Elkeni tegelikkus ja tagasivaatelisus

Eero Kangor

Jaan Elken kõneleb kunstnikele ja kriitikutele ning maalib ekspositsioonisaalide eripära silmas pidades.   Jaan Elkeni näitused „Tagasi hüper-reaalsusesse 2” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 6. VII ja „Tagasi hüper-reaalsusesse 2. Initium novum” Hobusepea galeriis kuni 14. VII.  

Kuuekümnenda sünnipäeva puhul näitab Jaan Elken oma viimase aja loomingut kahes Tallinna näitusekohas. Kunstihoone galeriis on pandud välja kümme kolmemeetrist galerii põrandast laeni ulatuvat maali, mis moodustavad eriti tagumises saalis võimsa maaliruumi. Maalid on uhiuued, värv pole veel kuivanudki, peale nende on vaadata veel kaks kolme aasta tagust tööd. Hobusepea ülakorrusel on väljas kuus uut keskmise suurusega maali ja 1982. aasta maal „Kajakas”. Alumises saalis on koguni kaheksateist väiksemas formaadis tööd ehk „Initium novum”, s.o „Uus algus”, millega Elken on irdunud oma senisest pastoossest maalitehnikast.

Näituste pealkirjaga on Elken teinud tagasiviite 2000. aasta samanimelisele retrospektiivnäitusele Adamson-Ericu muuseumis, kus ta eksponeeris oma hüperrealistliku perioodi Eestisse jäänud tööde paremikku. Tollase näitusega pani Elken punkti hüperrealistlikule loomeperioodile, et pühenduda täielikult abstraktsioonile. Elken pole siiski tegelikkusest lahti lasknud, vaid püüdnud oma nabavääti alles hoida. Tegelikkusest on saanud tema maaliloomingu diskursust kujundav mõiste. Elken on seda varieerinud näituste pealkirjades: „Teistmoodi tegelikkus” (1997), „Teateid tegelikkusest” (1997, 1999, 2012), „Tagasi reaalsusesse” (2009) ja lõpuks „Tagasi hüperreaalsusesse” (2000, 2014) ja defineerinud ka viimastes näitusetekstides. Elken on sõnastanud realiteedi ja hüperreaalsuse mõiste tavalisest erinevalt: „maalikunstniku kasutatav kujundisüsteem, teatud isikupärased meetodid pildilise reaalsuse ülesehitamisel ja esteetiline propaganda ongi tema realiteet, tegelikkus või siis üli-tegelikkus – hüper-reaalsus”. Elken on taibanud, et praeguses kunstisituatsioonis on sõnal ja kõnel maalimise kõrval üha suurem tähtsus. Kunstnik peab tema arvates tegema kõik, et kujundada oma tööde seletamise ja mäletamise süsteem: ta peab pakkuma vaatajale ja lugejale võtme tööde mõistmiseks ja dekodeerimiseks, suunama tööde retseptsiooni ning loomingu mäletamist.

Elken on mõned oma pildid pannud rääkima iseenda eest ka sõna otseses mõttes, maalides lõuendile tähed: „THE ABSTRACT IS SPEAKING”. Kas Elkeni maalid on tavatähenduses tegelikkusest lootusetult irdunud? Tema maalides võib näha peegeldumas tegelikkuse üha suurenevat killunemist, võrgustumisest ja globaliseerumisest tulenevat pildilist ülaküllastumist, tekstilist ja loosunglikku müra. Elkeni maalidelt võib lugeda urbanistliku keskkonna, tahvelarvutimaania ja kõrvaklapikultuuri räppivaid väljendusi. Tänavaruumis hängimise, rulatamise ja grafiti asemel on ta valinud siiski korralike raamidega valgendatud lõuendi, pannud selga dressid ja kuulanud taustaks noorpõlve muusikat, s.t jäänud ikkagi maalikunstnikuks.

Elkeni tegelikkus piirdub kunstimaailma ja galeriiruumiga. Ta kõneleb ja kirjutab kunstnikele ja kriitikutele ning maalib ekspositsioonisaalide eripära silmas pidades. Mõlemat ekspositsiooni iseloomustab retrospektiivsus. Elken on rakendanud suurepäraselt võtet, mida sageli on kasutatud maailmakuulsate maalikunstnike retrospektiivnäitustel. Sageli toimub kunstniku loomingus teatav abstraheerumine, väljendusvahendite lihtsustumine. Kui kunstniku ühte varasemat tööd eksponeeritakse kõrvuti märksa hilisematega, siis võib see jätta vaataja silma võrkkestale justkui šablooni, mille abil hakatakse vaatama ka hilisemaid abstraktseid töid ja nägema visuaalses kaoses teatavat loogikat. Seda võtet on Elken eriti osavalt kasutanud Hobusepea ülemises saalis.

Retrospektiivsus ilmneb ka teises seoses. Kui Elkeni hüperrealistliku loomingu lähtekoht oli tegelikkusest kadreeritud üks ühele maalitud fragment, mis tekitas äratundmisrõõmu, siis nüüd on tema meetod tegelikkuse (sh varasema loomingu) suurendamine ja fragmentide võimendamine: ühest värviplekist ja pintslilöögist on saanud terve panoraam, tänavasilt on asendatud karjuva suurtähelise ja agressiivse loosungiga. Elkenile on endiselt olulised oma loomingust lähtuvad mälumängud, aga ka maalilised või tekstilised viited, vihjed, osutused (kunstnik ise on seda nimetanud ka remake’iks) teistele eesti ja välismaistele elavatele ja surnud kunstnikele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming