Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid

Karin Hallas-Murula

Arhitekt hobusel I ratsarügemendi koosseisus Lõunarindel. 1919. Arhitektuurimuuseumi foto. 22. veebruaril möödus 120 aastat Eesti tipparhitekti Edgar Johan Kuusiku (1888–1974) sünnist. Kuusikul oli õnn projekteerida palju huvitavaid hooneid: Tallinna Kunstihoone (1934, koos Anton Soansiga), Ohvitseride Keskkogu kasiino Tallinnas (praegune kaitseministeerium Sakala 3, 1939–1947), Eesti Panga Võru osakonna hoone (1938, koos Anton Soansiga), rida korterelamuid (Sakala 4, Tina 17, mõlemad 1936 jt). Kuusik võitis Tallinna kunstimuuseumi konkursi (1937, koos Erich Jacobyga, jäi teostamata) ja Tallinna raekoja konkursi (1937, teostamata).

Kuusik osales Eesti Arhitektide Ühingu asutamises 1922. aastal, kuid aastatel 1950–1952 oli ta mineviku pärast arhitektide liidu nimekirjast kustutatud. Tööd ERKIs jätkas Kuusik 1971. aastani.

Omaette teema Kuusiku loomingus moodustavad monumendid. Pidades silmas aktuaalset monumendipoleemikat, otsustas arhitektuurimuuseum arhitekti tähtpäevale kavandatud näitusega esile tuua just selle tahu.

 

Arhitekt Kuusik Vabadussõjas

Riia Polütehnilises Instituudis õppides astus Kuusik 1906. aastal korporatsiooni Vironia ning kui seal 30. novembril 1918 otsustati in corpore Vabadussõtta minna, siis läks ka Kuusik. 4. XII koguneti Tallinna ning 25. XII 1918 sõideti rindele. Nagu paljud viroonlased nii läks ka tema korporatsioonikaaslase Gustav Jonsoni legendaarsesse I ratsarügementi, kus teenis lipnikuna, olles hiljem ka ohvitseri asetäitja. Esimene ratsapolk sai tuleristsed Kuie mõisa lahingus 29. XII 1918 ning seal olevat silma paistnud ka kuulipildurite rühma ülem Kuusik, kes viis oma rühma esimesena külla – nii mäletasid korporatsioonikaaslased. Kui vaenlase soomusrong külale lähenes ja eskadron oli sunnitud asukohta vahetama, olevat Kuusik kandnud kaaslase surnukeha vaenlase soomusrongi tule all külast välja. 

Vabadussõjas osales 80 korp! Vironia liiget, neist 6 hukkus. 30 viroonlast sai Vabadusristi, Kuusikule anti II liigi III järgu Vabadusrist.

Kuusik on kirjutanud viis köidet mälestusi, kuid paraku ei midagi Vabadussõja aastatest, nõukogude ajal polnud see võimalik. Ometi pole kahtlust, et Vabadussõda jättis talle mälestused kogu eluks. Sõjas osalenud skulptorite ja arhitektide puhul oli mälestusmärkide kavandamine tegu, mis tuli hingest ega olnud konjunktuurne tellimustöö. Vabadussõjas osalesid ka skulptorid Ferdi Sannamees (reaalkooli „Poisi” autor), Juhan Raudsepp ja Henrik Olvi. Sõjas kuulmise kaotanud Olvi mitmed Vabadussõja monumendi kavandid on tõestuseks, et Vabadussõja idee võib olla väljendatud ka abstraktses kunstikeeles. Alternatiivina ristisambale on taas esile kerkinud idee üks neist kavanditest teostada, mis võiks praeguses olukorras olla pooli lepitav lahendus.

 

Kaitseväe kalmistu mälestusehitis-mausoleum, 1928  Siselinna (kaitseväe) kalmistu Vabadussõja mälestusehitisest on viimasel ajal palju kirjutatud, seepärast siinkohal vaid vähem räägitust. Mälestusehitisele pandi nurgakivi juba 8. VI 1924. aastal. Kuusik hakkas kalmistut ümber planeerima 1926. aastal, pärast seda, kui oldi loobutud Hervageni (pole õnnestunud selgitada, kellega tegemist oli) radikaalsest plaanist. Viimasest on säilinud vaid kirjeldus 1928. aastast: kõik vanemad hauad (kalmistu rajati 1887) oli mõeldud tasaseks lükata ja asendada muruplatsidega, ristid asendada plaatidega. Kalmistu korraldajad kartsid probleeme maetute omastega ja Hervageni radikaalne kavand jäeti kõrvale. Kuusik lähtus samuti moodsatest kalmistukujundusvõtetest, kuid ei eeldanud haudade siledakstegemist. Ta korrastas teedevõrgu ning sadu haudu, kavandas muruplatsid ja hekid. Paljud puuristid asendati tahvlitega.

Tööd mausoleum-mälestusehitisega alustas Kuusik 1927. aasta sügisel. Monumendi ehitamine algas 1928. mais ning see valmis sama aasta oktoobriks: kõigest viie ja poole kuuga. Avamisaegses brošüüris (1928) on ära toodud tegijate nimed: kujur Aleksander Jannes, artellivanem Aav ja kolm nooremat saarlast, ehitusmeister Martin, kümnik Seiman ja Lasnamäe karjääri kiviraiuja meister Valk. 

Monumendi kohta on säilinud palju fotosid. Neljast nurgast massiivsetele kolmiksammastele toetuv paekivist mausoleum oli 8 meetrit kõrge. Sambad, kaared, urni jalam ning reljeefid olid Saaremaa nn marmorist, ülejäänu Lasnamäe paest. Katus oli kaetud plekiga, lagi männipuust. Monumendi esiküljel oli viis reljeefi: keskel riigivapp, sellest kahel pool neli embleemi, mis sümboliseerisid jalaväge, mereväge, ratsaväge ja kahurväge. Lõunaküljel oli Tallinna suur vapp, idapoolsel küljel Tallinna väike vapp ning läänepoolsel küljel kiri: „1918.–1920. aasta Eesti Vabadussõjas langenutele. Püha on isamaa sund – kodumaa pojad – teil’ rahulist und…”

Mälestusehitis avati 21. oktoobril 1928. aastal ning selle õnnestunud lahendus pälvis kiidusõnu. Laskurkorpuse sapöörid lasid mausoleumi õhku 1950. aasta kevadel ENSV 10. aastapäeva „auks”, nii mäletavad kaasaegsed.

 

1930. aastate monumendikavandid

Võib arvata, et Kuusik pidas oma mälestusehitist õnnestunuks, sest 1931. aasta Vabadusmonumendi konkursile pakkus ta samuti mausoleumi motiivi (töö „Mälestus-ehitis”). Ka II preemiale tulnud töös (I ja III preemiat välja ei antud) „Pro Patria” (Kuusik koos Elmar Lohuga) esineb mausoleumi motiiv.

Monumendi aktsendiks on kõrge graniitsammas, mille tipus naisefiguur, samba taga siseruumiga mälestusehitis, mida flankeerivad kahel pool lahtised kaaristud. Kuusik armastas klassikalist joont, kuid interpreteeris seda omamoodi, pigem harmoonia alusel kui otseste vormide jäljendamise kaudu.

Olgu ka žürii koosseis ära toodud: kindral Johan Laidoner, inseneriharidusega linnapea Anton Uesson, arhitekt Eugen Habermann, kunstnik Arnold Kalmus ja kunstiteadlane Hanno Kompus.

1932. aasta veebruaris pakuti ajakirjanduses välja idee püstitada Vabadusmonument Tallinna Tehnikumi arhitektuuritudengi Karl Lüüsi diplomitöö järgi, mis kujutab 65meetrist jässakat sammast. Selle otsas on kolm figuuri, mis hoiavad ülestõstetud kätega võidupärga. Jalamil pidid leidma koha muinaskangelased, oli ka koht koguni 120 avaliku elu tegelase skulptuuri paigutamiseks. Peale selle pidid monumenti kaunistama reljeefid stseenidega Vabadussõjast, riigivapp ja iseseisvuse manifesti tekst. Öösiti pidi sammast valgustatama prožektorivihuga, et see „paistaks hiilgava tulesambana”. Samba jalamile oli kavandatud sõjamuuseum.

Otsustajate hulka kuulunud sõjaväelasest arhitekt Johan (Johann) Ostratile ei meeldinud noorukese Lüüsi pompoossus sugugi. „Mitte mõõdud, vaid nõue monumendi kunstilise väärtuse järele, mis igavene, peab monumendi ehitamisel esikohale asetatama,” leidis Ostrat. Tema sõnul pidi monument rääkima Vabadussõjast, aga ka monumendi loojate põlvkonna maailmavaatest ja tõekspidamistest, seda viimast suudab aga ainult kaasaegses kunstikeeles loodud teos.

1932. aastal valmis uus Kuusiku ja Lohu kavand. Selle järgi oleks püstitatud 35 meetri kõrgune graniitobelisk Kaarli puiestee algusesse, praeguse Vabaduse kella kohale. Kuid raha osati siis rohkem lugeda kui praegu. 30. märtsil 1932 võttis Vabadussõja Mälestamise Komitee vastu otsuse, et monumendi eelarvet tuleb vähendada rohkem kui  poole võrra: 300 000-lt kroonilt 100 000 – 150 000-le kroonile. Niisiis on vale väita, nagu oleks kõik eelmiste konkursside tööd jäänud teostamata lõputute vaidluste tõttu, nagu praeguse monumendiga kiirustajad kogu aeg rõhutavad. Nii 1928. kui 1931. aastal oli peaprobleemiks raha. Suurem vaidlus (ja siis ka mitte võidutöö, vaid asukoha pärast) kerkis üles alles 1938. aastal, kui Eesti Päevaleht korraldas vastava küsitluse. See oli pärast kolmandat, 1937. aastal lõppenud arhitektuurivõistlust, mille ülesandeks oli kogu Vabaduse väljaku ümberehitamine esindusväljakuks, misjuures sammas pidi tulema sinna, kus sammaste koht – väljaku keskele.

 

Kaitseväe kalmistu teised monumendid

Kaitseväe kalmistule kavandas E. J. Kuusik veel Vabadussõja juhtide ja kindral Johan Undi mälestussamba (1933) ning monumentaalse väravaehitise (1938). Esimene neist oli selline, nagu seda tänagi taastatuna näeme: tagasihoidlikes mõõtmetes Soome graniidist tahukas, mille ülaosas geomeetriline ornament ning keskel suur ümmargune rondoreljeef. Skulptor Rudolf Sõrmuse tehtud reljeef kujutab kahe maoga võitlevat kangelast ning seda ümbritseb suuretäheline tekst: „Vabale Eestile surmani truu”. Reljeef säilis ning paigutati taastamise käigus tagasi. Taastatud monument avati 22. veebruaril 1998. aastal. Seejärel lisati kindralite Johan Undi ja Ernst Põdderi hauatahvlitele veel 9 sümboolset tahvlit Vabadussõja kõrgematele juhtidele, millest moodustus memoriaal 12 kangelasele (valmis 2000. aastal).

Triumfikaarest inspireeritud kalmistu väravaehitis oli samuti mälestusehitis: selle sisekülgedel olid maetute nimed, millest mõned tänini loetavad. Ehitis pühitseti 20. novembril 1938. aastal ja see säilis läbi nõukogude aja. See oli küll visuaalselt risustatud otse selle taha ehitatud sõjaväe sööklaga, mis tänaseks on lammutatud.

Kaitseväe kalmistu põhiprobleem on pealematmised. ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 1941. aasta määrusega andis 21. laskurpolk kalmistu linna valdusesse ning Tallinna garnisoni juhtkond hakkas eestlaste ja sakslaste peale matma Nõukogude sõjaväelasi. Vaid 15 Briti mereväelase hauda suudeti pealematmistest päästa tänu legendaarsele kalmistu hooldajale Linda Soomrele, kes neile teadlikult suured mullahunnikud peale kuhjas.

1994. aastal otsustas Muinsuskaitse Seltsi ja Sõjahaudade Hoolde Liidu komisjon, et kalmistu tuleb taastada Tallinna kaitseväe kalmistuna 1940. aasta seisuga ning ka Kuusiku mälestusehitis tuleb uuesti üles ehitada. 23. III 1995. aastal võttis ka valitsus vastu sellekohase otsuse ning 1996. aastast hakati selleks ka raha eraldama. Kalmistul on palju tehtud, kuid peamine mälestusehitis on ikka veel taastamata ning nüüd kuuleme, et see nihkub tänu hirmkallile ristisambale veelgi edasi. See auvõlg peaks hoopis rohkem südametunnistust kriipima, asub see ju kohas, kuhu kangelased ka maetud on.

1932. aastal osati teha vahet kunstiteose ning algajate katsetuste vahel. Arhitekt Johan Ostrati sõnad tehnikumi diplomandi Karl Lüüsi  kavandi kohta kõlavad üliaktuaalselt:  „Ja kui siis monumendil ka kunstiline väärtus puudub ning tema käesoleva juhu kohast arhitektoonilist ideed ei väljenda, mis näiteks kas vägevust ehk monumentaalsust kujutada võiks, siis oleme küll monumendi püstitanud, kuid mitte sedavõrd Vabadussõja mälestuseks, kui eneste vaimlisele pankrotile ja ebakultuursusele.”

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht