Autori diktaat ja selle lõpp

REET VARBLANE

Paul Kuimeti näitus „Hiline pärastlõuna“ Tallinna Linnagaleriis kuni 24. VII.

Läksin Paul Kuimeti näitusele positiivse eelhäälestusega ja mul ei tulnud pettuda. Enamgi veel: kunstnik on osanud paari lihtsa, lausa banaalse võttega muuta üdini tuttavat ruumi sedavõrd, et suutsin täiesti unustada kõik, mida olin seal varem näinud. Tallinna Linnagaleriist on saanud ainult Kuimeti ruum.

Asi ei ole ei ruumi doseeritud pimendamises või jaotamises, seda on varemgi tehtud. Asi on teoste, installatsioonide paigutamisnurgas. Seda mitte niivõrd üksteise või ruumi enda suhtes, vaid eelkõige filmi- ja fotomeediumis esitatud kujutiste vaatenurkade ja installatsiooni, ekraani või valguskastide paigutamisnurga ühildumise mõttes. Ehk siis viisis, kuidas autor vaatajaga ringi käib: teda ruumis suunab ning kuidas temaga visuaalse kujutise juures manipuleerib. Väljapanekule on kirjutanud selge, täpse ja targa saateteksti Tallinna Kunstihoone kuraator Anneli Porri kahasse Paul Kuimetiga. See on üks paremaid näitusetekste, mida olen viimasel ajal lugenud. Tekstis seisab: „Kuimet ei teeskle hetkekski oma kaameraga renessansijärgset tsentraalperspektiivist lähtuvat nägemist, vaid tema vaatamisviisi naturaalsus peitub varases postmodernismis. Filmikunsti „uus laine“ keskendus individuaalsetele vaatenurkadele, nägemise ja loo jutustamise ebapidevusele. Ainult et Kuimet kasutab filmikunsti montaaži asemel vaataja paigutamist ja tema pilgu suunamist reaalses ruumis. Iga fototöö on ka ruumiinstallatsioon, milles vaataja kohaneb, liigub piltide suhtes, näeb neid kas koos või vastupidi – kunstniku dramaturgia kohaselt ainult ükshaaval järgemööda.“

Fotoinstallatsioon „Hiline pärastlõuna“ ja 16mm film „Vaikelu“ moodustavad mõttelise terviku, panevad vaataja isiklikul tasandil mõtlema aja ja ruumi suhte peale, tegelikult seda lausa füüsiliselt aduma. Käisin „Hilisele pärastlõunale“ eraldatud ruumiosas kaks korda, sest esimesel korral jäi teine valguskast tähele panemata ehk siis autori mõte minuni jõudmata. Mu elamus oli aga just „pooliku“ teose puhul suurem, sest olin sunnitud ise midagi ette kujutama, enda varasema, vahetu või vahendatud ruumi-, vaatamis- või jumal teab veel millise kogemuse appi võtma. Autori diktaat oli nõrgenenud.

Kolmanda, samuti kahest valguskastist koosneva ja ilmselt selle väljapaneku kõige mõistuspärasema installatsiooni („Perspektiiviuuring“) juures tundsin, et keegi jälgib mind. See ei olnud saalivalvur (tema suutis oma kohaloleku muuta delikaatselt nähtamatuks) ega ka mõni teine külastaja, sest olin ruumis üksinda. Need ei olnud ka kellegi silmad ei filmist ega fotodelt, sest kunstniku ühelgi kujutisel, ka peegelduse fragmentides ei ole inimest, kelle pilgu oleksin võinud mõtteliselt endale projitseerida. See kummaline tunne viis mu mõtte John Burnside’i „Uppumiste suve“ juurde. Usun, et see oleks võinud olla ka mõni teine raamat, sest ega „Uppumiste suvel“ ja „Hilisel pärastlõunal“ just väga palju ühist ei ole. Burnside räägib üksiolemisest ja kuuluvusest, ürgse looduse võimsusest ja ürgsete lugude tarkusest, aga ka kujutamisest ja eelkõige sellest teadlik olemisest. Ta teeb seda maalikunsti näitel ning toob sisse Leon Battista Alberti, renessansiaja suurema kunstiteoreetiku, kellega Kuimetil taas midagi ühist pole. Aga ometi on Narkissose käsitlemises maalikunsti (pildilise kujutamise) tegeliku leiutajana, kunstidistsipliini vahendusel enda peegelduse, järvepinna embamises (või vähemalt selle poole püüdlemises) midagi, mis aitas (vähemalt minul) kas just Kuimetist aru saada, aga igal juhul tema ruumilummuses püsida. Burnside kirjutab: „Ja alles siis, kui ta (Narkissos – R. V.) tõe avastab ja näeb, et tema mina on objekt maailmas nagu kõik teised objektid, saab temast maalikunstnik. Sest ta on esimest korda maailma osa ja kunst on tema moodus seda kinnitada. Moodus öelda, et ta on maailmas, maailma sees ja maailmast pärit.“1 Narkissos kukkus vette ja peegelpind purunes lõpmatuteks reflekteerivateks fragmentideks. Paul Kuimet on monteerinud ühe kõrghoone – anonüümse mittekoha – klaaspaneelidele Brüsseli ühe märgilisema modernistliku arhitektooni Atomiumi fragmendid ja nende peegelduste abil kinnitanud, et tema, autor ise ja tema teo kaudu ka vaataja, on neis peegeldustes, selles maailmas sees, on selle osa. Kuid millegipärast hakkas mulle Kuimeti ruumis viibides (ja veel enam tagantjärele sellele mõeldes) üha enam tunduma, et peegeldustel taasesitatud detailidest märksa olulisem on midagi, mis on jäänud nende peegelduste vahele. See nii-öelda mõistatuslik, ettekujutuslik, mälestustest pärit pilk. Minu vaatamise viga, möödalaskmine, midagi, mida ülitimmitud ekspositsiooni looja ei olnud sinna mõelnud, aga mis ometi oli seal. Ehk kui taas võtta abiks „Uppumiste suvi“: „Nad (inimesed vanasti – R. V.) tahtsid mõelda, et neil on mingil tundmatul vaatepositsioonil tunnistajad: see pani neid end tõelisemana tundma.“2 Autori diktaat oli kadunud.

1 John Burnside. Uppumiste suvi. Tallinn Varrak, 2013, lk 135.

2 Samas, lk 125.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar