Holokaustikunst ja kontekst

Kuraator oleks võinud konteksti puudulikkust ette näha, kuid kellegi tahtlikus solvamises ei tohi teda küll süüdistada.

ENEKEN LAANES

Näitus „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ Tartu kunstimuuseumis kuni 29. III.

Kuraator Rael Artel, kunstnikud

Yael Bartana, Zbigniew Libera,

Joanna Rajkowska, John Smith (Marko Mäetamm ja Kaido Ole), Wilhelm Sasnal, Art Spiegelman ja Artur Żmijewski.

Kui sõitsin eelmise nädala kolmapäeval Tartusse vaatama näitust „Minu Poola: mäletamisest ja unustamisest“, oli mul oma oletus näituse ümber tekkinud konflikti põhjuste kohta. Ja see leidis kohapeal ka kinnitust. Näitusel puudub mitmete eksponeeritud tööde adekvaatselt mõistmiseks Eesti kultuuriruumis kontekst. Esindatud on enamasti üsna hiljutised tööd, mis on üles ehitatud holokaustiteemalise kunsti aastakümnete traditsioonile, mida me Eestis aga laiemalt ei tunne. Piltlikult võib öelda, et Eesti vaataja on tõmmatud vestlusse, mille algust ta pole kuulnud ja millest tal on seega raske aru saada.

Holokausti mäletamisel ja holokausti­teemalisel kunstil on läänes oma ajalugu. Me teame, et juutide hävitamise mäletamine polnud Teise maailmasõja järel olulisim mälestus mitte kohe pärast sõda. Võttis aastakümneid, kuni natsikuritegude enneolematus jõudis lääne laiemasse kultuuriteadvusesse. See juhtus alles 1970. aastatel, kui Teise maailmasõja üleelanute lapsed hakkasid mõtestama oma vanemate kogemusi kirjanduses ja kunstis. Teetähiseks, mil holokausti teema jõudis massikultuuri, peetakse tavaliselt 1978. aastal Ameerikas näidatud teleseriaali „Holokaust“. Sealtpeale on hakatud rääkima holokausti kommertsialiseerumisest ja isegi „holokaustitööstusest“ – arengusuund, millele hilisemas holokaustikunstis, sealhulgas Tartus eksponeeritud John Smithi tööga, kriitiliselt reageeritakse. Holokaustikunsti klassikat esindab Tartu näitusel Art Speigelman, kelle lühikoomiks „Kokkuvarisemised“ viitab just holokaustile kui tema koonduslaagris olnud isa pärandusele. Spiegelmani kuulsaim teos, koomiksiraamat „Hiir“ („Maus“), mille suuri originaaljoonistusi sai eelmisel kevadel näha näiteks New Yorgi juudi muuseumis, on Tartus esindatud küll vaid raamatuväljaande kujul, aga lisab ka sellisena näitusele olulise ajaloolise mõõtme. Palju käsitletud „Hiir“ on ka mälu-uurijate meelisnäide, et autorile isiklikult nii valusat teemat saab tundlikult käsitleda ka sellises popkultuuri meediumis nagu koomiks.

Zbigniew Libera. Residendid. 2003, mustvalge foto, 120 × 180 cm. Atlas Sztuki (Łódź) loal.  Zbigniew Libera on taaslavastanud ühe kõige kuulsamatest koonduslaagrifotodest, mis tehti laagri vabastamisel  ja mis hakkas läänes ka kohe ringlema.

Zbigniew Libera. Residendid. 2003, mustvalge foto, 120 × 180 cm. Atlas Sztuki (Łódź) loal.
Zbigniew Libera on taaslavastanud ühe kõige kuulsamatest koonduslaagrifotodest, mis tehti laagri vabastamisel ja mis hakkas läänes ka kohe ringlema.

1990. aastatest peale ongi kunst seadnud oma eesmärgiks kritiseerida holokausti mälu kommertsialiseerimist ja trivialiseerimist massikultuuris, teiselt küljest aga otsida uusi viise juutide kallal toime pandud genotsiidi mäletamiseks.

Kunstimuuseum ei ole ajaloomuuseum ja sealt ei tasu oodata valmistõdesid. Seal mitte niivõrd ei mäletata, kuivõrd eksperimenteeritakse uute mäletamisviisidega, kritiseeritakse kivistunuid ja mittetoimivaid. Viimastel aastakümnetel on holokausti mäletamise teemal tehtud palju huvitavat nii monumentaal-, maali- kui installatsioonikunstis. Monumentaalkunstis tekkis just reaktsioonina holokaustile vastumonumendi idee, mis seab kahtluse alla traditsiooniliste monumentide kui vanade võimu tööriistade sobilikkuse sellise katastroofi mäleta­miseks. Ka maali- ja installatsioonikunstis on olnud palju põnevat, aga kõik see on eesti vaatajale suures osas nägemata. Kolme kuulsa holokaustiga tegelnud kunstniku Christian Boltanski, Anselm Kieferi ja Armando töid sai näha 2013. aastal Kumu näitusel „Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945“, kuid kõik nad olid seal esindatud vaid ühe tööga. Kui holokaustikunsti ajalugu on tundmata, on raske konteksti asetada ka Tartus vaadata pakutud töid, millega reageeritakse varem tehtule.

Iseloomulikem sellekohane näide Tartu väljapanekus on Zbigniew Libera „Residendid“, ühe kõige kuulsama koonduslaagrifoto taaslavastus. Originaal tehti laagri vabastamisel ja hakkas läänes ka kohe ringlema. Fotol on okastraadi tagant kaamerasse vaatavad ellujäänud. Tõukudes fotost, mis on lääne holokausti mäletamise üks stampkujutisi, on Libera asendanud ellujäänud naeratavate pidžaamades ja tekkidesse mähitud inimestega viitamaks lõhele, mis lahutab meid mäletajatena paratamatult holokausti kogemusest. Eesti vaatajale ei ole algne foto tuttav, kuna Eesti oli lääne kultuuriruumist tol ajal ära lõigatud. Teatavasti Nõukogude Liidus küll räägiti koonduslaagritest, kuid varjutati teadlikult just juutide vastu suunatud genotsiidi. Lääne holokausti käsitlus jäi seega kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni meile tundmatuks. Kuna fotol, millest tõukub Libera töö, ei ole meie kultuuris seda tähendust mis läänes, siis ei pruugi ka teos samal viisil toimima hakata. Näitusel on ka üks Joanna Rajkowska töö, dokumentatsioon kunstpalmist, mille kunstnik püstitas Varssavisse Jeruusalemma alleele, et viidata puuduvale juudi kogukonnale Poolas. Näitus „Minu Poola“ on Eesti mälu- ja kunstikultuuris samasugune kunstpalm, mis tekitab võõrkehana hämmingut ja protesti.

Lõpetuseks võiks küsida, kas muuseum oleks pidanud konteksti puudulikkust ette nägema ja katsuma seda pikemate kaastekstidega pakkuda. Võib-olla. Aga kindlasti on ebaõiglane süüdistada muuseumi kellegi tahtlikus või järelemõtlematus solvamises. On see ju ometi esimene näitus, kus püütakse tutvustada Eesti vaatajale holokausti teema käsitlemist kunstis ja hakata tasapisi looma seda konteksti, mille puudumise taha kogu asi on praegu kahetsusväärselt takerdunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming