Väljaspool vaikust

Arvo Pärt: „Kõige tundelisem muusikainstrument on inimese hing.“

MARGE-MARIE PAAS

aa_sirp_15-36_0014__art_r1Peter C. Bouteneff. Arvo Pärt. Out of Silence. Raamatu on kujundanud Amber Schley Iragui, kaanel Satsuki Shibuya „Taassünd“ („Rebirth“). St. Vladimir’s Seminary Press, Yonkers, New York 2015, 232 lk.

Aprillis ilmus taas mahukas uurimus helilooja Arvo Pärdi muusikast, sedapuhku püha Vladimiri õigeusu seminarilt. Kuna see raamat pole veel Eesti lugejate ette jõudnud, on põhjust teha väike sissejuhatus ning avada selle teksti põhjal helilooja loomingut teoloogiaprofessori Peter C. Bouteneffi mõtete järgi.

Bouteneffi uus raamat „Arvo Pärt: Väljaspool vaikust“ on pühendatud teoloogilistele ja spirituaalsetele küsimustele ning mitte niivõrd Pärdi teoste ja helikeele analüüsile. Hoiatan raamatu lugejat, et tekst on keeruline, mitmekihiline ja nõuab õigeusu teoloogia tundmist, samuti teadmisi kirikuisadest. Tunnistan kohe, et ma ei ole raamatu kaasteeline õigeusu teekonnal, mistõttu võtsin eesmärgiks avada Arvo Pärdi vaimsust Bouteneffi uurimusele toetudes võimalikult konfessioonideüleselt. Tegelikult on ka raamatu autoril laiem perspektiiv, sest Bouteneff ütleb: „Õigeusul on otsene mõju helilooja loomingule ja tema loomingulisele stiilile, mille kaudu on võimalik mõista kannatust ja lootust [—], kuid minu eesmärk ei ole jutlustada idakiriku õpetust, see raamat sisaldab ettepanekuid ja mõtteid“ (lk 17, siin ja edaspidi autori tõlge). Bouteneff otsib vastust küsimusele, mis on vaimsus, ning püüab näidata vaimsuse ja vaikuse seoseid helilooja loomingus. Seetõttu soovitab ta ka oma lugejal neid seoseid ise avastada, lõpuni mõelda, mida tähendab see vaimsus Pärdi loomingus, ja seejärel kogeda Pärdi muusikat. Bouteneff väidab seejuures, et Pärdi partituurid tunnistavad oikumeenilist loomust kristlikus usus ja identiteedis: helilooja on küll õigeusklik, kuid tema muusika on täidetud lääne muusika traditsiooniga (lk 53). Ta on oma vaimses elus nii põhjalik kui ka vaba (samas).

Märgin siinkohal, et helilooja ja raamatu autor on kohtunud tihti mõnes kloostris ja ka selles raamatus on kirjeldatud mõnd omavahelist kohtumist just vaimses kantsis ning sealseid vestlusarendusi, mis aitavad ka raamatu lugejal mõista Pärdi muusika tuumik­elementi – vaikust. Selle raamatu lugemine eeldab Pärdi muusika kuulamist, teadmisi kristlikust usust, järelemõtlemise aega. Kohe avapeatükis on toodud soovitus heliloojalt endalt: „igaüks, kes tahab mõista mind, peab kõigepealt kuulama minu muusikat; kui keegi soovib tunda minu „filosoofiat“, lugegu kõigepealt kirikuisasid“ (lk 16).

Peatun järgnevalt kirikuisadel. Miks ja kuidas peaks tundma kirikuisasid? Kes on need kirikuisad, kellele viitab Arvo Pärt, ning kuidas aitab nende tundmine kaasa helilooja loomingu mõistmisele. Kirikuisad on teoloogia allikas, teerajajad: nad on olnud ja on tänaseni osalised kiriku elavas traditsioonis. „Nemad on algatanud maise struktuuri, mida nimetame Kirikuks. Mõistagi on siinjuures oluline silmas pidada, et Kiriku alustalaks ja nurgakiviks on Kristus ise ja seega on vaid Kristus Kiriku algataja. Kuid jüngrid, apostlid ja kirikuisad olid esimesed, kes on püüdnud seda struktuuri kujundada siin maailmas peale seda, kui Kristus läks tagasi oma Isa juurde. Kristus ise ei rajanud Kirikut, nagu me teame seda tänapäeval. Ta jättis meile eeskuju oma elu näol ja andis käsu armastada Jumalat ja üksteist nii nagu tema meid on armastanud. Siinjuures ongi selleks lüliks Kristuse ja Kiriku struktuuri vahel just nimelt kirikuisad, kes on olnud kogu selle süsteemi eestvedajad.“1

See, mida Bouteneff püüab saavutada, ongi jõuda Pärdi loomingu kaudu Jumala kohalolu tunnetamiseni, mille üks tee on kirikuisade tekstid. Enamik Pärdi kasutatud tekste pärineb kirikuisadelt, kes kinnitavad elava Jumala kohalolu, tunnistavad temani jõudmist ja temalt andekspalumist, räägivad armastusest ning alandlikkusest. Athose munga püha Siluani (1866–1938) tekstides, millega kohtume Pärdi „Siluani laulus“ („Silouans Song“, 1991) ja „Aadama passioonis“ („Adam’s Lament“, 2010), ehitab piltlikult öeldes silda inimene, toetudes kirikuisade tekstidele, et jõuda jumalikkuseni. Jõuda vaikusesse.

Bouteneff kirjeldab vaikusesse jõudmise teekonda teoloogiliste ja filosoofiliste mõistete abil. Ta defineerib vaikust järgnevalt: vaikus on jõud (lk 106), võimalikkus (lk 107), vaikus on Jumala Poeg (lk 116). Vaikusesse siseneb kuulaja hing. Hing järgneb kutsele hesychia kaudu. Kreekakeelne hesychia on täielikus vaikuses praktiseeritud seesmine palve, kus saame puhastada oma nous’i (intellekti) (lk 121). Pärdi muusikat kuulates tabab kuulajat tunne, et ta oleks justkui kuhugi kutsutud, kaasa kistud, kohalolevana. Kohe meenub emotsionaalne ja tugevate helikujunditega „Surilina“ („La Sindone“, 2006), mida kanti viimati ette Pärnu festivalil dirigent Paavo Järvi juhatamisel.

Kuid siinkohal lisab Bouteneff veel ühe märkuse: vaikuses olemist peame tunnetama ristilöödud Kristuses, sest vaid ristilöödud Kristuses on vaikus (lk 118). Bouteneff mõistab seda Kristuse-vaikuse analoogiat Pärdi muusikas kasutatud tekstide tõttu. Tekstist saab Sõna ja Kristus on Sõna, sest „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.“ (Johannese 1:1). Poeg on Sõna ja Sõna tuli vaikusest (lk 116). Bouteneff toonitab, et Pärdi vaimsust tuleb otsida just nimelt Sõna kaudu ning Sõna määratleb kõik „ja see on midagi meist kõrgemat, puhtamat, ausamat, lihtsamat, sisulisemat ja läbipaistvat, mis viib meid ingelliku, kontemplatiivse, reflekteeriva, müstilise, igavikulise ja transtsendentse kehastusse“ (lk 34–36). Sõna olemusel Pärdi loomingus ei peatu ma siinkohal pikemalt, sest raamat „In principio. Sõna Arvo Pärdi loomingus“ (toim Hedi Rosma, Kristina Kõrver ja Kai Kutman, Arvo Pärdi Keskus, 2015) on kirjeldanud paremini Sõna ja teksti vahekorda sügavamas tähenduses. Julgustan sellegipoolest ka lugema Bouteneffi selgitusi.

Bouteneffi järgi ei saa mõista vaikust vaimsuseta. Ta selgitab, et vaimsuse mõiste hõlmab immateriaalset, teadmatust, nähtamatut ja transtsendentset, mis omakorda kallutab mõiste pühaduse poole (lk 28). Religiooniks peetakse uskumuste süsteemi, kuid kui käsitleda vaimsust ja religiooni koos, tuleb neile mõistetele läheneda kui kogemusest lähtuvalt üles ehitatud süsteemile, mis püüdleb pühaduse poole. Professor Robert Scholl ütleb artiklis „Pärt ja spirituaalsus“,2 et Pärdi muusikast saadud vaimne kogemus on ülesehituslik, liigendatud ja määratletud3, seega on kogemus, mis saadakse Pärdi muusikat kuulates, struktureeritud kogemus. Mõtlen siinjuures taas „Surilinale“: teos algab vaikuses, intensiivistub ja siis hajub vaikuses justkui laiali. Just struktureerituse tõttu ei eelda Pärdi muusika kuulamine põhjalikke teoloogilisi teadmisi, sest muusika vaimsus tõstab kuulaja igaviku kogemise lävepakule. Ja seda esituse tugevas emotsionaalses vormis.

Bouteneff toob raamatus sisse uue mõiste „helge kurbus“ ning pühendab selle mõiste kirjeldamisele terve peatüki. Helge kurbus on Bouteneffi järgi inimhinge kõige sügavamaid tundeid. Õigeusu traditsioonis nimetatakse paastuaega helgeks kurbuseks, mida usklik elab läbi iga aastal, mõtiskledes Kristuse kõrbes viibimise üle, tunnetades Tema kannatuste teekonda ning oodates seejärel ülestõusmise müsteeriumi. Selline kurbus paneb meid tihti küsima: miks on maailmas nii palju kannatust? Bouteneff puudutab teoloogina sedagi küsimust ja toob paralleeli Pärdi muusikaga, mis justkui samuti kannataks. Dorian Supini uues filmis „Isegi kui ma kõik kaotan“ („Even If I lose Everything“, 2015) ütleb Pärt, et muusika on kurbuse pisarate rätik. Kas see rätik leevendab kannatust ja aitab näha kurbuse helgemat poolt, jääb kuulaja enese otsustada.

Kokkuvõtvalt: Bouteneff kaevub Pärdi loomingu sügavustesse ning õpetab teadlikult ja alandlikult helilooja loominguga kaasa minema. Ta püüab selgitada jumalikku müsteeriumi ning näitab, et Pärdi muusika on sild inimese hinge ja jumalikkuse vahel, mille saatjaks on vaikus. „Pärdi muusikat kuulates tuleb kuulajal sulustada ära kõik see, mis ei ole oluline“ (lk 100)4. Kuulaja jõuab redutseerimise tulemusel muusika olemuseni ja kaob koos muusikaga vaikusesse, kus „aeg ja igavik on ühendatud“ (lk 195) ja valitseb rahu (ik Stillness).

1 Ain Peetrus Leetma. Sissejuhatus patristikasse – Sulane 2005, nr 1, http://www.kaarlikogudus.eu/ajakiri/sulane27.php

2 Robert Scholl, Pärt and Spirituality. The Cambridge Companion to Arvo Pärt. Toim. A. Schenton. Cambridge University Press, 2012.

3 Samas, lk 140.

4 Sulustamise all mõtleb Bouteneff fenomenoloogilist mõistet, kus subjektiivne loomulik maailm pannakse „sulgudesse“ ja oluliseks saab kogemuse jääk, fenomenide maailm, mis jääb väljapoole empiiriliselt kogetavat maailma. Transtsendentaalse reduktsiooni mõiste esitas saksa XX sajandi filosoof Edmund Husserl (1859–1938). Seda „sulustamist“ kirjeldab lähemalt ka Bouteneff oma raamatus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming