XX rahvusvahelised trompetipäevad

Valdo Rüütelmaa, Eesti Puhkpillimuusika Ühingu vastutav sekretär

Eesti muusika- ja teatriakadeemias toimusid 17. märtsist 5. aprillini XX rahvusvahelised trompetipäevad, mis oli eelkõige Eesti vaskpilliõpilastele suunatud koolitus- ja kontserdiprogramm. Nende raames korraldatav noorte trompetisolistide rahvusvaheline konkurss „Trompetitalendid” sai 5. aprillil teoks 15. korda. Žürii esimees oli Adan Delgado Illada, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud hispaania trompetist ja viibis Eestis kvintetiga 5de Brass.  Lisaks kuulusid žüriisse Bernat Xavier Xamena Vidal Hispaaniast ja Neeme Birk. Žürii otsustas teiste hulgas ära märkida ka mitut noort ja andekat eesti trompetisti: esimese preemia võitsid oma vanusegrupis Laur Keller, Paul Tarand ja Mart Aus. Teise preemia vääriliseks tunnistati Mart Kaasik, Jüri Jõul ja Märt Metsla. Kolmanda koha said Chris Sommer ja Johannes Seeder ning eripreemia Neeme Ots.

Trompetipäevade festivali eesmärk on  olnud anda esinemisvõimalusi noortele trompetistidele, ansamblitele ja orkestritele. Sellest läbi aastate püsinud tava, et koos meistritega esinevad ka meie tulevikulootused. Ansamblimäng on tulevase professionaali eduka karjääri alus. Vaskpillide ideaalne kammerkoosseis on kvintett. XX trompetipäevade peakülaline oli 5de Brass (Hispaania), kelle kaks kontserti Tallinnas  andsid kindlasti innustust uute vaskpilliansamblite tekkeks Eestis. Ansambli 27aastane trompetist Adan Delgado Illada, kes on tegutsenud pedagoogina ja olnud mitu hooaega Euroopa Liidu Noorteorkestris soolotrompetist, hindas EM TA trompetipäevade taseme kõrgeks ning korraldusliku külje nii heaks, et trompetipäevade konkursist võiksid eeskuju võtta ka Hispaania  konkursikorraldajad. Trompetipäevi on korraldanud Aavo Ots kelle üle 30 aasta kestnud pedagoogitöö on loonud arvestatava trompetikoolkonna: tema kasvandikud mängivad orkestrites, töötavad õpetajate ja puhkpillidirigentidena. Otsa trompetiklassile on iseloomulik avatus uutele õpetamissuundadele, mida näitab ka trompetipäevade koolitusprogramm paljude külalisprofessorite osalusel aastatel 1989–2009. 

Otsides järjepidevust meie puhkpillimängijate õpetuses, alustasin väikest intervjuud Aavo Otsaga tema õpetajate ja nende põhimõtete meenutamisest.

Aavo Ots: Astusin 1967. aastal Tartu muusikakooli Kaupo Antzoni klassi. Antzon oli erialalt  metsasarvemängija, kuid tundis suurepäraselt kõiki vaskpille. Ta oskas õpilastes äratada huvi muusika vastu ja paljud neist jätkasidki oma haridusteed Tallinna konservatooriumis. Seal oli minu õpetajaks Tõnu Tarum, Eesti Raadio sümfooniaorkestri trompetisolist. Tegemist oli musikaalse, väga hea kõrvaga, haritud ja targa muusikuga. Tal oli väga ilus toon, maitsekas vibraatokäsitlus ning oskus sulada orkestri ansamblisse, mis tegi temast suurepärase kontsertmeistri. Hinnatud interpreedina esines Tarum sageli solistina ja tõi esiettekandele ka palju eesti heliloojate kammermuusikat, sealhulgas Hillar Kareva teoseid. Eesti heliloojad hakkasid siis julgemalt kasutama trompetit ka oma sümfooniates, sest orkestris oli esmaklassiline mängija. Tõnu Tarumgi oli lõpetanud Tartu muusikakooli, kus tema õpetaja August Metsa kasutas oma aja kohta uudset metoodikat. Tartus õpitust lähtus Tarum suurel määral  ka õpetamisel. Mäletan teda kui otsiva vaimuga õpetajat, kelle tundides analüüsiti esitatavat põhjalikult. 1970ndate algul, kui Tõnu Tarum alustas pedagoogitööd, oli eesti trompetiõpetus madalseisus – tema õpetamisaeg oli omamoodi murrang uue mõtlemise tekkele eesti trompetiõpetuses. 1983. aastal astusin Leningradi konservatooriumi assistentuur-stažuuri, kus minu õpetaja oli Juri Bolšijanov, Peterburi maineka trompetikooli  järjepidevuse hoidja ning arendaja. Mänginud ise kuulsas Mravinski orkestris soolotrompetit, pani ta väga suurt rõhku õpilaste kui tulevaste orkestrantide ettevalmistamisele. Minu trompetiõpetajaks kujunemisele aitas kaasa asjaolu, et olin trompeti erialaga paralleelselt õppinud koorijuhtimist ja sellega seoses ka vokaalmuusika interpreteerimist. Nii hakkasin trompetimänguski taotlema ilusat kõla ja kandvat tooni sarnaselt laulmisele.  Minu dirigeerimisõpetajad Roland Laasmäe Tartus, Gustav Ernesaks ja Olev Oja Tallinnas pöörasid tähelepanu toonitunnetuse arendamisele ning dirigeerimistehnika abil laulvuse edasiandmisele koorile või orkestrile. Vokaliseerimine, mõttes kaasalaulmine, samaaegselt õhku huultele puhudes ongi uuema aja üks vaskpillimängu põhimõtetest (A. Jacobsi järgi). Fraasikujundust, kõlatasakaalu, koosmängu ja artikulatsiooni ning üldse muusikat selle sügavamas  tähenduses õppisin tundma seoses dirigeerimisõpingutega. Minu kammeransambli õpetaja Roman Matsov õpetas fraseerimise ja strihhide nüansse klassikalises muusikas, andis nõu ka dirigeerimise küsimustes. 

 Oled õpilastega osalenud paljudel meistrikursustel. Milliseid nendest tahad esile tõsta?

Minu pedagoogilisi tõekspidamisi on kindlasti suunanud tänapäeva oluliste trompetiprofessorite kursused ja eratunnid: Bo Nilsson (Malmö 2003), Hans Gansch (Salzburg 2003), Konradin Groth (Berliin 2004, 2005, 2006), Maurice André (Zürich 2004, 2005), Reinhold Friedrich (Karlsruhe 2007, Rostock 2008), Wolfgang  Guggenberger (Weikersheim, Saksamaa 2009). Tähelepanekuid nendest kursustest ilmub minu metoodikaraamatus „Trompetiõpetaja käsiraamat. Vaskpilliõpetuse üldküsimused”. 

Sinu tulevikuvisioon?

Loodan, et trompetipäevad jätkuvad ja arenevad  edasi ka järgmistel aastatel. Trompeti õpetamiseks Eestis pean tähtsaks rahvusvahelise erialase suhtluse edasiarendamist ning tihedat koostööd EM TA välis- ja avalike suhete osakonnaga, tänu kellele on EM TA rahvusvaheliste trompetipäevade külalisprofessoriteks olnud mitmed maailmatasemel trompetisolistid, näiteks Hans Gansch (Austria) ja Konradin Groth (Saksamaa). Eesti noorte arvukas osavõtt rahvusvahelisest konkursist „Trompetitalendid  2009” ja kõrge tase annab tunnistust nende õpetajate edukast tööst. Kahjuks on Eestis suureks probleemiks kujunenud vaskpilliõpetajate, eriti metsasarve, trombooni ja tuubaõpetajate vähesus või isegi puudumine paljudes muusikakoolides. Õnneks õpetavad edukalt trombooni ja tuubat trompetistid Aigar Kostabi, Priit Sonn ja Margus Allmann, minu silmis tõstab see trompetiõpetajate mainet. Noorte puhkpilliõpetajate ettevalmistus tuleb viia uutele alustele ning kui olemasolev süsteem ei anna tulemusi, võtta õpetajakoolitus päevakorda nn kodanikualgatuse korras. Meie, õpetajad, teeme tööd tuleviku nimel ning ka selle töö vilju näeme alles aja möödudes. Muusikuks õppida saab ikka ja ainult musitseerides. Ma ei kujuta ette trompetimängijaks õppimist ilma hea kontsertmeistrita. Eriti hea, kui hea kontsertmeister on nii-öelda käepärast  võtta – seda rolli on trompetipäevade kahekümneaastases ajaloos edukalt täitnud Meeli Ots, kes õpilaste ansamblipartnerina on esinemisküpseks harjutanud paljude trompetistide kontserdi- ja konkursikavad ning samuti esinenud festivali külalistega.       

Loodetavasti jätkub trompetipäevade traditsioon ja hea meel on tõdeda, et kindlasti on see üritus üks nendest, mida Eestis suudetakse korraldada heal rahvusvahelisel tasemel.