Valter Ojakäär ja vaibumata viiside kaja

Immo Mihkelson

Kuldne lause, millega algab raamat „Popmuusikast” – „Kerges muusikas on kõik inimesed asjatundjad –, saadab Valter Ojakääru siiani, kuigi teose ilmumisest on möödas rohkem kui kolm kümnendit. Muige ja väikese irooniavarjundiga öeldu iseloomustab nii tema vaimukat kirjastiili kui ka valdkonda ennast, mis ühest küljest on igapäevane ja kõigile tuttav, kuid valgub  lähemal vaatlusel äkki haaramatult suureks. Ojakäär on kümne aasta vältel ilmunud neljaköitelise sarjaga kaardistanud eesti levimuusika ajaloo viimased sadakond aastat. Kirjutamise aeg on olnud muidugi märksa pikem ja teemaga kurssiviimise periood veelgi suurema ulatusega – ühe pikaealise inimese terve elu. Seepärast on ühtlasi tegemist ka selles muusikas osaleja märkmetega, pealtnägija tunnistustega ning protsessi mõjutaja aruandega. Ta on tahtnud olla omakasupüüdmatu teejuht selles sfääris, millega kõik on kokku puutunud, kuid milles vähesed on asjatundjad.         

Eksib see, kes arvab, et pärast peaaegu 2300 leheküljega tetraloogia valmimist pani eesti kerge muusika tuntuim tutvustaja jalad seinale ja ütles, et nüüd on kõik tehtud. Ta on endiselt rahutu ja peas tiirutavad plaanid, mis ei anna asu. Me vestlesime ühel tuisusel ennelõunal. 87aastane vanahärra  oli just lõpetanud järjekordse lumelaadungi eemaldamise kõnniteelt ja pannud lumelabida koduseina najale. Üha harvemini on teda viimasel ajal nähtud kontsertidel ja kui ta ongi kodunt välja tulnud, nagu näiteks uusima raamatu „Oma laulu leidsime üles” esitlusel muusikamuuseumis, siis ikka lühikesi samme võttes ja raskelt jalutuskepile toetudes.       

„Kui hiljuti küsiti, kas käisin ka Glenn Milleri orkestrit kuulamas, siis ütlesin, et ei, ma enam ei käi kontsertidel. Võib-olla  oleks väga meeldiv olnud aga … mnjah …” Valter Ojakäär teeb käega mida-tahes-tähendusega žesti ning ütleb, et räägime parem tema raamatutest, sest ta on pikkade kirjutamisaastatega ära õppinud selle, et raamatute müümiseks tuleb reklaami teha ning iga tema intervjuu või artikkel peab sellele kaasa aitama. Tundus, et neid sõnu saatis peaaegu kuulmatu ohe. Ta ei kirjutanud ju raamatuid müügimenu silmas pidades, vaid muusikafännina. Jutt müümisest üllatas Valterit poolel teel. Turumajandus nõudis andamit, millele muusika sees olija harva mõtleb.     

„Esimese köite „Vaibunud viiside kaja” andis välja Entsüklopeediakirjastus.  See oli neist neljast kõige muusikateaduslikum, sest mu isiklikke mälestusi on seal väga napilt. Kui läksin teise köitega uuesti sinna, sain eitava vastuse – esimene polevat saavutanud soovitud läbimüüki. Siis ma leidsin Ilo kirjastuse ja järgmised köited ilmusid seal. Araütlemine pani mind sügavalt mõtlema. Hakkasin juurdlema, milleks ma seda teen, kui neid raamatuid keegi ei loe ega osta. Tõenäoselt oli see mulle üks murdepunkt. Ja teine raamat tuligi siis välja nagu kriminaalromaan. Alates teisest köitest olen kogu aeg mõtelnud sellele, et raamat peab olema loetav. Vahel on keegi ütelnud, et siin puuduvad  muusikalised analüüsid – võiks võtta mõne laulu ja analüüsida. Mina mõtlesin seepeale, et mida rohkem ma seda teen, seda vähem raamatut loetakse.” 

Alguses on inimene 

Konkreetset sündmust, mis andis tõuke eesti levimuusika ajaloost sarja kirjutamiseks, Valter Ojakäär ei mäleta, kuid ta oletab, et hooandjaks võis olla mõni tellimusartikkel. Sellega seoses tuli meelde, et Uno Loop oli kunagi ammu kirjutanud muusikakoolis töö eesti džässist ja ta küsis seda lugeda. 

„Lugesin läbi ja Loop ütles mulle, et miks sa siis sellest juba raamatut ei kirjuta. Nii et lumepalli pani veerema Uno Loop. Kui hakkasin esimest köidet tegema, siis oli see trükimasinal raske töö, sest kogu aeg läks tähti viltu. Ja pidevalt tuli ka materjali  kontrollida. Aga tol ajal oli õnneks veel päris palju inimesi elus, kelle käest sai küsida.”       

Näiteks Georg Metssalu, kes oli elav leksikon ja kellega vestlemistel oli tohutu väärtus. Meelsasti puhus juttu väga hea Raimond Valgre sõber Valter Noorlaid. Elas veel üks vanemaid  eesti jazzmuusikuid, akordionist Leo Taube. Ojakäär meenutab laia naeruga, kuidas ta Taube abikaasa Emma 100. sünnipäeval tantsu lõi.         

„Kui hakata loetlema, siis oli neid, kellega ma rääkisin, väga palju,” nendib raamatu autor. „Teinekord oli nii, et jutuajamine ei andnud seda, mida lootsin. Õng jääb tühjaks, kala ei tule otsa. Aga enamjaolt oli suhtlemine siiski väga viljakas. Nüüd peab kahjutundega nentima, et vikatimees on oma tööd teinud nii  põhjalikult, et pole enam kellegi käest neid asju küsida. Praegu oleks täiesti lootusetu hakata seda tööd nullist kirjutama.” Inimlik vahetu kontakt ja suhtlemine on Valter Ojakäärule meeldinud kogu elu. Varateismelisena alustas ta inglise keele õppimiseks kirjavahetust ühe eakaaslasega Ameerikast, kellelt hiljem sai suure hulga noote. Pärast suhtles ta aktiivselt kolleegidega Venemaal ja heliloojate liidu kaudu muusikahuvilistega välismaal, see aitas tal raudsest eesriidest hoolimata olla kursis mujal toimuvaga. Sellest sai toekat lisa mahukas plaadikogu, mis omakorda andis hoogu läbi kuue kümnendi väldanud raadiotööle.  Seega on inimsuhted ja inimlikkus alus, millele toetub kogu Ojakääru elu muusikas. Seda tajuvad ka muusikasõbralikud inimesed, kes praegu loevad tema raamatuid.     

„Öeldakse ju, et anda on õndsam kui võtta. Eks ma võin ütelda, et olen nii võtnud kui saanud ka omajagu anda. Sellest on hea meel, kui ma tean, et … No, vahetevahel mõni inimene ütleb või helistab, et ta sai mu raamatust seda või teist teada. Seal on mul väga paljudest pillimeestest kirjutatud, registris on ka sünni- ja surmaajad. Oli juhtumeid, kus valisin telefoniraamatust  nime, helistasin ja küsisin: kas sellenimeline on teie sugulane, kas teate temast midagi? Vahel sattus tõesti nii, et öeldi, see oli meie onupoeg või sugulane. Või kui keegi ütleb mulle, et kirjutasite minu sugulasest või tuttavast, on mul tõepoolest olnud hea tõdeda, et vähemalt sellele inimesele on minu kirjatööst kasu olnud.”   

Eriti hea meel on Valter Ojakäärul sellest, et sai mitut raamatut läbivalt kirja panna Eesti Raadio estraadiorkestri loo. Ta mängis seal 25 aastat saksofoni ning see olevat üks viljakamaid  ja paremaid perioode tema elus. 1945. aastast saadik osales ta pillimehena salvestustel ja oli tunnistajaks, kuidas paljudest lauljatest kasvasid kunstiküpsed ja rahva seas armastatud esitajad. Alguses Georg Ots, siis Heli Lääts ja Kalmer Tennosaar, seejärel paljud teised.   

Just estraadiorkestris sai Ojakäär ise tuntuks heliloojana ning 1950ndatel oli sealt vaid mõni trepiaste muusikatoimetuse mikrofonideni ja aktiivseks muusikasaadete autoriks saamiseni. Tema iganädalased saated olid paljudele kui aken džässmuusika maailma, samal ajal dokumenteerisid need ajakajalistena  inimesi ja sündmusi. Raadioeetris korda saadetu kohta ütleb Ojakäär, et see pakkus talle rohkem rõõmu kui raamatute ilmumine. Kontakt kuulajaga muusikas on tundunud reaalsem ja innustavam kui kontakt lugejaga. „Neid raamatuid ei oleks olnud ilma raadiotööta, see on päris kindel,” lausub ta. „Ma ei kujuta ette, mis oleks minust saanud ilma raadiota.” Kuid Valter Ojakäär tunnistab, et levimuusika raamatuid kirjutades ei söandanud ta minna nende kaustade juurde, kus olid tema raadiosaadete tekstid – keldris riiulil, mitu pikka meetrit, tuhandeid ja tuhandeid lehekülgi tardunud aega. „Ma lihtsalt  kartsin sinna alla minna. See oleks tähendanud kuudepikkust lisatööd ja mõtete hajutamist. Viimase kümne aasta jooksul tegin saatetekste juba arvutiga, aga kahjuks on need nüüd kustutatud. Kuigi mulle seletati, et arvuti suudab tohutul hulgal materjali vastu võtta, kartsin ma algajana, et need koormavad arvuti üle. Et ühel päeval käib pauk ja kõik lendab õhku!” Ja Valter Ojakäär naerab südamest. Arvutiajastu muutis tema tööharjumusi. Praeguseks on ta avastanud elektronpostiga kiire infovahetamise võlu ja räägib innustunult, kui lihtne on arvutiekraanil panna oma tekstile lõike vahele, kustutada ja täiendada. 

Tal on kodus kaks ladina tähestikuga trükimasinat ja üks venekeelne, kuid juba ammu pole ta neilt tolmu pühkinud. Monumentaalse sarja esimese köite „Vaibunud viiside kaja” kirjutas Valter trükimasinal. „See oli nii hull töö, et kui hakkasin teist raamatut kirjutama juba arvutiga, nägin üllatusega, kui lihtne see on. Nii et võib öelda, et ma olen hilisarvutleja. Jõudsin arvuti juurde väga hilja, aga kasu on sellest olnud väga suur.”         

Terve elu muusikas       

Sarja esimene raamat „Vaibunud viiside kaja” viis Valter Ojakääru tagasi lapsepõlve, ehkki lugeja ei pruugi seda aimata. Raadioamatöörist isa pani kolmeaastasele Valterile kõrvaklapid pähe päeval, mil Eesti Raadio andis eetrisse esimese saate. See  hetk on tal eredalt meeles. Sestsaati on raadio ja sealt kostev muusika olnud tema lahutamatu kaaslane. Kirjutamise ajal kõlasid sõjaeelsed laulud ja lauljad Ojakääru mälus sooja nostalgiavarjundiga ning sellest olevat ta saanud palju abi.   

„Teine köide läks juba rohkem … Kunagi ütles Mart Juur – hea  tuttav, kellega tihti suhtleme –, et ta luges selle raamatu kohe esimese hooga läbi kui kriminaalromaani. Tõepoolest, seda võib ka nii võtta. Võib ette heita, et olen kirjutanud seal liiga palju iseendast. Aga keegi ütles mulle ka seda, et jumal tänatud, et kirjutasid oma koolivendadest nii põhjalikult. Mis nende elus oli, kes tapeti, kes istus kus kinni. Ja see, mida pidin ise läbi elama, olles nii-öelda kahe poole peale pressitud. Seda kirjutasin lihtsalt illustratsiooniks sellele, mis igaühega minu põlvkonnast juhtus. Mina ei olnud erand. Need saatused kattusid üksteisega nii meeletult. Iga teine-kolmas võib öelda, et on sedasama läbi  elanud.” 

Ojakäär selgitab, et „Omad viisid võõras väes” valmistas justnagu pinda ette repressioonide ning saksofoni- ja moetantsudevastaste aktsioonide kirjeldamisele kolmandas raamatus „Sirp ja saksofon”. Teine köide pidi näitama, kus oli nende taimelava. Et mitte üks okupatsioonivõim, vaid mõlemad – nii Nõukogude kui Saksa oma – püüdsid kehtestada oma kultuurimalli ja produtseerida seda, mida kummalgi oli vajalik rahva käest saada. 

„Neljas köide on muidugi suurel määral tänapäev,” lausub Valter Ojakäär ja lisab kohe, et tal on hea meel, et sai seal palju kirjutada Emil Laansoo ansamblist. „Ma olen kogu elu imetlenud Emil Laansood kui muusikut. Ta on tüüpiline näide eesti levimuusikust, kes ei piirdunud üksnes polkade, fokside ja tingeltangliga,  vaid kes elu lõpul oli ERSO viiulite teine kontsertmeister. Ta pidi läbi mängima tohutu hulga repertuaari. Laansool oli absoluutne kuulmine, geniaalne mälu ja suur arranžeerimise kiirus. Ta suutis lühikese ajaga oma ansambliga palju korda saata. Aga sellest piisas, et viia meie kuulajaskond kurssi sellega, mis sel ajal oli meile keelatud. Aga see on ainult üks inimene, taevale tänu, neid on meil eesti muusikas rohkem.”         

Kui küsida Valter Ojakäärult, milline võiks neljas raamatus kajastatust olla sajandi kõige suurem pöördepunkt eesti levimuusikas, siis mõtleb ta veidi ja ütleb, et see toimus 1956. aastal. Sellal, kui ülejäänud maailma raputas noortemuusika rock’n’roll’i laine, toimus siin Stalini aja järellainetuses džässmuusika  ootamatu naasmine. Raadio estraadiorkester sai Moskvast tellimuse salvestada kava kaasaegse tantsumuusikaga. Saksofonidelt pühiti tolm maha ja toodi need kapist välja, eestlaste jalg tatsus ameerikalike džässirütmide taktis.       

„Ma ei ütle, et siis oleks võinud kõike teha,” kommenteerib Ojakäär. „Päris Ameerika repertuaari siiski mängida ei soovitatud.  Igaüks oli nii tark, et ei hakanud üritamagi. Igatahes hakkas raadios kõlama teistmoodi muusika. Minu arvates oli see kõige kontrastsem muutus.”       

Eesti muusika pärlikee       

Valter Ojakääru ilme muutub umbusklikuks, kui ta kuuleb väljendit „üksiku saare plaadid”, mis peaks andma aimu tema absoluutsest eelistusest muusikas. Eriti eesti muusikas. „Ma ei tee põhimõtteliselt niisugust valikut, sest eesti muusikas on minu jaoks nii palju sellist, mis on minusse jälgi jätnud. Isegi kui küsida, mis minu arvates on näiteks Uno Naissoo või Aarne Oidi või Kustas Kikerpuu kõige parem laul, siis ma leian, et nii ei saa küsida. Minul ei ole seda mõõdupuud.”       

Nelja raamatuga tohutu töö ära teinud autor kurdab, et tehtule tagasi vaadates on tal kahju, et ei suutnud oma raamatutes kõike head vastava eredusega esile tuua. Ülo Vinter, Aleksander Rjabov, Evald Vain on vaid mõned nimed, mida ta selles kontekstis mainib. „Vainul on lõpmata ilusaid laule, mida keegi ei tea,”  räägib ta, öeldes, et tema „Kaks karakterit” on suuremaid pärle eesti levimuusikas.   

„Üks asi on istuda arvuti taga ja mõelda, mida ma konkreetselt parajasti kirjutan, aga kui kõik on valmis, siis näed, et see ja see jäi kirjutamata. Kui selle avastad, on raamat juba ilmunud.  Sest ma leian pidevalt midagi, mida mu raamatutes ei ole. Nähtavasti on niisugune hajali olek seotud ka aastatega – 88 on varsti juba kopsumas – see ei lase kõike lõpuni haarata. Aga kui praegu nelja köite peale tagasi mõelda, võib öelda: jumal tänatud, et niigi palju sai.”   

Aga katkematu side minevikuga? Traditsioon? Kas suure kogemusega muusikamees kuuleb tänases eesti levimuusikas midagi meile ainuomast, mis toetub varasemate kümnenditega rajatud vundamendile – sellele, mida kirjeldatud neljas raamatus? Ta muutub kurvaks.   

„Praegu on ju palju selliseid lauljaid, kes ise kirjutavad endale laule. Kõige rohkem usun selles mõttes Tõnis Mäge. On meeldiv imetleda, kuhu ta on jõudnud. Aga ma ei oska sellele küsimusele õieti vastata … Kus see vundament on …? Kui biitlid välja tulid, oli selge, kus on nende vundament – nad ei avastanud midagi uut. Nad tahtsid teha seda, mida neil oli vaja teha, ja kogemata kukkus nii välja. (Naerab.) Levimuusikas on väga palju seda, mis erineb süvamuusikast, kus helilooja võtab puhta  paberilehe, istub klaveri või laua taha ning hakkab üles kirjutama oma muusikalisi mõtteid. Levimuusikat juhib suurel määral juhus. Väga palju asju toetub seal meenutustele.         

Kui te kuulete näiteks raadiosaateid, mida mina heameelega ei kuula – kus inimesed tahavad oma soovilugusid kuulata –, siis need on piiratud ainult meenutustega. Ja mul on valus neid kuulata selle pärast, kui piiratud on need meenutused. Leonard Bernstein kirjutas ühe väga huvitava raamatu muusika  vastuvõtust. Kuulates läheb inimene kõige kergemini kaasa selle muusika vooluga, mis lubab tal ette aimata, kuhu ta järgmiste taktidega jõuab. Tähendab, et kõik need „Läänemere lained” ja teised laulud ei ole mitte sellepärast populaarsed, et neil on ilusad meloodiad, vaid neil on niisugused meloodiad nagu Ameerika lööklauludel, mida tegid Gershwin ja teised. Kuulates aimame ette, kuhu läheme. Meil on kerge ja meeldiv kuulata – ahaa, vaat’ seda me ootasime!       

Aga ma toon teise näite. Kui inimene kuuleb Naissoo hästi komponeeritud ja harmooniliselt väga ilusasti tehtud ja sügavmõttelist laulu, siis on ta korraga tupikus – ta ei tea, kuhu teda viiakse. Ta ütleb, ei, mulle ei meeldi see laul. Sinna ongi saladus peidetud: kui inimesele teha muusika kuulamine hõlpsaks, siis ta kuulab hea meelega. Kui teha keeruliseks, siis ta ei kuula. Kogu lugu.     

Omaette probleem on, kuidas leida sidet muusikakultuuri traditsiooniga. Võib-olla on vaja just niisugust loomulikku annet  nagu näiteks Tõnis Mägi, kes õppimata on suutnud luua rohkem kui paljud, kes on õppinud. Biitlitel oli samamoodi. Nad hakkasid oma viise kirjutama, tundmata harmoonia põhitõdesid. Selle asemel et võtta toonika, subdominant, dominant ja toonika, võtsid nemad toonika, subdominant ja siis hoopis mingi kolmanda astme, millel on ühiseid noote dominandiga, aga mis ei ole päris dominant. Ühesõnaga, väga paljudele kõlasid nende laulude harmoneeringud esialgu imelikult. Ja muide, Uno Naissoo tegi põhjaliku uurimuse biitlite harmooniast.“   

Muusika on rõõmu jaoks     

„Muusika on üldse … Kelle laul see oligi, et „Muusika on rõõmu jaoks”? Eeskätt on raadios muusikasaadete tegemine ja muusikast kirjutamine pakkunud rõõmu mulle endale. Nähtavasti olen nii suur egoist, et kui ma ise poleks sellest rõõmu saanud, oleks kõik jäänud tegemata. Seda on palju korratud ja õigusega korratud, et kui sul langevad kokku töö ja hobi, on see kõige meeldivam. Kui ma regulaarselt saateid tegin, põhines tegevusraadius peamiselt sellel, et sain tutvustada muusikat, mida teistel ei olnud. Ja miks ma neid saateid tegin – võib-olla esmajoones  seepärast, et mind ennast huvitas seda muusikat kuulata.” Aga joont alla tõmmata on veel vara. Praegu unistab Valter Ojakäär järgmise raamatu kirjutamisest. See peaks rääkima Uno Naissoost ja tema muusikast. „See, kuidas ta mulle silmade ette tuleb, on lõpmata teadmistejanu ja lõpmata tahtmine midagi teha ja saavutada – ning saavutas ta väga palju. Kuid see on vaid üks näide. Näiteks ei ole meil raamatut Arne Oidist, samal ajal kui mõni telenägu on suutnud endast juba neli raamatut välja anda ning kuuldavasti kavandab viiendat. Ma usun, et loetaks ja ostetaks küll, kui Oidist oleks väga hea raamat, või Naissoost või  Emil Laansoost – oh, kui palju on just levimuusika poolelt neid, kellest oleks VAJA kirjutada. Levimuusika on selles osas ikkagi vaeslapse osas.         

Need neli köidet, mille ma olen suutnud kuidagimoodi kaante vahele panna, on võib-olla alles algus. Ja tegelikult ma ei jõua seal ju kaugemale kui … 1980ndates hakkab mul juba viimane piir paistma. Kolm aastakümmet on seega läbi rehitsemata maa. Nii et viies köide – või ükskõik, millisest numbrist ta alustab, ja ükskõik, kes seda kirjutab –, seda oleks paras aeg juba kirjutama hakata.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming