Päris äge tunne

Meelis Oidsalu

Jass Kaselaane installatsioonid kõnetavad kogemuslikul, intellektuaalsel ja ka esteetilisel tasandil. Köler Prize’i nominentide näitus EKKMis kuni 15. VI. Võitja kuulutatakse välja täna kell 22. Žürii: eelmise aasta võitja Jaanus Samma, saksa kuraator ja galerist, Taani Kunsthal 44 Møen direktor René Block, Varssavi Zacheta galerii kuraator Magda Kardasz, Frame’i direktor ja 2015. aasta Veneetsia biennaali Soome paviljoni kuraator Taru Elvfing ning Baselis resideeriv Eesti kunstiteadlane ja kuraator Mari Laanemets. Mul ei ole õrna aimugi, kellele Köler Prize sel aastal läheb, ent – ürituse võistlusliku vaimuga kaasa minnes – minu arvates on selleaastase võistluse selge võitja skulptor Jass Kaselaan. Kaselaane kaks skulpturaalset installatsiooni eristuvad ülejäänud võistlustöödest – kaasaegse kunsti veidi väsinud tüüpnäidetest –, sest kõnetavad nii kogemuslikul, intellektuaalsel kui ka esteetilisel tasandil.

Visual Solutions OÜ on oma intellektuaalse kapitali viimaste aastate jooksul ammendanud. Näitusel esitletud installatsioon kolme telgiga mõjub punnitatult, puhta inertsi, mitte inspiratsiooni tulemina. Kunstiettevõtte toodangu ainuke esteetiliselt arvestatav eksponaat on Tõnis Saadojalt tellitud maal. Ses ettevõttes on piisavalt andekaid kunstnikke, kes võiksid grupiviisilise veiderdamise asemel pühenduda individuaalse kunsti­keele arendamisele.
Kiwa on eesti kaasaegse kunsti peata (näota) ratsanik, kes juba pikemat aega galopeerib kusagil interdistsiplinaarsuse ja popkultuuri tsitaatide piiritutel väljadel. Kuraatorile on Kiwa hea turvaline valik, kes puhtalt vaimukuse, mängulusti ja vilumuse pealt midagi näituseväärilist on suuteline perioodiliselt eritama, aga kelle nothingoloogia- ja numeroloogia-teemaliste teoste kohta võib kokkuvõttes tõdeda: nothing special.
Kärt Ojavee disainitud mp3-padjad ja selle aluseks olev asjade interneti kontseptsioon pole eriti originaalsed.  Ojavee teinegi teos, interaktiivne installatsioon „Esemed” („Things”) sobiks koos Johannes Säre suitsukahuriga pigem Ahhaa avastuskeskuse eksponaadiks kui kunstinäitusele.
Johannes Säre teine installatsioon, väikesest mustast ruumist lõputusse valgusesse avanev aken on osalus­eksperimendina huvitav, ent sel puudub esteetiline kõnekus.
Kui Jass Kaselaane juures alustuseks puudusi esile tõsta, siis ehk tema seletuste­lembust. Kunstnikuna on ta märksa võimekam kui oma kunsti seletajana või õigemini ta kunst on juba objekti, nähtumuse, kogemuse tasandil nii poeetiline ning provokatiivne, et ei vaja eelinstrueerimist. Kaasaegse kunsti teoseid painab pahatihti just kogemuslik, nähtumuslik kõnetus, vaataja (kogeja) ei oska nendega sageli midagi erilist peale hakata, mistõttu kunstiteose kogemine kujuneb uue muruniiduki ostmisega samalaadseks tegevuseks: selleks, et õu pügatud saada, pead end kümnelehelisest instruktsioonist läbi närima. Instruktsioon aga ongi pahatihti just see, mis vaataja kunstikogemusest juba ette võõrandab, kunstikogemuse suretab. Instrueerimise käigus, kui üht maailmakuulsat Taani poliitikut tsiteerida: „südiduse loomulikust jumest / saab nukra mõtte põdur kahvatus / ning lennukad ja tähtsad ettevõtted / teelt targutuse tõttu kalduvad / ja kaotavad teo nime”. Kaselaan on Köleri auhinna võitja, sest ta teosed väärivad teo nime.
Kunstniku 2012. aasta installatsioon „Aed” on kitsukesse ruumi ehitatud usteta puukirik, mille tõrvatud seina­laudade vahelt paistab poolpõlenud valgete küünaldega küllastatud laud. Küünlad on kustunud, kiriku sisemuses särab ere prožektorivalgus, mis läbi lauapilude valgustab näituseruumi seintele riputatud eelajalooliste loomade skelettidega fotosid. Kogu seda ilu saadab kiriku tagaseina külge kruvitud elektritrafo ebameeldivalt vali pinin. Vaataja on mõistetud kiriku välisseinte ja näituse­ruumi siseseinte vahele kitsukesse teadvuse hämaralale – „aeda” –, mida ühelt poolt piirab võimetus vahetult osa saada kirikusisesest kirkast „ilust” ja teiselt nõutus näitusesaali seintel rippuva „tõe” üle, mis on kirikust kumava vähese valguse käes vaevu aimatav.
Ahtavõitu „Nukkude väljak” on täidetud pooleteistmeetristele postamentidele paigutatud üleelusuuruste betoonist nukupeadega, mis on vormitud kuulu järgi Lasnamäe majade vahelt tühermaadelt leitud nukkude järgi. Väljakut (mis väljaku nime küll ei vääri, sest kujud on nii tihedalt kokku pressitud, et nende vahel peab sõna otseses mõttes hiilima, et mitte üht või teist riivata) ümbritseb Lasnamäe majade akendega fotoseeria, mis pilt-pildilt järjest hägustub, et siis jälle algne teravus saavutada. Taas kasutab kunstnik vaataja tajude ergastamiseks ebameeldivat heli – rütmilist industriaalset kolksutamist. 
Nii „Aia” kui „Nukkude väljaku” puhul paistab silma Kaselaane oskus kasutada lihtsaid, manipuleerivaid vastandusi ja teoste usutavat, mõjusat skaleerimist erilise kohalolekutunde tekitamiseks. „Nukkude väljaku” monumentaalne iseloom ja peade materjal – betoon – on  vastuolus nende nunnude, ema- ja isainstinkti ärgitama disainitud näoilmetega. See on koht, kus on hirmus olla, aga kuhu instinktiivselt tagasi tõmbab. Lasnamägi nähtub sel väljakul iidse väärika tsivilisatsiooni heiastusena: betoonpead meenutavad Neitsisaarte kuulsaid kujusid. Nii „Aias” kui „Nukkude väljakul” segab kunstnik poliitilisi ja psühholoogilisi stiimuleid viisil, mis annavad vaatajale kergelt segadust tekitava kohaloleku tunde. Kumbki teostest ainuüksi ei tähista ega viita, nagu see kaasaegse kunsti puhul sageli on, neid ei ole võimalik pelga tähistajana eirata. Kaselaane aed ja väljak ümbritsevad külastajat nii kogemusliku, esteetilise kui intellektuaalse paigana. Nii aias kui väljakul kogetakse eriomast konfliktset kohalolu tunnet. Aed on ühelt poolt justkui privaatne paik, kuulub kodu ja seega minu juurde, ent oma avatuses võõrastele pilkudel on tegemist kohaga, kus mu privaatsuskogemus laguneb, kus naabri pilk ja hoiakud ja hinnangud kehtestavad osaliselt oma reeglid. Väljaku ületamine võib mõne häbelikuma inimese meelest olla meeliülendavalt anonüümne, ent teisele päris košmaarne elamus, sest väljakul oled kuidagi eriti avalik, nähtaval, eriti kui sind ümbritsevad tuhanded tumedad torn­elamu aknad. Kogesin, et see konfliktne paiksus jõustas mind Kaselaane teoste vaatajana: ma ei vajanud ühtki teoreetilist või mängulist õigustust väljastpoolt näitusesaali, et neid „paiku” kogeda, ent ei tundnud end ka nii mugavalt, et kunstniku ponnistuste peale üleolevalt peeru lasta. Ja see on vahelduseks päris äge tunne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming