Boris Bernstein 17. XI 1924 – 23. VI 2015

Jaanipäeval tuli kurb teade Californiast Palo Altost, kus suri kunstiteadlane Boris Bern­stein, kes pühendas suurema osa oma pikast elust eesti kultuurile.

Bernstein sündis Odessas ja sattus noorukina sõjakeerisesse, algul põgenikuna, hiljem sõjaväelasena. Oma põnevas mälestusteraamatus „Vana kaev“ meenutab Bernstein, kuidas ta sõjaväest vabanenuna 1946. aastal Leningradis edasiõppimist kavandades kõhkles erialade vahel ning valis üpris juhuslikult sealses ülikoolis just kunstiajaloo. Visuaalset kunsti oli Leningradis muidugi rikkalikult ja kunstiajaloo õppimine innustas ja läks edukalt, kuigi paraku üha kitsenevates stalinistliku ideoloogia raamides. Lisaks ahistas Bernsteini antisemitism, mis Stalini viimastel eluaastatel omandas eriti jõhkra ja varjamatu vormi. 1951. aastal ei leidnud Bernstein Leningradis mingit erialast tööd. Lootus seda leida oli keskustest kaugemal ja tuttava soovitus tõi Bernsteini Eestisse, millest ta toona peaaegu midagi ei teadnud. Bernstein alustas 1951. aastal tööd Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi kunstiajaloo ja esteetika õppejõuna ning emeriteerus professorina Tallinna Kunsti­ülikoolist (tänasest Eesti Kunstiakadeemiast) 1995. aastal.

Kunstikriitiku ja -teadlasena tegi Bernstein läbi suure arengu. Ülikoolist tulnuna oli ta oma sõnade järgi ametliku ideoloogia mõju all ja tema esimesed kirjutised olid selle seisuga kooskõlas, kuid „eesti kontekst aitas vabaneda sotsrealismi lummusest“. Esimesena ilmusid tekstid traditsioonilisema käekirjaga kunstnike (Eduard Einmann, Aino Bach, Günther Reindorff) loomingust, aga järgnesid kirjutised Ilmar Torni, Vive Tolli, Peeter Ulase, Enn Põldroosi, Malle Leisi, Jüri Arraku ja Nikolai Kormašovi teoste kohta. Bernstein toetas eesti kunsti uuenemist, eriti tema tekstid eesti graafikast rajasid teed meie graafikaklassikute tunnustamisele. Olulised kunstikriitilised tekstid on koondatud kogumikku „Ringi sees, ringist väljas“ (1979). Bernstein ühendas oma kirjutistes erksa kunstitundlikkuse teoreetilise üldistusega, mistõttu need tõusid esile eesti kunstiteadlaste ülekaalukalt empiiriliste uurimuste hulgas.

1960. aastatest kasvas Bernsteini kunsti­teoreetiline huvi ja tulemuslikkus. Eesti keeles oli ka võimalik pisut avameelsemalt kunstiteooriat viljelda, sest vene keeles avaldatud tekstid olid NSVL kunstiakadeemia sotsialistliku realismi valvsate kaitsjate kontrolli all. Järgmistel aastakümnetel valmisid Bernsteini olulised tööd kunstiteooria ja kunstiteaduse metodo­loogia alalt. Mitmed tähtsad artiklid on koondatud kogumikku „Kunstiteadus ja kunsti­kultuur“ (1990). Kunstikultuuri mõiste kasutuselevõtuga rõhutas Bern­stein, et kunstiteos omandab tähenduse üldkultuurilises kontekstis. Sellega distant­seerus ta formalistlikust, teosekesksest kunstikäsitlusest. Kunstikultuuri tüpoloogiat arendades polnud Bernstein teadlik kõigist lääne kunstiteaduse sellekohastest arengusuundadest – muidugi seetõttu, et külma sõja aastatel sai informatsiooni kätte juhuslikult. Kunstikultuuri analüüsi viimaste aastate kokkuvõtteks võib pidada Bernsteini suurteost „Visuaalne kujund ja kunstimaailm“ (2009).

Bernstein valiti Eesti kunstnike liidu juhatusse, mistõttu pidi ta pühendama palju aega ja tähelepanu kunstielu korraldusele. Eesti kunstnike liit oli sunnitud suhtlema Moskvaga, sest see organisatsioon oli üleliidulise kunstnike liidu osa. Kuna Bernstein oli õppinud Venemaal, oli tal seal palju tuttavaid ja sõpru ning ta orienteerus sealsetes võimumängudes, konservatiivsemate ja liberaalsemate rühmituste vahelises võitluses. Seetõttu esitasid eesti kunstnikud Bernsteini kandidaadiks üleliidulisse juhatusse ja ta valitigi sinna aastateks 1968–1978. Bernstein andis Eesti kunstnike liidu juhtkonnale head nõu ja toetas Moskva institutsioonidega suhtlemisel. 1976. aastal, kui NLKP keskkomitees kavandati 1951. aasta märtsipleenumi laadis eesti kultuuri omapära ründamist, oli Bernstein see, kes suutis veenda eesti kujutava kunsti kritiseerimist kavandanud parteitegelast oma plaanidest loobuma. Kuigi Moskva keskkomitee loobumisel eesti kultuuri suurest ja avalikust kritiseerimisest oli teisi ning tõenäoliselt kaalukamaid põhjusi, on ilmne, et Boris Bernstein oli sel ajal parim eesti kunsti eest kõneleja Moskvas ja tal on hindamatuid teeneid eesti kunsti autonoomia kaitsmisel nendel ohtlikel aastatel.

Taas iseseisvas Eestis toetas Bernstein innukalt eesti kunstiteaduse järelkasvu korraldamist. Bernsteini idee oli luua Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituut, kuigi ise ta seal pikemalt õpetada ei saanud, sest asus 1995. aastal elama oma tütre juurde Californiasse. Side eesti kunsti­teadusega jäi aga püsima ning ta oli hinnatud retsensent artiklite puhul, mis pretendeerisid ilmuma ajakirjas Kunsti­teaduslikke Uurimusi.

Bernstein kuulus nende juudi tipp­haritlaste hulka, kes leidsid Eestis suhtelise refuugiumi Venemaal märatsenud anti­semitismi eest. Bernstein on määratlenud ennast kuuluvana eesti kultuuri, kuid ta ei kaotanud sidet ka vene kultuuriga. Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu auliiget, Eesti Kunstiakadeemia audoktorit Bernsteini jäävad austavalt mäletama kõik, kellel oli õnn teda tunda ja kes on saanud süveneda tema vaimsesse pärandisse.

Jaak Kangilaski

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

Eesti Kultuuriministeerium

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Kunstimuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming