Ikka lõksus

REET VARBLANE

Šiškin-Hokusai (Aleksandr Šiškin) näitus „Teine elu“ Tallinna Kunstihoone galeriis ja Vladimir Kozini „Slaavi barokk“ Tallinna Linnagaleriis 9. XII 2017 – 7. I 2018; Valeri Vinogradovi näitus „Leonardo magab“ Vabaduse galeriis 13. XII 2017 – 3. I 2018 ja Vladimir Dubossarski maalinäitus „Magusam kui mesi“ Vaalas 19. XII 2017 – 8. I 2018.

Möödunud aasta lõpul ja selle aasta päris alguses võis Tallinnas täheldada vene kunsti invasiooni: Tallinna Kunstihoone 2017. aasta programmi lõpetasid väiksematel ekspositsioonipindadel Peterburi kunstnike Šiškin-Hokusai (Aleksandr Šiškin) ja Vladimir Kozini näitus, Vaala galeriis Moskva kunstniku Vladimir Dubossarski ja Vabaduse galeriis Valeri Vinogradovi väljapanek.

„Invasioon“ ei ole küll kõige paslikum sõna nelja vene kunstniku näituse üheaegse toimumise kohta, veel vähem saab nende põhjal kõnelda praeguse vene kunsti üldisematest suundumustest. Ega kõik nimetatud kunstnikud kuulu ka päriselt ainult Venemaa kultuuriruumi. Šiškin-Hokusai ja Kozin on peterburilased, kuid Dubossarski elab juba teist aastat Tallinnas, kuigi, nagu kunstnik Eesti Ekspressis (20. XII 2017) avaldatud intervjuus ise ütleb, kuulub ta professionaalses mõttes siiski (veel) Moskvasse. Tallinn on talle pigem eraelu, sõprade ja perekonna, puhkuse paik. Moskvas sündinud Valeri Vinogradov elab ja töötab Tallinnas aga juba nelikümmend aastat ning kuulub pigem ikka Eesti kunstiruumi.

Kuid kolme institutsiooni üsna juhuslikult ühele ajale sattunud väljapanekutes on siiski midagi, mis lubab neist koos rääkida. See ei seisne mitte niivõrd spetsiifilises vene aineses või slaavilikus poeetilis-romantilises maailmatunnetuses ega ka mitte hillitsematus, kohati robustsevõitu eneseväljenduses ning musta huumori ja paatosega vürtsitatud sõnumis, kui kasutada Peterburi kunstnike selgitusteksti sõnastust. Ka mitte teadlikus apoliitilisuses (päris kindlasti ei hõlma seesugune suhtumine kogu vene nüüdiskunsti). See kõik on neis projektides olemas, aga vähemalt minu arvates ei ole see kõige tähtsam.

Vladimir Dubossarski. Jõulud (Soosteri jälgedes). Akrüül, lõuend, 2017.

Vaal

Kõigi väljapanekute juures mängis kaasa nende oma valdkond: kunst ja tähendus, ideoloogiline angažeeritus, aga ka kunsti toimimise mehhanism(id). Otse ja avalikumalt tuli see välja peterburilaste väljapanekus, eelkõige Šiškin-Hokusai näitusel „Teine elu“, kus totalitaarset süsteemi ei hoidnud koos mitte niivõrd selle sõdurid, valvurid, vaid klassikaks kuulutatud kunst kui valitseva ideoloogia kandja, sümbol. Tekstina ilmub vaataja ette küll mitmel korral hoiatus, et seal, eemal, väljaspool meile näidatavat pildi- ja osalevate tegelaste eluruumi on keegi (nemad). Oluline on selle juures, et neid, võõraid, ei ole lihtsalt nähtud, vaid neid on näinud individualiseeritud tegelane – mina, kes ei kuulu esitatud visuaaliasse ehk siis anonüümse massi hulka. Ainukesed individualiseeritud (äratuntavad) tegelased on Bernini ja teiste kunstiajaloo suurkujude tähtteosed, mis ilmuvad ikka ja jälle kas modernistliku suurehitise katusele või ka lihtsalt taevasse. Kuigi nende tahe ja hoiak ei ole olenenud neist kui indiviidest, pahatihti sõltumata isegi nende looja, kunstniku hoiakust. Minu (mina-isiku) tähelepanek küll pehmendatakse, ähmastatakse, pööratakse absurdiks („Mitte keegi ei ole lumel näinud seedreid“).

Vladimir Kozini suhe suure kunsti ja eelkõige kunstiajalooga on isiklikum. Ta julgeb tunnistada enda langemist vene kunstiajaloo suurkujude (eelkõige avangardistide Malevitši ja Tatlini, aga ka vene müüdi põlistaja Vasnetsovi) lõksu. Veelgi olulisem on, ta julgeb tunnistada sedagi, et sealt ehk siis kultuurilisest müüdist ei ole väljapääsu.

Vladimir Dubossarski pealtnäha new-age’liku rõõmusõnumi kuulutamine sisaldab endas märksa keerulisemat koekirja, vahest isegi mustrite süsteemi.

Ka Dubossarski on pidanud vajalikuks siduda oma maalimaailm, idülliline simulatsioon, varasema, nüüd klassikaks kuulutatud Ülo Soosteri kunstiga. Tema ideaalmaastikud (kadakad, meri) pole pelgalt kunstniku uue kodu (ideaalse puhke- ja suhtlemispaiga) kujutised, oma rõõmu jagamine vaatajaga, vaid ta on püüdnud vaataja kunsti tõlgendamise konksu otsa. Kui Kozin on tunnistanud enda lõksusattumist, siis Dubossarski mängib süütu näoga topeltmängu („Mulle tundub sellises maailmas kõige mõistlikum elada lihtsa inimese elu. Nii kaua kui võimalik. Ja maalida rõõmsaid pilte.“).

Vaala näitus oli performatiivse protsessikunsti ehe näide. Esitatud maalid mitte ainult ei valminud galeriis (avalikus ruumis), vaid kunstnik arvestas sinna sattunud külastajate soovidega (kui Jehoova tunnistajad soovisid jumalakujutist, siis pidi kunstnik selle ka maalima) või vähemalt nii on ta ise väitnud. Kuna Dubossarski alles elab Eestisse sisse (seda eelkõige professionaalses mõttes), siis võiks Vaala väljapanekut, mis oli kunstniku Eesti esimene isikunäitus, vaadata kodustumise, oma koha leidmise protsessina, siinse kunstielu (ja mine tea, vahest ka kunstivälja) katsetamisena.

Dubossarski kuulus orgaaniliselt oma väljapaneku juurde, sest kunstniku vahetu kohalolekuta jäi vaataja paljustki ilma. Tunnistan, et mulgi tekkis näitust külastades ketserlik mõte: kui see oleks mõne tundmatu maalikunstniku väljapanek, kas ma ei kehitaks mitte mõistmatult õlgu ja jätaks selle täiesti tähele panemata? Kas siin ei peitunud praeguste haritud poliittehnoloogide äraspidine manipulatsioon, millele kunstnik oma intervjuus viitab (poliittehnoloogid on võtnud üle kultuurivahendid ja kõnetamisviisid, kui aga kunstnikud ise oma võtteid kasutama hakkavad, satuvad nad manipulatsioonitsooni)?

Valeri Vinogradov osutas installatsiooniga „Nikolai Nikolajevitši portfellist“ (2014) aga otseselt praeguse institutsionaalse kunstimaailma toimimismehhanismile – ikka vene ainestiku, bürokraatiamasina ning sellest pagejate abil.

Vinogradov oli Vabaduse galerii näituse „Leonardo magab“ pealkirjastanud ka vihjega kunstiajaloole. Ta oli küll oma suurkuju välja lülitanud, kuid tarbimismaailm elab edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming