Eksootilisest elust kodumaal

Näitus „Elust maal“ on sidunud esmapilgul teineteisest kaugete maailmade uudisväärtuse ja poeetilise potentsiaali kokku. Tulemus on midagi eksootilist ja oma.

MERETE VÄIN

Eesti Kunstnike Liidu XVII ülevaatenäitus „Elust maal“ Tallinna Kunstihoones kuni 16. IV. Kuraator Mari Kartau, kujundaja Terje Ojaver.

Tänavuse Eesti Kunstnike Liidu näituse, pika traditsiooniga kevadnäituse on kureerinud Mari Kartau, kes on valinud temaatiliseks ühisnimetajaks maaelu. Elust maal ning maal elust ei ole võib-olla üllatav kalambuur, millega liita kokku esmapilgul kaugeid maailmu, kuid nende sümbioos Tallinna Kunstihoones annab kahtlemata võimaluse heita mõlemale kõrvalpilke.

Eripalgelise teoste valimiku paigutamisel ühe teema alla tuleb küll täpselt aduda peent joont ühe teema mitme kandi pealt avamise ja ohtliku üldistamise vahel, kus kõik räägib kõigest, aga lõpuks mitte millestki. Mõtteliselt ühtesiduv teema on sellisel suuremahulisel ja eklektilisel näitusel, mille formaat on olnud paljude diskussioonide objektiks, tänuväärseks juhiks külastajale ja ka päästerõngaks kajastajale, kelle teha jääb paratamatult ülekohtune valik suure hulga teoste seast. Seekordnegi kevadnäitus avaneb meie ees lopsaka virvarrina eri stiilis maalidest, skulptuuridest, graafikast, installatsioonidest ja videoteostest.

„Elust maal“ on sündinud koostöös Maalehega, mille erinumber on näitusekataloog, kus uudised on vaheldumisi näitusel eksponeeritud teoste ja muljeliste tekstidega, mis näitavad kunstnike suhet maaeluga. Kollaažid juba varasematest Maalehe uudislugudest on eksponeeritud näituselgi laest rippuvatel plakatitel ning osa näitusel eksponeeritud teostest koos kirjeldustega on kättesaadavad Maalehe veebis. Eesti maaelu rõõmud ja mured kunstisaalis ning pildid kunstiteostest lehenumbris võiksid esmapilgul vähendada tinglikku opositsiooni kunsti- ja pärismaailma vahel.

Kaarel Kütase totaalses installatsioonis „Nagu tõmbad, nii läheb“, mis haarab enda alla peaaegu kahe näituseruumi põranda, on kesksed tegelased muld ja inimese eksistents. Näituse avamisel tehtud performance’is osutas kunstnik mullale kui elutähtsale looduslikule materjalile ja tuletas meelde muistset maaelu.

Tandemist eksootilisemana mõjub aga üllatuslikul kombel nimelt Maalehe kaudu sisse toodu. Sellised teemad nagu sordiaretuse katsepõllud või viljaturu areng, rääkimata e-piimast ja viljelusvõistlustest, tekitavad minus kui põlises linlases pigem kummastust, olen avastanud mingi paralleelreaalsuse, mis ometi peaks olema tuttav. Sellesarnast, mitte veel või ka mitte enam sina peal olekut maaeluga kumab paljudest eksponeeritud teostest. Nagu Kartau isegi on öelnud, esitatakse pigem romantilist, nostalgilist või utoopilist käsitlust maaelust.

Teisalt on teatav elukaugus vajalik selleks, et maaelu käsitlus ei taanduks traktorile, kartulile ja sõnnikulõhnale. Eestlased on talurahvas, kelle identiteedis võiks taluleib olla Skype’iga võrdväärne rahvuslik uhkus. Nii mõjub sooja ja troostivana, kui maaelu ja lõputa tööd nähakse ka selle romantilisuses või lõbusas absurdsuses. Idealiseerimise asemel on tajutav aga ka kainestav teadlikkus sellise elukorralduse ajalikkusest: majanduslikust aspektist vaadelduna näidatakse põllumajanduslikke rikkusi kui mõttetut toodangut ja/või investeeringut ning talupidamist strateegiamänguga sarnaneva praktiliste etteantuste vahel laveerimisena. Osa teostest on interaktiivsed, lihtsast lülitusmehhanismist lauamängu ja videomängule pretendeeriva programmini, kuid sekkumine ei anna siiski võimalust olukorda ja selle kulgu ümber keerata.

Samm päriselu poole on astutud orgaanika sissetoomisega, mida on tänavusel näitusel ohtralt: mullavagudest, kust on jõudnud võrsuma hakata rohelised taimeidudki, lambavilla, lihahoidiste, kuusekäbide ning elus lindudeni. Ülekannet maalt kunstisaali ilmestab eluslooduse kõrval ka 1990ndatel põlluserval eksponeeritud (ja samas keskkonnas ka mõnevõrra räsida saanud) maalikunsti toomine hermeetilisse ja ohutusse galeriiruumi, kus teosed mõjuvad nüüd veidi nostalgilise tagasivaatena mässulisele noorpõlvele, ähmastades tervitatavalt arusaama sellest, milline võib olla kunstiteose „loomulik elukeskkond“.

Teatava pärisloodusena, näitusele kõige põnevamat metatasandit loova detailina tooksin välja näitusekujundusliku elemendi – teadetetahvli. Teadetetahvel on külas pakkumise ja nõudluse kontsentraat, kus on kõrvuti sõnumid üleliigsetest tomatitaimedest, kutse jumalateenistusele, reklaam lähimas tantsukoolis õpetatavatest stiilidest, miks mitte ka üks räästa alla ehitatud linnupesa. Teated mängivad mõnuga absurdil, mida pakub lakooniline argibanaalsus („Lõhun puid, vahendid olemas“). Argiseks ja inimlikuks muutub sõnumiseinal ka kunstnikutöö, lahkelt arvatakse kogukonna hulka ka kunstnike liidu kunstnikke: ei ole vahet, kas valad higi põllul või stuudios, töö ühendab ikka.

Olgugi et oaas tähendab Eesti kontekstis pigem võililli ja nõgeseid täis kasvanud aianurka kui midagi suursugusemat, seob „Elust maal“ kahe esmapilgul teineteisest kauge maailma ühise uudisväärtuse ja poeetilise potentsiaali kokku. Tulemus on korraga midagi eksootilist ja oma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming