Eesti paguluses on tundmatut maad

Lepsidele ei saa ette heita ettenägelikkuse puudumist, ometi oli vabaduse valimisel kõrge hind.

JÜRI ESTAM

Erich Lepsi ja Pauline Elfriede Leps-Estami näitus „Pärnu pallaslased paguluses“ Pärnu muuseumis kuni 20. IX.

2015. aasta on kujunemas ootamatult pagulaste aastaks, seda mitmel tasandil. Juhtus nii, et Arved Viirlaid suri umbes samal ajal, kui ilmus järjekordne jupp Käbi Laretei meenutusi ja mõtisklusi (nüüd juba postuumselt). Muusikaline maadeavastaja Vaiko Eplik korraldas samal ajal äkkekskursiooni eesti pagulaskonna popmuusika radadele. Ju siis asetses raudne eesriie meie vahel nõnda kaua, et mingi osa maapaos elanud eestlaste loomingust mõjub ikka veel eksootiliselt.

Tõsiasi on, et meie pagulaskond ja selle kultuur kui subkultuur ning omamoodi päästepaat, mis võttis Eesti Vabariigi traditsioonid ja olemise endaga läände kaasa, on välja suremas. On viimane aeg tegutseda, kui esmased allikad kedagi veel huvitama peaksid. Kahjuks ei ole ikka veel sõjapõgenikele pühendatud muuseumi, mis tugineks nende inimeste lugudele, kes moodustasid paguluse. Läände lahkus ju tollal kümme protsenti eesti rahvast.

Tummadest tunnistajatest taieste Pärnusse jõudmisest. Erich Lepsi ja minu vanatädi, Pauline Elfriede Leps-Estami elutöö tomp jõudis tagasi kodumaale juba läinud aastal, seda pooleldi õnneliku juhuse tõttu. Julgen elukogenud ajakirjanikuna pidada oma muljeid piisavalt erapooletuks, et näitust Sirbi lugejatele soovitada.

Küsimus sellest, kus konkreetselt Erich Lepsi töö võiks asetseda eesti kunsti hierarhias, on olnud ammu teema spetsialistidele. Lepside uuemad taiesed asusid kaua USAs. Pauline Leps ja ta poeg Ants (mõlemad on praeguseks siitilmast lahkunud) hellitasid veel kahekümne aasta eest lootust, et mingi osa Lepside kunstihoidla sisust võiks leida jälle kodu nende kodus ja kunagises ateljees Pärnus Suur-Posti tänaval. Tulenevalt omandireformi loogikast ei saavutatud tollal seda, et kirik oleks pandud keset küla. Kui asjad oleksid kulgenud teisiti, oleks tädi Friida, nagu teda meie peres hüüti, ilmselt heitnud valgust enese ja oma abikaasa eluloo nüanssidele siis, kui ta veel elus oli. Minu versioon on ilmselt vesisem.

Erich Leps. Erich Leps (sündis 30. XI 1901 Tallinnas – surnud 14. XII 1965 Chicagos) oli maalikunstnik, kelle vanemate (Lõpside) juured asusid Läänemaal. Leps alustas õpinguid 1923. aastal Tallinna kunsttööstuskoolis, siirdudes Pallasesse kaks aastat hiljem. Õppinud esmalt Peet Areni juures, jõudis Leps hiljem Nikolai Triigi maaliateljeesse, kus temast kujunes realistliku suuna viljeleja. Leps osales 1928. aastast peale kõigil kujutavate kunstide sihtkapitali ja Pallase korraldatud näitustel Eestis ning mitmel välisnäitusel. Aja möödudes sai temast edukas portretist ning maastiku- ja žanrimaalija, kes õppis aastatel 1931 ja 1932 Pariisis. Teised õpireisid viisid teda veel Itaaliasse, Šveitsi, Saksamaale, Soome, Rootsi ja Venemaale. Edmund Valtman on kirjutanud: „… alalisest enesetäiendamisest lõi Leps tohutu teadmiste pagasi, nii et raske oleks nimetada kunstnike hulgast kedagi sellise eruditsiooniga“. Valtman kirjeldab teda elava, jutuka ja humoorikana. Koguni elavhõbedana, keda „oli raske istuma panna“.

Pärast abiellumist elas kunstnikepaar 1930. aastate lõpu poole ja 1940. aasta alguses Pärnus Pauline vanemate kodus, kus Leps avas oma õppestuudio. Peale loengute pidamise rahvaülikoolis korraldas ta ekskursioone Tallinna kunstinäitustele.

Aastail 1944–1949 elas ta sõjapõgenikuna Saksamaal Ulmis. Sealt rändasid nad abikaasaga edasi USAsse, kus ta töötas kunstiõpetaja ja portreemaalijana, hiljem aga reklaamikunstnikuna Connecticuti osariigis, seda kuni surmani Chicagos.

Pauline Elfriede Leps-Estam. Pauline Elfriede Leps-Estam (3. XI 1903 Pärnu – 5. II 2002 Northridge, California) oli graafik, organist ja õpetaja. Pauline õde Ida Adamson lõpetas Pallase, nende vend Johann Estam oli Tartu ülikooli, Balti ülikooli ja Harvardi ülikooli õppejõud. Estamid on põlised Pärnu areaali inimesed.

Pauline Estam oli Pärnu tütarlaste gümnaasiumi, Tartu õpetajate seminari ja Tartu kõrgema muusikakooli kasvandik. Õpingud Pallase kunstikoolis jäid tal aga pooleli. Ta töötas Teise maailmasõjani laulu- ja muusikaõpetajana. Täiendas end graafika alal 1968–1975 Chicago kunstiinstituudis ja 1975–1980 Santa Monica linna kolledžis. Tema lemmikväljendusvormiks olid ofort ja akvatinta, kuid talle ei olnud võõrad ka metsotinto, pehmelakk, kuumnõel ja segatehnika. 1988. aastal koostas Inge Teder tema loomingust ülevaatenäituse Adamson-Ericu muuseumis, näitust eksponeeriti hiljem ka Tartus.

Pauline Leps oli romantik. Valtman on täheldanud: „… (tema) inspiratsiooni üheks lätteks on … loodus oma ime­pärases detailis, delikaatse joone kurves või pinnavormide intriigses külluses. (Tema tööd) on … alati intiimsed, … vahel hapralt fragmentaarsed ja tihti fantaasia­rikkad, (mis) loob omapärase muinasmaailma“. Juba graafiliste lehtede endi nimetused, nagu „Veealune katedraal“, viitavad fantaasiarikkusele.

Kui tädi oleks omnibuss. Oleksoloogiliselt ja asjatult heietades: mis oleks meist saanud, kui Hitler ja Stalin poleks meie elud pea peale pööranud?

Erich Lepsi oli niigi süüdistatud realismis. Kui Lepsid poleks siit lahkunud ja neid poleks vahepeal praktiliselt eikellekski muudetud, oleks Erichile Eesti NSVs ilmselt kaela riputatud formalismi ja elitarismi hukkamõistmine.

Dokumentalistika on siinkirjutaja üks peamisi žanre, nii et hõimlase Erich Lepsi töö sobib mulle hästi. Tema Tartu, Pärnu, Saksamaa ja Connecticuti maastikes puuduvad müügitrikid ja sentimentaalsus, mida võime kogeda näiteks Norman Rockwelli ja Andrew Wyethi töödes, kes kuuluvad mu lemmikute hulka. Lepsid jäid enesele truuks, kuigi nad ei jõudnud läänes kõrgete kunstidega tegeledes sama kaugele kui näiteks Wiiralt, Haamer või Timmas.

Lepsid ei olnud poliitilised, kui välja arvata üks Erich Lepsi oluline sõjajärgne taies. Apoliitilisus oli aga üks surmapattudest, milles Stalini hungveipingid EV kodanlikke kunstnikke takkajärgi süüdistasid. Keeldumine rakendamisest sotsrealismi vankri ette on ju samuti poliitiline. Revolutsioon hävitas ka süütalapsi, kes ei läinud mobilisatsioonikäsuga kaasa.

Valtman on meenutanud loosungite valmistamist 1940. aasta oktoobripidustusteks, „milleks kulus tohutu hulk punast riiet. Lisaks veel tohutud Lenini, Stalini ja Marxi piltidega plakatid“. Ajavahemikus 1941–1944 jäi see kogemus nagu pahaendeliseks treileriks sellest, mida tuleb oodata, kui Punaarmee Eestisse tagasi jõuab.

Gestaapo sundis juute keppidest üle hüppama. Kultuurirevolutsiooni ajal kiusasid hiina massid hallipäiseid professoreid tänavanurkadel. 1993. aastal ilmunud raamatus Ado Vabbest (kirjastus Kunst) kirjeldatakse, kuidas koheldi arvestatavat osa Eestisse jäänud Pallase koolkonna liikmetest sõjajärgsetel laushäbistamise ja mõnitamise aastatel. Vabbelt, kes sai ka nälga näha, oodati avalikku kahetsust ja enesekriitikat. Taevale tänu, et eestlased jäid Eestit mehitama, kuid üks asi, mida Lepsidele ette heita ei saa, on ettenägelikkuse puudumine.

Inimest ei tohi seada sundvalikute ette ega juurida kodumullast välja. Stockholmi sattunud Harri Kiiskist oleks vabasse Eestisse jäädes arvatavasti kujunenud edukas dirigent – äkki ka rahvusvahelisel tasandil? – selle asemel et olla (tubli) kooliõpetaja ja väikese ajalehe toimetaja Läänemere vastaskaldal. Kui Hitleri ja Stalini 1939. aasta sobing ei hävitanud ka kõikide pallaslaste elusid jäägitult, oleksid nende rakursid kujunenud teistsuguseks ja ilmselt ka paremaks endiseks jäänud tegelikkuses. Lepsid oskasid Eestist ära minna enne, kui hullus tagasi tuli, kuid ka vabaduse valimisel oli väga kõrge hind.