Lõputus meeles on nii segast kui selget

Piret Karro

Ärge võtke seda näitust mõistuse, vaid tunnetega! Andrus Joonase näitus „Meelesurfar” Tartu Kunstimajas kuni 21. IX.

Andrus Joonas võtab näitusel „Meelesurfar” kokku oma viimase üheksateistkümne aasta kunstitegevuse. Pealkiri on täpne, kuna Tartu Kunstimaja kolme galeriisse jaotatud teosed loovad formaadi- ja sisueklektika, mis tekitab tunde kunstigrafomaani teadvuse voos surfamisest.
Näitusel on õlimaalid, autoritehnikas teosed lõuendil, mööbliinstallatsioonid ning performance’ite dokumentatsioon videos ja fotos. Enamikku teostest ühendab nummerdus pealkirjaga „Aledoia”, mis tähendab Joonase sõnul Tartu Kunstimajale antud intervjuus (2014) korraga kõike ja mitte midagi.
Näitusele kogutud performance’ite dokumentatsioonis tõusevad motiividena esile kunst ja elu, mis on tugevalt seotud seksuaalsusega. Joonas tegeleb küsimusega, mis on kunst ja mis ei ole kunst, tehes performance’itena läbi korduvaid rituaale. Selline teemapüstitus on nüüdiskunstis, eriti performance’is aktuaalne, tundub, et lausa igavesti. Venemaal Širajevos üles võetud etteastes „Aledoia. Imelind ja kuri kits” (2011) vehib kunstnik sädelevate kardadega ühele ja teisele poole, korrates sõnu „This is art, this is not art”. Esinemise viimases osas keerab mees publikule selja ning paljastab ja katab taas kuldsetes bokserites tuharad, korrates ikka samas rütmis seda lauset. Publik itsitab. Alastus ajab alati elevile.
Andrus Joonas on Pärnu performance’i-kunsti koolkonna Academia Non Grata üks juuri, seda on tema  performatiivses stiilis tugevalt tunda. Joonas mängib destruktiivsuse, lärmi, palja keha, loomalikkuse ja mehelikult penetrantse seksuaalsusega. Performance’is „Isa” (2004) tulistab kunstnik puusadele kinnitatud erekteerunud peenist sümboliseerivast rakendist ilutulestikku välja. Peenis on jõudnud ka tema õlimaalidele („Meestelaul”, 2009) ning aluspüksid kirjaga „No. 1 Lover” ja lips sõnaga „Sexy” autoritehnikas lõuenditele. 2002. aastal Rael Artelile antud intervjuus Vaala galerii näituse „Punane maja” puhul teeb Joonas (kas sarkastilise?) märkuse, et võib-olla „vitt ongi elu müsteerium”.1
Tartu Kunstimaja intervjuus, mida saab vaadata fuajees, on Joonas mõtestanud Kollase Huntmehe arhetüüpi, keda ta on performance’ites iidse sõdalasena kehastanud. Videos on Huntmees kollast koonumaski ja dildot kandev palja ülakehaga paks mees, kes esitab külateel lindikava.
Meelde tuleb veel äsja Tallinna Kunstihoones eksponeeritud Peeter Alliku „Kuidas saada rikkaks ja ilusaks II” (2006): peenis kirjaga „you must fuck everybody”. Tekib küsimus, kas meeste meelest taandubki seksuaalsus suguorganite fetišeerimisele? Ei taha uskuda, aga vaadates seda, kuidas Eesti keskealised meeskunstnikud oma seksuaalsust käsitlevad, jääb selline mulje. Ei taandu, ütlen mina, selline sümboolika väljendab pigem infantiilsust.
Joonase punastes toonides lilli, avatud portaale või vulvasid kujutavate õlimaalide, mida sellel näitusel küll pole (maaligrupp „Aledoia või Armastus võidab hirmu”) puhul tundub, et kunstnik mõistab küll seksuaalsust, mis on midagi muud kui kehaosade näitamine. Seda toetab ka Artelile antud intervjuus kujundite kirjeldamine mitte sümbolite ega märkidena, vaid elu müstilise auraga kogemusena.2 Huvitav, miks sel juhul on „Meelesurfari” koostamisel valitud teosed, mis jätavad vastupidise mulje.
Kunstimaja näitusel on seksuaalsust uuritud ka vana mehe ja väikese tüdruku kombinatsioonina, sobitades autoritehnikas lõuenditele, mis on loodud justkui altari või ikoonina, on hermafrodiitselt paigutatud kõrvuti vanamehe aluspesu inglitiivakeste ning sädelevate karratupsudega („Aledoia. Black and White”, 2011; „Aledoia. Blue Blood”, 2011).
Joonase eneseotsingu ring on saanud täis. 2002. aasta Vaala galerii näitusest „Punane maja” on väljas videojäädvustus, kus Eha Komissarov õnnitleb autorit avamise puhul ning täheldab, et Joonas on hakanud oma identiteeti otsima. Tartu Kunstimaja väikeses galeriis on teos „Aledoia 258. Armastus võidab hirmu” (2007), suitsukonidega paksult kaetud klassiruumilaud, kus konidest on moodustatud lauale nimitsitaat. Veidi eemal seisab keset tuba eelmise taiesega ühtemoodi liimi või lakiga üle kallatud voodi, mille keskele on põletatud sügav auk, kust võrsuvad valged roosid. Voodi on kõnekas, muutes oma monumentaalsuses, verbaliseerimatus afektiivsuses peaaegu kogu ülejäänud näituse vahuks, kerglaseks sümbolistikaks. Võib-olla isegi kõnekam kui teises eraldi ruumis, monumentaalgaleriis püsti seatud maja lagunenud ahju ja tugitooliga („Aledoia 72. Mälestusmärk kapitalismi ohvritele ehk valge maja”, 2003). Punast ja valget maja kommenteerib Joonas intervjuus, et tegi need teosed seetõttu, et mees peab ehitama maja.
Selliste vahenditega tegeleb kunstnik oma isiksuse, mehelikkuse ja tunnetega. Ent mitte ainult selliste: „Meelesurfari” näitusel on ka spirituaalseid õlimaale, mis mõjuvad oma värvikasutusega jõuliselt ja kirglikult, hoopis meeldivamalt kui aluspesuteosed. Suur puna-sini-roheline rändavaid hingi-olendeid kujutav „Aledoia 263. Tee kadunud linna” (2008) tekitab iluaistingu ja tunde, et midagi on siin maailmas veel. Kahjuks liigub päikeseloojangutoonides geomeetriline „Südamelaul” (2008) tagasi igava sümbolistika juurde.
Segaseks jääb, mida on Joonas silmas pidanud performance’ite seeriaga „Eestlaste rahvuskombed” (2012) ja „Eesti rahvuskombed II” (2013). Mida tahab kunstnik öelda, kiiver peas, konservikarpe purustades ning väites, et Eestis on kunst nii populaarne, et iga kümnes eestlane on kunstnik? Sellise etteaste tegi kunstnik ka selle näituse avamisel. Kas see on sarkastiline kommentaar kunsti alaväärtustamisele Eesti ühiskonnas? Sel juhul adekvaatne sõnavõtt, aga nende performance’ite esteetika langeb nongratalikku lärmi, müra ja destruktsiooni auku, kust on sisu ebameeldivast vormist raske kätte saada.
Monumentaalgaleriis on eksponeeritud ka üht intensiivsemat eneseotsingu aega, kui Joonas loobus aastatel 2000–2014 oma CV kasutamisest „tõendina kunstnikuks olemisest” (Andrus Joonase avaldus) ning tegi eksperimendist kestvus-performance’i. Seintel on kirjutised, joonistused ja väljalõiked raamatutest, mis kõnelevad Kristusest, Buddhast, armastusest, kaastundest, elu mõtte ja surematuse otsimisest, virgumisest, tõelise mina leidmisest. Käsitsi paberitükkidele kirjutatud tõdemused tekitavad peaaegu grafomaani tunde, mõni väide tundub absurdne, mõni sügavalt tõene: „Ainus võimalus teisi olendeid aidata on ise virguda”.
Monumentaalgaleriis „Valge maja” taha peidetud tekstid tunduvad olevat üks võimalik viis mõista Joonase näitust. Pressiteates on Sogyal Rinpoche tsitaat: „Vahest on enamiku tänapäeva kunsti piiratuse üks põhjusi see, et silmist on kaotatud kunsti nähtamatu püha päritolu ja eesmärk vahendada inimestele nägemust nende tõelisest loomusest ja kohast universumis ning teadvustada neile ikka uuesti ja uuesti elu hinda ja lõputuid võimalusi”. Joonas on püüdnud absurdsete performance’ite, seksuaalsusekujundite ning spirituaalsusega leida iseennast ning enese kaudu mõista maailma. Sügavamõttelisi kritseldusi saadab taustana klassikaline klaveripala teoses „Aledoia. 23 kalorit” (2014), kus kunstnik tantsib roosas helkivas valguses, naeratus näol. Rahulik ja rõõmsameelne iseolemine.
Tartu Kunstimaja intervjuus soovitab kunstnik kõigil lõpetada enesega võitlemine ning seda näitust mitte mõistusega võtta, vaid tunnetada. Meel on lõputu.

1 Rael Artel, Vesteldes Andrus Joonasega Punases majas „Aledoiast”. – Sirp 12. IV 2002. 
2 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming