Aeglane ja tundega loodud mood

KAARIN KIVIRÄHK

Kolm märksõna Marit Ilisoni loomingu kohta Marit Ilisoni näitus „Magada tahaks” („Longing For Sleep”)  Draakoni galeriis kuni 20. IX.

Marit Ilison on kunstnik, kes võib konservatiivsema pilguga vaatleja segadusse ajada. Kas ta on üldse päris kunstnik? Tema näitused on toimunud Eesti Kunstnike Liidu galeriides, sel aastal anti talle Kristjan Raua preemia, aga ta on moekunstnik: tal on oma veebipood, kollektsioonid, ta on EKA moeosakonna õppejõud. Ta pärjati 2014. aastal ajakirja Vogue talendi aunimetusega. Maailmakuulus ajakiri küll, aga ikkagi moeajakiri, mitte mõni pikki ja keerulisi tekste sisaldav välismaa (alternatiivne) kunstiajakiri. Kas tegemist on moekunstnikuga, kes esineb väikest viisi ka kunstinäitustel, või kunstnikuga, kelle meedium on moekunst?
Minu meelest minnakse sildistamisega Ilisoni puhul igal juhul rappa. Praegu armastatakse rääkida Y-generatsioonist. Usun, et kui see määratlus üldse midagi tähendab, siis just midagi sellist, mille poole püüdleb Ilison. Ajaga on valdkondade piirid aina hägustunud. Vähe sellest, et juba ammu on kadunud tava pärida oma isa amet, kadumas on ka nõukogude aja komme õppida ülikoolis kindlat eriala, saada erialaselt tööle suunatud ja suhelda valdavalt oma ala inimestega. Marit Ilison on õppinud moekunsti, ta oskab ka hästi õmmelda, mitte ainult disainida. Aga ta on kunstnik, kes korraldab kunstigaleriides näitusi, ta mängib bändis trumme ja annab kontserte, on ettevõtlik ja mõistab turuvajadusi (Liisa Kaljula, Müürileht 19. XII 2013). Oma loomingus kasutab ta vihjeid populaarkultuurile, kirjandusele, kultuuriteooriale, ajaloole ja millele kõigele veel, teeb seda usutavalt ja korrektselt. Nii et tõeline ja tubli Y-generatsiooni inimene, kellele kindlat silti külge kleepida pole erilist mõtet.

Kunstiprofessionaalid ja fashionista’d. Marit Ilisoni looming ei ole kaootiline. Siit aimub päris mitmeid tunnuslikke jooni ja märksõnu. Mälestus nõukogude ajast on kindlasti aines, mis seob tema näituseprojekti „70 puuvillast kitlit” (tarbekunsti- ja disainimuuseumis
24. XI 2012 – 3. II 2013), sel suvel Evald Okase muuseumis tema juhendamisel tehtud moetudengite näitust „Lilled sitsil”, aga ka praegust Draakoni kollektsiooni „Magada tahaks”. See on muuseas saanud hulga auhindu ja leidnud äramärkimist mitmel pool välismaal: Anton Tšehhovi novellist inspireeritud kollektsioon on äratanud kunstiprofessionaalide ja ka fashionista’de tähelepanu.
Kunsti mõistmisel on olulised kunsti vastuvõtmisel tekkivad seosed. Ei ole vist kedagi, kellel Ilisoni Swarovski kristallidega ääristatud tekk-mantlid mingisugust seost ei tekitaks. Mina mäletan neid nõukogude aja tekke lasteaia päevauinakutelt. Seetõttu tundub mulle pealkiri „Magada tahaks” lausa kohatu. Vastupidi, meie ei tahtnud sugugi nende tekkide all magada.
Olgu päevaunega kuidas on, kuid mälestus nõukogude ajast või vähemalt soov selle üle mõelda on kindlasti Ilisoni loomingule omane. Ma ei ütleks aga, et tegu oleks tüütu hipsterinostalgiaga või ka tolle aja kui kõige mustema ja kurvema ajajärgu käsitlemisega meie niigi kurvas ajaloos. Nõukogude aeg on osa eestlaste kollektiivmälust ja ka Ilisoni enda mälust. Äkki oleks täpsem öelda, et Ilisoni ei huvita mitte niivõrd nõukogude pärand, vaid oma mälestused. Oleks ta sündinud teises ajas ja ruumis, oleksid mannekeenidel seljas ilmselt hoopis teistsugused tekid. Mälestused ja nendega tekkivad seosed teevad Ilisoni loomingu põnevaks. Ka noored inimesed, kes nõukogude aega ei mäleta ega tunne, teavad, mida tähendab sitsiriidest kittel, või tunnevad ära värvilise villateki, mille all sai salaja lasteaias päevaune ajal narivoodi allkorruse sõbraga juttu sosistada.

Ruum. Peale mälestuste, mis seovad valgeid kitleid ja kristallidega ehitud tekke, on Marit Ilisoni loomingu oluline märksõna „ruum”. Usutluses eelmisel aastal Klassikaraadio saates „Kunstiministeerium” sõnas Ilison, et teda on  huvitanud ruum inimese ja „teiste” vahel, inimese ja tema riiete vahel. Mida ta sellega mõtles, sai vaadata läinud aasta Hopi galerii näitusel „Teine” (26. IX 2013 – 15. X 2013). Sealne installatsioon koosnes kuubi kuju moodustanud laest alla rippunud nööridest. Moodustisest sai läbi jalutada ning tunda, kuidas nöörid pehmelt õlgadele vajuvad. Näitusele järgnes naiste rõivakollektsioon, kus oli samuti mängitud ruumi mõttega, tekitatud toetav ja kaitsev ruum inimese ümber. „Seda kuni selleni välja, et kui paned käe taskusse, siis seal on väga pehme siidine vooder ja tunned kogu aeg, et oled seestpoolt hästi toetatud,” kirjeldas Ilison oma kollektsiooni ruumilist mõõdet „Kunstiministeeriumis”.
Seega jõuame ruumist tundeni, mis tekib, kui käsi hästi õmmeldud kleidi taskusse panna. Rõiva eesmärk peakski Ilisoni arvates olema kandjale toepakkumine, see on hea tuju allikas. „Tahan luua tundeid ja emotsioone, mida ei saa keegi ära võtta,” on kunstnik poeetiliselt „Kunstiministeeriumis” öelnud. Kõlab nagu tõeline maailmaparandaja, kas pole?
Niisiis on „tunne” kolmas märksõna. Ilmselt teab juba haritum lugeja niikuinii, et massimood on nii last season. Ilisoni „aeglane” ja tundega loodud mood sobib nii hästi praegusesse ajahetke. Massimood tundub talle tarbetu raiskamisena ning ta näeb tulevikku pigem kauakestvates, südamega tehtud riietes, mis loovad tundeid ja mälestusi, selle asemel et luua võltsväärtusi ja -inimesi.
Marit Ilisoni puhul kasutatakse tihti sõnapaari „kontseptuaalne mood”. Ta on sel teemal kirjutanud EKAs ka magistritöö ning selle sõnapaarikuga seostatakse ta kontseptuaalsete moedisainerite Hussein Chalayani või Martin Margielaga. Seega on tunnete ja mälestuste ninnu-nännu viinud Marit Ilisoni loomingu vägagi rahvusvahelisele tasemele. Ikka ja jälle jõuab kodumaiste meediakanalite uudistesse mõni nupuke sellest, kuidas Marit Ilisoni looming on taas mõnele rahvusvahelisele messile või näitusele jõudnud. Hyéres’i moefestival, kus Ilisoni tekkmantlid ilma tegid, oli sel kevadel. Viimane sõna on aga Ilisoni loomingu silmajäämine Luisa via Roma luksus-boutique’ile, kus eestlanna loomingu kõrval saab osta selliste disainerite nagu Alexander Wangi või Mary Katrantzou loomingut.