Head und, „Art ist kuku nu ut“!

Festivali(linna) suikumine

BERK VAHER

Nüüdiskunsti festival „Art ist kuku nu ut“ Tartu linnaruumis ja Y-galeriis 11. – 13. XII 2014. Projektijuht Kaisa Eiche, osalejad Andra Aaloe, Aet Ader, Kaarel Künnap, Flo Kasearu ja Grete Soosalu (avaliku ruumi installatsioonid), Põleva Kaelaga Kirjak ja Roosa Müra (etendus), Raivo Kelomees, Erkki Luuk, Katrin Maimik, Heie Treier, Berk Vaher (unejutud), Bik Van der Pol (performance) ning Vahram Muradyan ja Martiini (kontsert).

Mullu detsembri keskpaiku Tartus toimunud nüüdiskunsti festival „Art ist kuku nu ut“ andis oma juhtlausega „Head und, Tartu!“ sõnumi lavalt (või seintelt ja ruumidest) lahkumisest. Festivali trükises püüdsid PR-vallas kogenud peakorraldajad Kaisa Eiche ja Rael Artel rõhutada, et minnakse heal meelel ja rahul südamega – endil on olnud tore, ka saavutusi on ja küll keegi peagi uue festivaliga lagedale tuleb.

Veidigi pikemat aega Tartu kunstielu jälginud kaasamõtleja võis aduda ka unelaulu süngemaid noote. Varem Kaisa Eiche kureeritud Y-galerii taandumine ajutisele pinnale Tartu ülikooli utilitaarse kinnisvarapoliitika (ning linna suhtelise huvipuuduse) ees ning pinged Rael Arteli juhitud Tartu kunstimuuseumi sees ja ümber ei ole ilmselt just motivatsiooni tõstvad mõjurid. Samuti käis festivali kommunikatsioonist läbi etteheide teistele Tartu galeriidele, et nood „Art ist kuku nu uti“ boikoteerivat. Olgu sellega (ja Tartu kunstiinimeste omavahelise läbisaamisega) kuidas on – kes on Tartus kultuurikorraldusega tegelenud, on selle linna võimaluste piirid üsna kiiresti ära tajunud ning sisyphoslik rassimine nende piiride nihutamiseks on kahtlemata kurnav.

Meenutagem, et „Art ist kuku nu ut“ oli viis aastat tagasi ise varasema Tartu kunstikuu päästeoperatsioon ja põhjalik ümberkorraldamine mitte vaid nimetähtede osas. Tartu kunstikuu ise oli paljuski „ülevalt“ tulnud initsiatiiv: Tartu oli kandideerimas Euroopa kultuuripealinna tiitlile, vaja oli ette näidata mainefestivalid kõigis kultuurivaldkondades ning aastaringne sündmuste kava. Nõnda suunati valdavalt tubase kallakuga kunst just aasta algusesse, jaanuari – ja eks juba see oli surmasuudluseks, mille mõju oli isegi üllatavalt aeglane. Küsimus polnud isegi selles, et jõulu ja aastavahetuse trallist väsinud või sessipalavikus publikum poleks jaksanud näitustel ja muudel aktsioonidel käia. Käidi ka siis. Küll on Tartu eelarveloogika ajast aega toiminud nii, et järgmise aasta festivali projekt tuleb linnale esitada augustis, eelarve kinnitab volikogu aga alles aastavahetuse eel (kui ka siis) ning nõnda on jaanuari kultuurisündmused viimase hetkeni teadmatuses sellest, kui palju neil täpselt ressursse jagub. Eks mõnda aega aitas Tartu kunstikuud elus hoida roteerumine korraldajate vahel, ent see omakorda jällegi pärssis püsivama kogenud meeskonna väljakujunemist ning nii hasardist kui poolvägisi korraldajaks saanute ring sai üsna ruttu täis.

Nii sai Y-galerii õigupoolest juba 2009. aasta Tartu kunstikuu korraldajaks ning Kaisa Eiche meenutab 2010. aasta esimese „Art ist kuku nu uti“ kataloogis „Tartu kaasaegse kunsti skeene subjektiivne uurimus ja lisad“, kuidas toonane abilinnapea Jüri Sasi kuulutas uued tegijad välja loosungiga „Tartu kunstikuu on surnud, elagu Tartu kunstikuu!“. Järgmise festivali ajaks oli „surnud“ ka Tartu lootus saada Euroopa kultuuripealinnaks, puhkenud oli üleilmne majanduskriis ning siin vabakutselise või projektipõhise kultuurikorraldajana sisuliselt uue rahvusvahelise festivali käivitamine oli erakordselt vägev julgustükk. Aga see oligi Tartus ka meeleheitliku optimismi aeg – äratundmine, et end päästa saab ennast vaid ise: võitlus Genialistide klubi eest, Müürilehe käivitamine, kultuuritehase-ambitsioonid. Nõnda kujunes esimene „Art ist kuku nu uti“ trükis kogu linna uuendusmeelse kultuurivälja manifestiks ja polegi imestada, et „Head und, Tartu!“ trükise saatesõnas nimetab koostaja Piret Karro „Art ist kuku nu uti“ 2010. aastal alanud viieaastaseks festivaliks. Une laskumine nüüdiskunsti festivali üle on sümptomaatiline, see kõneleb kogu välja väsimusest.

Ent nimetatud kataloogis on une ja unenägude tõlgendus üsnagi ambivalentne: vastajad (Tartu abilinnapea Tiia Teppanini välja) tajuvad und Tartuga seoses nii maagilise tunnetusena, mis võimaldab oma piiridest üle tõusta ja kummati maailmaga ühenduses olla, kui ka provintsliku letargiana, millest Tartu ei pruugigi välja rabeleda. Ja „Art ist kuku nu uti“ korraldajad paistsid olevat südameasjaks võtnud rõhutada programmis just seda helgemat, maagilist tõlgendust („HEAD und, Tartu!“): uni kui puhkus, hüsteerilistest turureeglitest ja tootmisnõuetest väljalülitumine, valdkonnasisestest kemplustest loobumine ja mõttepaus, ehk ka võti nii sageli vääriti mõistetud nüüdiskunsti juurde (või kunst ise kui võti unenägude mõtestamiseks, nende kaudu ka oma argikeskkonna loovamaks tõlgendamiseks). Ühisaktsioon Andy Warholi maratonfilmi „Uni“ („Sleep“) vaatamiseks, unejutud, ulmelised kokkusattumised praeguse Y-galerii (ülikooli vana kiriku pööningusaali) hämaras valguses – neis oli rahu, mis tasakaalustas nii mõnegi varasema festivali palavikulisust.

Suutis ju „Art ist kuku nu ut“ luua juba oma varasemate avatseremooniatega mingi suisa bulgakovliku õhustiku: Raekoja platsil oli läbilõige kogu ühiskonnast, sagimas viinapitside ja hapukurgilõikude ümber, vaevu kuulmas tahtmatult koomilisena mõjuvaid kõnesid ja siis tulvamas viltusesse majja järjekordset ava-avantüüri kaema. Meenub, kuidas 2011. aastal üritasin seal ootamatus kinopimeduses seletada keskealisele Saksa naiskirjanikule Marina Abramovići videokunsti: kui enne polnud ma ise ka kindel, et suudan sellega suhestuda, siis selgitusi improviseerides adusin sideme tekkimist. Nagu ka tunnet, et näe, ei olegi nii, et „nemad seal“ mõistavad säärast kunsti iseenesest ja tõrgeteta ning „meie siin“ peaksime end ikka tundma talurahvana, kellele alles mõistmist õpetada tuleb. Ehk põeme siin liigagi palju oma arusaamisvõime pärast, ehk peame liigagi paljut oma loomulikes reaktsioonides ülemäära enesestmõistetavaks? Ehk oleme liiga raamides „mõistmise“ enese mõtestamises?

Ehk on mõni spontaanne kehaline aktsioon mõnikord märksa adekvaatsem tõlgendus kui aupaklik teoreetiline diskursus? Jaan Toomiku teos „15. mai – 1. juuni 1992“, mis anonüümses virtuaalruumis on kujunenud kogu nüüdiskunsti kurikuulsaks sümboliks, omandas ju uusi varjundeid just 2012. aasta „Art ist kuku nu uti“ näitusel „Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Eesti kaasaegse kunsti klassika“, kui kujur Jass Kaselaan ühe purgi kõrvaldas ja (kogemata?) lõhkus. Korraldajad olid kurjad ja järgnes juurdlus – aga mis muud sisulist väärtust sel taiesel üldse on peale maagilise võime ikka veel genereerida kultuurimütoloogiat ja absurdseid situatsioone, nüüd juba lausa totaalperformansse, kuhu on kaasatud meedia ja politsei, „rahvahäälsest“ koorist rääkimata – ning kus seetõttu võrratult võimendub kogu festivali bahtinilik karnevalism? Kui oleks unes näinud, poleks uskunud. Aga see oli ilmsi.

Ent „Art ist kuku nu uti“ unelisus on end avaldanud ka väiksemail-vaiksemail näitusil, kus vaataja on ennekõike silmitsi iseendaga. Nagu 2011. aastal Y-galeriis toimunud „Tartust ära“, mis oli ühtaegu klaustrofoobiline (ei saa ära!) ja lohutav (ehk Tartu ise ongi sõiduk, mitte ummik?). Toomas Thetloffi installatsioon võis vaatajas tekitada õõva labürinti eksimise pärast, kuid ka vaimustust avastuse üle, et näiliselt ahtas ja läbitallutud Tartus on veel siselinn, mis on suuremgi. Ja kus sulgub füüsiline uks, võib avaneda tajuuks. Kus sulgub organisatoorne uks, võib avaneda uneuks, festival vaatajas eneses.

Aga võib ka mitte avaneda. Tartus on kogetud nii seda, et korraldajast või sündmusest või olulisest paigast jäetud tühik täitub sujuvalt ja kiiresti (ja vahel peadpööritava üleküllusegagi), kui ka seda, et linna kultuurikoesse jääbki rebend sisse ning sedakaudu voolavad ajud ja käed nukralt ära. Uljus ja uuendustahe, toosinane meeleheitlik optimism on sigitanud ka sügavale juurdunud ametkondliku eelarvamuse, et kunstnik ja kultuurikorraldaja toituvadki vaid missioonist ja loomistahtest. Inimene on raisata, inimese jaks ja vaim ja ärkvelaeg on justkui piiritu loodusvara, kust midagi vastu andmata nõuda (vaid selle vahega, et loodus ei pea pärast veel aruandeid ka kirjutama). Aga tegelikult on igal inimesel – kui tahes teotahtelisel – piir, kuhumaani ta laseb end ära kasutada, ja arusaam sellest, mis temas on taastumatu loodusvara.

Ja igal inimesel on unevajadus – sinna veel võim ei jõua, selle kohta ei pea veel aru andma, see on veel inimese enda oma. Unes on taastumine või vähemalt lootus taastuda. Või et algab midagi uut, kui on eriti kirkad unenäod.

Head und, „Art ist kuku nu ut“! Head und, Tartu!