et teekonnal alefist üheni kõik punktid nagu takjad kuuehõlma kinni jääksid. Nii nagu kuubis on sama palju punkte kui selle serva moodustavas sirges, nii on ka universumis sama palju punkte kui sellel arvteljel, mille vastaspunktidesse oleme paigutanud Gudrun Heamäe ja Lauri Koppeli. Selleks et kõik universumi punktid ühte punkti kokku koguda nagu jutustuses Alef”, piisab sellest, et Lauri Koppel koju jõuab: „Me saame universumi”. Enne tuleb aga teha natuke tööd.

Mis on need äärmised punktid? Alef tunti ära hoones Rakvere postkaardil, näiteks 1923. aastal. Kuna maja asub silmapiiril, on ilmselt tegemist kinnisvaraarendusega aguli servas, kuhu meelitab noori peresid avar õu pesunööride tõmbamiseks, veevärk otse trepikotta, nii et talvel ei pea viltidega kaevule koperdama, suur sahver kena kollase uksega. Sahvri kerges tuuletõmbes laagerdab vaikselt üha paremini lehates juustuketas, mis laua taga istujatel suu vett jooksma paneb, kui perenaine võileibu voolib. Sinna Lauri Koppel suumibki. Või muul aastal ja kusagile mujale, kust võime leida arhitektide lõpetatud ideaalruume, mida kinnisvarakataloogid pilgeni täis.

Algpunktis on arhitekti esimesed mõtted, millega tegeleb Gudrun Heamägi. Näiteks istuda töölaua taha, sirutada mugavalt välja ja sügada näpuga hiirt. Sellele võib järgneda idee trajektoorist töölaua tagant köögipliidini, kus ootavad kohvikann, kohviveski ja kopsikutäis vett. Neist iga riista kasutamine nõuab teatud elementaarseid manipulatsioone, nagu üles-alla, vasakule paremale, liikumissuuna muutmisi teravate või nüride nurkade võrra või pidevalt mööda ringjoont. Võib-olla sünnib arhitekti geniaalne idee, võib-olla asetseb esimene punkt tema teekonnal ühest kuni kinnisvaraideaali alefini hoopis piibu suitsujoas, mis hööveldamata laudade vahelt valgustatud pragudest turbulentsi otsib, kuni ehituskunstnik korralikult tuulutatud lampkastil istub, naabriks turbakott kühvliga? Niimoodi, mitte pealetükkivalt, ent ka ilma pelgamata, mitte ülearu targutades, ent ka ilma mõttelageduseta, joonistab Gudrun Heamägi kaarti punktist A punkti B, mille järgi orienteerudes leiab mõttekäigu, mis viib Kinnisvara Tundmatute Sündmusteni. Umbes nii nagu inglise ornitoloog, numeroloog ja kollektsionäär Tulse Luper koostas oma linnuvaatlustel kaarte, mis tuvastasid vägivaldseid tundmatuid sündmusi (the Violent Unknown Events).

Tõnis Kenkmaa ja Mariliis Oksaar on korjanud teineteise universumid ühte punkti, Borgese ühte alefisse kokku omal meetodil. See ei ole punktikogumine nagu vaarikaid mannergusse, see ei käi loendamise korras „üks, kaks, kolm, neli, viis” ehk „alef, bet, gimel, daled, he”. See algab loobumisega igasugusest punktist, igasugusest numbrist. Umbes nii nagu uisutades, kui eesmärk ei ole jääst äratõukamiseks tuge otsida, vaid veekilet uisuraua ja jää vahel hoida. Mitte „mustikas sulle, mustikas mulle” ega „mina olen üks, sina kaks”, vaid loobudes sellest kõigest, loobume ka oma minast, oma egost, kõigest, mis takerdab. Tulemuseks on vabadus nagu vabas langemises. Nad ei ütle, kes millise pildi joonistas, vaid signeerivad kõik pildid ühtemoodi: TM.

Kuidas nad siis uisutavad? Eesmärk ei olevat autoreid hajutada, vaid töötada nagu üks kollektiivne autor. Arutelu kunsti autorsuse üle meenutab argumente insenergeneetiliste teemade puhul, kui ei räägita enam isast või emast, vaid seemneraku, munaraku ja mitokondri doonoritest ning loote kandjatest. See annab soojätkamisel vabaduse vältida võimalikke pärilikke haigusi sellel teel, et lapse ilmaletoomiseks valitakse sobiv materjal tervelt lapsevanemate kollektiivilt. Enne niisugust titetegu peab vähemalt keegi loobuma võimalikest egoistlikest taotlustest lapse suhtes ning kirjutatakse alla vastav leping. Selline leping kehtib Tõnis Kenkmaa ja Mariliis Oksaare vahel.

Kõigepealt istuvad nad hommikul köögilaua taha ja otsivad löövat lugu, sõnamängu, millest pilt teha. Näiteks must kohv mustas tassis nagu must kass pimedas toas. Kahepeale valitakse pealkiri „Must, ilma suhkruta”. Võib ka olla, et enne oli fraas, siis kujund. Edasi: mis tehnika oleks kõige sobivam? Mõlemad kunstnikud valdavad võrdselt oforti, siiditrükki, linoollõiget jne. Valiti monotüüpia, mingeid peeneid ofordivarjundeid siin tõesti aretada ei ole mõtet. Jääb veel üle pilt trükkida, raami panna ja seinas koht valida. Näitus on stiilide, käekirjade ja ideede poolest vaheldusrikas, aga ükskõik kumb autor võib vabalt olla ükskõik millise pildi tehniline mamma ehk TM.

Andri Ksenofontov

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht