Helsingis leidub alati väärt nüüdiskunsti

Reet Varblane

Annette Messager oma installatsiooniga „Villased sõrmed” (1997-98) EMMAs. Pressifoto Helsingis näitustel käies kipub ikka veel rikka ja eduka mehe koju sattunud vaese sugulase tunne olema. Kuigi meie kunstipildi viimase aja ilminguid ning potentsiaalset arengut silmas pidades oleks õiglasem väikese õe ja suure venna metafoor, kuid midagi pole parata: vaatamata tõsiasjale, et suured rahvusvahelised näitused lähevad järjest rohkem maksma ning suured mainekad muuseumid ei nõua mitte ainult eksponeerimise, vaid ka pakkimise ja pakendite säilitamise eritingimusi, on soomlased osanud kunstivahetust (ja selle rahastamist) endiselt niiviisi korraldada, et ükskõik millal Helsingisse ka ei satu, on seal ikka paar head väilisnäitust. Jaanuari algul võis Tennispalatsis vaadata ameerika fotokunstniku Sally Manny korralikku ülevaadet, kaasa arvatud kaks kunstnikku avavat dokumentaalfilmi; Forsbolmi galeriis Tony Oursleri mitte just väga suurt, aga hea valikuga väljapanekut; EMMAs ühe nimekama prantsuse kunstniku Annette Messageri suurt isikunäitust. Kiasmal pole seekord vaja eraldi peatuda, sest mõne kuu pärast saab soomlaste nüüdiskunsti esimuuseum 10-aastaseks ning esimese ümmarguse tähtpäeva ettevalmistused käivad juba praegu. Kuigi seal on alati midagi vaadata, olgu siis või poleemilist, nagu jaanuari alguseni avatud perestroika-aegse kunsti väljapanek. Kuid ega meie Kumu V korrus Kiasmale ka alla jää, vähemalt praegu, kui väljas on Berliini 1990ndate kunst, „Documenta’de” arhiiv, Leonhard Lapini koodid. Aga kui Kiasmas juhtuvadki väljas olema veel näitused, mida on juba nähtud, siis sealne raamatukauplus väärib alati sisseastumist ja ülevaatamist. Kuigi jah, viimase aja kunstiteoreetilist kirjandust on seal vähem kui muuseumi algusaastatel ning hinnadki pole enam samad, mis siis. Aga eks näeb, mida toob teine kümnend Kiasma ellu.

Veidi üle aasta  tegutsenud Espoo endisesse trükikotta rajatud WeeGee kultuurikeskus ja iseäranis sealne nüüdiskunsti muuseum EMMA väärivad omaette tähelepanu. See on haruldaselt hästi toimiv linna- ja erarahade sümbioos: lausa nii hästi, et ka Kiasma kolleegid ohkasid EMMA avanäituse, Shirin Neshati väljapaneku puhul, et kunstnikku esindav New Yorgi Barbara Gladstone’i galerii üldse jutule võtaks, koostööst rääkimata, peab olema tõesti rikas, et täita kõikvõimalikke eritingimusi. EMMA on suutnud säilitada Shirin Neshati, Kazimir Malevitši ning XX sajandi alguse vene avangardismi võimsa avapaugu taset: välisnäitustest on neil olnud Igor ja Svetlana Kopõstianskite näitus, mis hõlmas kunstnike nii Venemaal kui ka Ameerikas tehtud töid; Antoni Tàpiese väljapanek nii kunstniku poja fondist, Pariisi Lelongi galeriist kui ka soome kollektsionääri Hannu Hildeni kogust ja Salvador Dalí tööd abikaasa Gala ja kunstniku enda fondist (imetlusväärne, kuidas Dalí töid jätkub kümnetele näitustele kõikjal üle maailma ja kuidas kunstnikku siiani armastatakse); järgmisena on plaanis stiilipuhtaima impressionisti Claude Monet’ näitus koostöös Pariisi d’Orsay ja Marmottani muuseumiga (tähelepanuväärne on veel näituste vahetamise pikk aeg: Annette Messageri väljapanek lõpeb 27. I ning Monet läheb lahti alles 5. III).

Annette Messageri väljapanek on  saadud Pariisi Pompidou keskusest. Messageri näitus oli üks, millega Pompidou keskus tähistas oma 30. aastapäeva 2007. aasta suvel, Pariisist tuli see otse Espoosse, sealt läheb Jaapanisse, Koreasse ning siis Inglismaale.

Annette Messager on üks mainekamaid nüüdiskunstnikke, võiks öelda, et Prantsusmaa viimase aja üks edukamaid „eksportartikleid” (kui rääkida kunsti prestiižist majandusleksika abil). Annette Messager esindas 2005. aastal Prantsusmaad üliedukalt ka Veneetsia biennaalil ja tema punane „Casino” pälvis parima paviljoni preemia Kuldse Lõvi.

Pompidou keskuse järel Prantsuse teise suurema nüüdiskunsti eksponeeriva St Etienne’i nüüdiskunsti muuseumi direktor Lorand Hegyi on nimetanud prantsuse kunsti kolmeks suureks naiseks, jumalannaks Annette Messageri, Orlani ja möödunud suvel Prantsusmaad Veneetsias esindanud Sophie Calle’i. Neljandana võiks ehk veel lisada Valérie Mréjeni, kes aga kuulub juba teise põlvkonda. Nende kõigi, iseäranis selgelt just kolme suure jumalanna puhul saab kõnelda feministlikust kunstist (kuigi nad ei manifesteeri ennast ise selle kaudu) ning joonistada üsna selgelt välja eri suundumused.

Annette Messager on 1970ndatest (kui 1943. aastal sündinud kunstnik sai laiemalt tuntuks) kasutanud pehmeid materjale, loonud emotsionaalseid, süütule lapsepõlvele osutavaid ning selle kaudu erilist sensibiilsust väljendavaid installatsioone. Ehk teisi sõnu: ta on tõlgendanud „naiselikkust”, avanud selle eri tahke, kritiseerinud üheülbalist käsitlust, sidunud privaatse avalikuga, naudingut tekitava vastikustundega, mõnu valuga. Tema meelistegelane on olnud väike pehme kaisuloom, aga ka linnutopis, kelle väliselt kaitsev ning seksikas rõivas teeb talle pigem haiget, kui pakub turvatunnet. Enamgi veel: mitmetest kihtidest koosnevad musti võrksukki meenutavad pesad ei varja midagi, kuid ka ei too midagi avalikkuse ette. Eks seetõttu ole Annette Messager’i iseloomustatud vastandite kaudu: üks teda iseloomustav täpsem ja ilusam metafoor on seotud kollektsionääri ja kunstniku vastandamise (ja ka ühendamisega). Koguja Messager säilitab kõike ning püüab tähenduse anda igale tühisemalegi detailile, kunstnik Messager suhtub aukartuseta ka kõige tähtsamatesse fragmentidesse ning liidab need õõvastavatesse tervikutesse. Just nii, nagu endastmõistetavalt on toimitud „naise” ja teda iseloomustava „naiselikkusega”. Ja samas toimib see kõik ikkagi ei-kellegi-maal.

Aja jooksul on tillukesed esemed asendunud suuremate ja võimsamatega, tõlgenduse rõhuasetus on pealispinnalt süüvinud alateadvusse, nagu seda oli imehästi hoomata nii 2005. aasta „Casino’st” kui ka  2007. aasta Pompidou/EMMA näituse kesksest installatsioonist „Gonflés-Dégonflés” („Paisuma-kokku tõmbuma”, 2006).

Annette Messageri nimi pakub sõnamängu „Sõnumitooja Annette”, Pompidou keskuse näituse ajaks ilmus ka samanimeline paks ning äärmiselt apetiitse väljanägemisega raamat „Annette Messager. Sõnumitoojad”. Messager on üks neist (nais)kunstnikest, kelle sõnum oli aktuaalne 1970ndail ja on ka praegu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming