Imat Suumann – vahtimise meister

Aare Pilv

Tartus on praegu Kursi koolkonna päevad. Olen Kursil ikka püüdnud silma peal hoida, aga olen  aru saanud, et kõige ahnemalt otsin nende näitustel Imat Suumanni pilte. Nüüdki sain, mida otsisin, või õigemini, sain, mida otsida ei oska, vaid mis tuleb äkki, otsekui juhtumisi, millegi elusana vastu. Seekord vist eelkõige kaks pilti pealkirjaga „Betooni tänav”, aga ka muid pilte igavatest maastikest.  Mind hämmastab jätkuvalt, kuivõrd vabad on need pildid joonistuslikkusest, kunstniku nn loovast, tõlgendavast kujutamistahtest, kuivõrd vähe alluvad nad joonistada/maalida  tahtva käe kapriisidele ja sõltuvad ainult silmast. Need maalid ei ütle: „tahtsin kujutada just selliseid vorme, tahtsin neid oma käega nähtavaks teha”, nad ütlevad: „nägin”. Pole mõtetki rääkida sellest, et neil maalidel pole kujutatud midagi põnevat, huvitavat, vaatamisväärset, tähenduslikku – see on Suumanni puhul nii endastmõistetav. Pole isegi mõtet rääkida, et Suumann on väga, väga hea õhu ja valguse kujutaja, ilmselt parim, kes  Eestis praegu on – see on n-ö esmamääratlus, mida Suumannist rääkides ütelda, kuigi selles kogu asi tegelikult seisnebki.       

Ei teagi, kuidas sellest mõttekas rääkida on. Mis see on, et ma jään näiteks nende Betooni tänava piltide ette seisma (öine või õhtune talvine äärelinnatänav, laternad, kaugemal vist autotee, kaks pilti pisut erineva valgusega, mis vist sõltub sellest, kui tihke on parajasti pilvekiht, mis linna valgust tagasi peegeldab?), ja lihtsalt vahin, põhitundeks uskumatus, et elusa  silmapõhja nähtu koos selle silmaomaniku tundetooniga on sellest silmast välja, lõuendile tulnud; kuidas on võimalik elava silma niivõrd häirimatu ülekanne maaliks? See uskumatuse tunne ei lase mind lahti, lähen teiste piltide juurde edasi ja mul tekib mõte, et äkki need Betooni tänava pildid lihtsalt olid päästikud, mis vallandasid mingi mu enda uinunud tajumälestuse, ja pildis endas seda ehk polegi, on vaid mingi viide, viibe selle poole, mis minus  ärkas. Vaadanud kogu näituse läbi, lähen vaatan neid pilte igaks juhuks veel – ei, kõik on pildil endas juba olemas, ei mingit vihjelisust, viipelisust, see kõik ongi lõuendil olemas. Ma ei pea neisse piltidesse midagi sisse lugema ega neist midagi välja lugema, need pildid loevad mind. Need pildid ei näita, nad näevad.       

Tegu pole realismiga, rääkimata fotorealismist, sest (foto)realismi eesmärk on kujutada  objekte nende objektiivses selguses, objekte väljaspool silma. Siin aga pole objektil mingit tähtsust, on lihtsalt mingi vahtima jäämise hetk, kus silm on jäänud ilma erilise mõtteta mingisse valgusenüanssi või õhu hõngu „tuiutama” (jaa, vahel on mul tunne, et Suumann ei maali mitte ainult valgust, vaid ka hõngu ja lõhna, näiteks just-just algava kevade pisut värsket, kuid põhiliselt ikkagi veel talviselt tuimavõitu hõngu kuskil igaval põlluserval).  Kui otsida põhjendust, miks maalimine on fotoajastul ikka veel mõttekas, siis on see Suumanni piltides – sest väga harva näeb fotokaamera silm täpselt seda, mida inimese silmapõhi – ehk ainult väga eredate ja valgusküllaste vaatepiltide puhul, kuid peaaegu mitte kunagi hämarikku laternate ümber või pruuniks muutunud heinatutte lume all turritamas. Foto ikka ilustab, sest foto näitab objekte, näidatav objekt on aga alati juba pisut näitleja, esineja,  mitte nagu igavust vahtiva inimsilma nägemisparatamatus.   

On see siis äkki impressionism? Seda vist ikka ka mitte. Olen kunagi seoses bussi- ja rongisõitmisega oletanud, et impressionismi teke on seotud kiirete liikumisvahendite, eelkõige rongi tulekuga (NO99 „Kuningas Ubu” kavaajalehes vestluses Eero Epneriga; ma ei tea, äkki on sellest keegi ka pikemalt kirjutanud).  Kas pole impressionistlik pilk eelkõige liikuvast rongist loodusele heidetud põgus silmavaade, millest jääb mällu vaid kiirelt kinni püütud mulje? (Loomulikult ei maalinud Monet jt rongis, aga ehk võiks see olla impressionistliku vaatamisviisi põhimudel, mille sai avastada alles rongiajastul? Monet’ maalide hulgas on mitmeid pilte rongidest, see rongivärk polnud talle võõras; millal avati rongiliin Pariisi ja Auvergne’i vahel?)   

Ja just ses mõttes Suuman ei ole impressionist.  Impressioon, mulje on põgus pilguheit, õigemini selle pilguheidu jälg mälus (jällegi, loomulikult ei maalinud näiteks Monet peast, vaid ikka natuurist, asi on selles, et silmanähtava tõlkis ta juba-korraks-nähtuks, valides pildile jäädvustamiseks pidevast silmanähtavusest välja tolle hetkelise pilguheidu-mulje, mille tema silmad – võib-olla – on ära õppinud rongiga sõites). Ja mälu on midagi muud kui lihtsalt vahtiv silmapõhi, mälu virvendab, nii  nagu Monet’ pildid ikka alati pisut virvendavad, see pole õhu või lehestiku virvendus, vaid pilguheitu meenutava mälu virvendus; mälu värvib üle; mälu taasesitab. 

Mu meelest on Suumanni pildid teist laadi (kuigi esimesel hetkel võiks teda kui valguse ja õhu maalijat pidada impressionistide järglaseks). Siin tuleb mängu pildi aeg. Suumanni pilt  pole hetkeline pilguheit või selle mälust taas välja kutsumine; Suumanni pilt pole ka hetkest aega olematuks õgiv foto, ajaliku hetke muutmine ajatuks objektiivsuseks. Suumanni pildi pilk kestab „mõnda aega”; see on just see pilk, mis unustab end vahtima, ja unustab seejuures „takseerimise”, „vaatlemise”, ühesõnaga, pilk, mis unustab, et ta vaatab – ja nõnda end unustanult ometi vaatab, aeg möödub, pilgusse sigineb mingi silmatagune ähmane emotsioonide  või mälestuste elavus, need voolavad pilgust läbi, aga kuna pilk on enda unustanud, siis unustab ta needki, kuni järsku ärkab ja avastab, et on olnud „mõnda aega” silmitsi mingi igava, aga oma omasusega ometi köitva maastiku või tänavanurgaga. Kui kaua see kestis, ei teagi – see polnud pelk hetk, aga ometi mitte ka nii kaua, et päike oleks vahepeal olulisel määral liikunud. Kusjuures igav pole seni, kuni pilk pole oma unustusest ärganud – just seda iseenesest  igava vaatepildiga vastamisi oleva mitte veel ärganud pilgu mõnda aega kestvat mitteigavlemist on Suumanni piltides näha. Kuidas see on võimalik? Kuidas on võimalik, et üks käsi on maalinud nii, nagu maaliks silm ise, kui ta oleks käsi – seda ei tea. Seda mõistatust peab ikka ja jälle näitustel piidlemas ja vahtimas käima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming