Võrreldamatud võrratused kontserdisaalis

Toomas Velmet

Gennadi Roždestvenski kontsert oli  ERSO hooaja tippsündmusi.

Gennadi Roždestvenski kontsert oli
ERSO hooaja tippsündmusi.

Maarja Kasema

ERSO sarjas „Maestro“ Gennadi Roždestvenskiga 19. XII ja uusaastakontserdil Olari Eltisga 1. I Estonia kontserdisaalis.

Ei ole oluline, kas aduda võrratust siin kui matemaatikaterminit või emotsiooni kirjeldavat omadussõna – mõlemad sobivad. Minu kirjelduse alla langevad ERSO 2014. aasta viimane ja uue aasta esimene kontsert.

Esimene võinuks olla üsna tavaline reakontsert, mille kavas puudusid ka viited lähenevatele jõuludele, kui välja arvata dirigendi nimi – Roždestvenski. Karmil nõukogude ajal Moskvas, kui Gennadi Roždestvenski oli selle maailma ühe tipporkestri BSO peadirigent, oli tal kombeks lasta orkester aastavahetuseks puhkusele. Ning otsekohe nimetasid orkestrandid need oodatud vabad päevad „jõulupuhkuseks“ – „roždestvenskie kanikulõ“. Tuletan meelde, et see oli aeg, kui jõulupühade pidamine polnud mitte lihtsalt paha-paha, vaid lausa keelatud.

Roždestvenski on sündinud 1931. aastal ja kuulub oma valdkonnas selle maailma vägevate hulka kõigist aspektidest hinnatuna. Kuid tal oli kõigi teiste ees võrreldamatu eelis: ta startis Moskva konservatooriumi suures saalis 19aastasena ja Suures teatris 20aastasena ja see ei olnud valestart, vaid start maailmalavadele. Roždestvenskiga käib kaasas määratu hulk legende ja pole üldse oluline, millised neist vastavad tõele, kuid oluline ja tõene on see, et tegemist on geniaalse muusikuga, kes ei ole enam seotud ühegi kollektiiviga ja on äärmiselt valiv pakkumistele jaatavalt vastamisega. Roždestvenskil oli päris tihe kontakat ERSOga 1978. aastal, kui ta arvas heaks plaadistada meie orkestriga kõik Robert Schumanni sümfooniad George Szelli orkestratsioonis. CD sama salvestusega ilmus uuesti aastal 2012 ja on täiesti saadaval.

Nüüdse kontserdi kava oli vägagi traditsiooniline: Johannes Brahmsi „Akadeemilise avamäng“ op. 80, Arvo Pärdi „Lamentate“ klaverile ja orkestrile ning teise poole täitis Sergei Prokofjevi muusika balletist „Romeo ja Julia“ op. 64. „Lamentate“ solist oli pianist Viktoria Postnikova, kes on maestro abikaasa. Pärdiga seob Roždestvenskit pikaajaline tutvus ja tema juhatatud oli ka Pärdi „Cantus in memoriam Benjamin Britten“ Londonis, kuhu autoril ei lastud sõita. Prokofjeviga on Roždestvenskil täiesti eriline suhe. Ta on esitanud ja plaadistanud kogu Sergei Prokofjevi (orkestriga seotud) loomingu ja on ilmselgelt selle geniaalse vene helilooja suurim asjatundja ja populariseerija maailmas.

Lisapalana tuli maestro taas välja justkui Pärdi loominguga, teadustades: „Arvo Pärt, „Vaigistaja“, improvisatsioon ja modifikatsioon Johann Sebastian Bachi prelüüdile.“ Orkestrisse lisandus ka sopran Kaia Urb. Minus tekitas teos segaduse. Selgus saabus mõnevõrra hiljem, kui autoriks-imroviseerijaks-modifitseerijaks tunnistati Roždestvenski ise. See-eest oli Pärdi tõelise teose „Lamentate“ esitus kõrgetasemeline ja vastavuses autori enda kommentaariga, mis on ära toodud kavalehel: „… ma seisan elavana omaenda keha ees ja olen surnud“. Postnikova duett orkestriga ( dirigendiga) oli hästi veenev ja esitus mõjuv. Kontsert tervenisti oli tõepoolest tasemelt ERSO hooaja tippsündmusi. Maestro napp manuaalsus näitab ainult, kuivõrd ökonoomselt saab healt orkestrilt kätte kõik, mis vaja – polegi vaja jalgu trampida ega lendu tõusta. Vana aasta lõppes võrratult.

Uus algas 20. korda Hennessy ja Eesti Kontserdi uusaastakontserdiga samas kontserdisaalis, laval ikka ERSO, seekord Olari Elts nii dirigendi kui õhtujuhi rollis. Solist oli ungari viiuldaja Barnabás Kelemen ja teemaks Itaalia kui eelmine Euroopa eesistujariik. Hennessy uusaastakontserte on siis kokku kõlanud 20 ja need on ulatunud kavalt ja kavatsustelt seinast seina. Dirigente on olnud peamiselt kodukamaralt, ülekaalukalt juhtimas Eri Klas viie kavaga. Enamik kontserte on läbi viidud õhtujuhiga, kelleks on olnud nii keni tütarlapsi kui ka soliidseid mehi, Klaski on osaliselt seda rolli kandnud. Nüüd oli siis Olari Elts täies mahus üks ja teinegi. Tuleb tõdeda, et andekas inimene on andekas paljudes rollides. Kindlasti olid need tekstid parimad, mida seni kuuldud, ning esitatudki tasemel, mis lubab näitlejameisterlikkuse kutseeksami sooritamist. Eriti veenev oli sissejuhatus: muusikanäidetega illustreeritud kõhklused-kahtlused kava koostamisel ja vestlus Barnabás Kelemeniga, kusjuures Elts täitis efektselt ka tõlgi rolli.

Kontsert viidi läbi tempokalt ning kava oli ehitatud suurepärase maitse ja publikutunnetusega. Tänu dirigendi vaimukatele repliikidele olid ka Res­pighi kaks suuremat teost publikule vastuvõetavad ja pälvisid marulise aplausi. Solist Kelemen oma Guarneri del Gesu viiulil (1742) oli muidugi õhtu täht, kuid Elts sekundeeris talle väärikalt nii campanella’l kui nn kunstilise vilega ja tegi seda nii osavalt, et paljud ei pannud tähelegi. Kontserdi finaalis kõlanud Respighi neljaosaline „Rooma pidustused“ näitas, et ERSO kõrgtase pole ohus ka aastavahetusel.

Publiku tungival nõudmisel tulid lisapalad ja sealt ka eltsilikult tabav üllatus. Möödunud aastal lahkunute mälestuseks esitati Gennadi Tanieli „Laul verelilledest“ orkestriversioon (seadnud Tõnu Kõrvits). Teos osutus vapustavalt sobivaks ja tabavaks lisapalaks meenutamaks möödunu aasta traagikat. Elu läheb aga edasi, ning kontsert lõpetati „Santa Lucia“ ja „Funiculi, funiculà’ga“. Suurepärane algus aastale ka vaadatuna teleekraanilt, kus lisaks vaheajatäidet meie muusikast ja muusikutest maailmas ning intervjuusid kohalviibijatega. Seegi kontsert oli võrratu, kuigi võrreldamatu eelkirjeldatuga, kuid tõusis Hennesy kahekümneses jadas ikka sädelevalt esile küll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming