Kõrgmolekulaarne Kunstikonteiner

Andri Ksenofontov

„Kunstikonteiner” on rikkumata praegus- ja vanaaegsetest ideoloogiatest. Näitus „Art Container” ehk „Kunstikonteiner” (Tanel Saar, Erik Alalooga, Sandra Jõgeva, Janno Bergmann, Kilian Ochs ja Mai Sööt) Pärnu Linnagaleriis (raekoda) kuni 8. III.

Pärnu Linnagalerii on suhteliselt lühikese tegevusaja jooksul majutanud rea näitusi, mille autorid on olnud seotud Non Grata kunstirühmitusega. Seekordne väljapanek võtab kokku Kunstikonteineri senise loomingu ning tõmbab ühtlasi ka joone alla Polymeri kunstikeskuse tegevusele. Kõigel, mis on seotud Non Grataga, kipub ajuvaba väljarabelemise hõng küljes olema, kuid teisest küljest on viimasel ajal vähesed Eesti kunstnikud otsinud kiirelt muutuvas maailmas nii püsivalt ja sihikindlalt kunsti tähendust. Eesti kunstiturg kiratseb, kunstnikke toidab heasoovlik ja edumeelne kunstibürokraatia, mis ei varja aga eelarvamusi oma valikute ega kiivust tõekspidamiste suhtes. Hoiakute juured ulatavad osaliselt XIX sajandisse Hegeli filosoofiani. See on muidugi mõista viga, sest minna tuleb veel edasi, XVIII sajandisse Kanti juurde. Kunstikonteiner on rikkumata kaas- ja vanaaegsetest ideoloogiatest.
Näituse juhatab sisse Mai Söödi neitsilik „Tuvitaltsutaja Maria” ehk „Püha Maria”. Taustaks kõlab autori kirjavahetus Maarjaga autori enda esituses kirikulauluna. Olemas on niihästi sõnum kui ka ilu, mida siis keegi kunstis ka otsib. Kas tõstab tuviparve õhku laul või külastaja sammud krigisevatel astmetel, mis viivad galerii ruumidesse, kuid tuvidest tuleb läbi kõndida.
Vanade majade puutrepid lõpevad tavaliselt pööninguga, kuhu viivad uksed, mis lasevad läbi valgust ja maja hääli. Mõnikord leiab pööninguukse tagant muust majast katusetorni või korstna taha peidetud pelgupaiga kummitusele. Galeriitrepi ülemisel mademel on vaadata installatsioon „Uksed”. Seinatäis vanu uksi sai esimest korda kokku 2011. aastal, siis viidi need edasi mujale näitusele, iga kord uues paigutuses nagu kromosoomi aminohapped, mille muster muutub keskkonna muutumisega. Sellepärast kasvab ka selle töö autorite-ehitajate nimekiri nagu polümeer, mis tänase seisuga on järgmine: Tanel Saar –
Kilian Ochs – Sylvain Breton – Janno Bergmann – Panu Ollikainen – Thorkell Gislason.
Kunst võib kasvada omasoodu, igaüks on looja. Isegi näitusekülastaja, kui rääkida Janno Bergmanni, Tanel Saare ja Kilian Ochsi elektroonilisest skulptuurist „Taevariik”, sest see tõuseb siis, kui külastaja ruumi siseneb. Kilian Ochsi „Ülestõusmisest” selgub, et ka masinal on hing, mis ükskord maistest kütketest lahti murrab.
Erik Alalooga „Kontserdi fermentatsioonile” mulksumine on sündinud rukkileivast. Eesti Nokia on meil kogu aeg nina all olnud. President Ilves on võrrelnud tarka riigijuhtimist nutitelefoni leiutamisega, ka „Kontserti fermentatsioonile” võib ainiti vahtida ja kuulata nagu nutitelefoni. Bakterid on kogutud miljardite kaupa kolme purki nagu laulupeole. Nad oleksid nagu mõistnud, et nende saatus ei ole iseenda eritatud piirituses surra, vaid luua muusikateos. Õhus on ilu ürgse allika ja kõrgtehnoloogilise töötluse keemia, mida sai möödunud sügisel kogeda ka Peeter Lauritsa üraskigraafikast inspireeritud näitusel.
Kuid mitte ainult bakterid ei mulise hästi, seda teeb ka Sandra Jõgeva. Ta on leidnud endale Eestis mõnevõrra sööti jäänud žanri, estraadihuumori, mille omaaegsed kuulsused olid Priit Aimla ja Eino Baskin. Nüüd kutsutakse seda stand-up comedy’ks. Otsese tõuke laval seistes publikut lõbustada saigi Sandra Jõgeva Ameerikast. Iga etteastega on ta juurde kogunud esinemis- ja sõnajulgust ning nüüd laseb ta justkui laineharjal. Tõtt-öelda, üks video tundub olevat odava nutitelefoniga salvestatud, sest söakas sõnavõtja näeb välja nagu valge amööb pimeda mikroskoobi all. Kuid „Kontakt – improvisatsioon” (7 minutit, 2011) tasub kuulata, sest see ei ole ainult naljakas, vaid ka informatiivne Eesti kunstielu kohta. „Ema tarkusesõnu” (5 minutit, 2011) lihtsalt peab kuulama. Ning „Poliitiline karjäär” (7 minutit, 2013) on värskelt kõlav poliitiline satiir, mis tuletab meelde, et poliitika ei ole mütoloogiliste sortside ja kalevipoegade jagelemine, vaid lihast ja luust inimeste tegevus argises maailmas.
Videohuvilised võivad end lõbustada alla tunni pikkuse videoprogrammiga Kunstikonteineri kontoris. „Art Container Office” ehk siis „Kunstikonteineri kontor” on installatsioon, mida võib võtta ka kui Polümeeri tehasest lahkunud kontori sisustuse ajutist depositooriumi. Videod on kõik dokumentaalse sisuga ja teavitavad vaatajat, mitte ei raba sõnumiga. Sealt saab aimu sundimatust õhkkonnast, mis on seda poosivaba seltskonda alati iseloomustanud. Näiteks ehitavad nad saal-vestibüüli, endisesse montaažitsehhi, vanadest akendest leilisauna või vaidlevad selle üle, mida tähendab maketikunstnik.
Kilian Ochsil on väljas kaks teost: „Kes seisnud selgimata pilgu eel” (2013) ja „Sfäär 12/16”, viimase tegi ta Karlsruhes enne Tallinna tulekut. Autor kirjeldab seda kui terasest ja elektroonikast ehitatud filosoofilist objekti. See genereerib sünteetilisi helisid ja valguse vilkumist, sinna on võimalik sisse ronida ja sellega ringi veereda. Selles võib näha jõuluehet mammutipuu kaunistamiseks või tulnukapuuri tulnukatega kontakti otsimiseks, umbes nagu haipuurist haidega kontakti otsitakse. Kuid Kilian Ochs on tõepoolest mõtlemisele pühendunud kunstnik ning mida sfäärist ka ei arva, filosoofiline see on.
Kilian Ochsi töö „Kes seisnud selgimata pilgu eel” (2013) täidab terve toa. Tundub, et nagu „Sfäärigi” puhul, peab ta oluliseks siseneda teosesse sõna otseses mõttes. Tegemist on vagun­elamu mõõtu kinnise kastiga, mis on jaotatud kahte ossa. Ühte, kitsamasse, nagu tuulekotta või kitsasse esikusse, siseneb vaataja, astudes astmest üles. Esiku lõpus on avatud aken, kipsplaati on paigaldatud raam vanast puumajast. Aknast avaneb vaade tuppa, kus on tapeet, ekraan, projektor ja tool. Vaataja paikneb ekraani suhtes sama nurga all nagu Tartu kino Ateena keiserliku looži aken rõdu all. Projektor näitab sajandivanuste fotode sarja. Kuna tuppa siseneda ei ole võimalik, võib tekkida piilumise ebamugav tunne, kuid tühi tool ja kellegi ammused mälestused ootavad. Olles sisenenud füüsiliselt objekti „esikusse”, võib juhtuda, et vaataja läheb sealt mõtteliselt tahes-tahtmata edasi „tuppa”. Sisseelamise tunne on niivõrd mõjuv, et on juhtunud, et üks külastaja hakkab teisele seletama, keda tema esivanematest on fotodel kujutatud. Sealt saabub vanaonu Hegel kaarikuga. Vasakul soojendab päikese käes konte Kant.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming