Vaimustusega Tartust

Tiiu Levald

Kontsert sarjas „Ilus möldrineiu”: Helen Lepalaan (metsosopran) ja Martti Raide (klaver) 3. XII Tartu ülikooli aulas.

On see Tartu vaim või hoopis eestlase jonn, mis on andnud ajast aega siia linna tegusaid inimesi, kes on püsti hoidnud Tartu ülikooli, Vanemuise teatrit ja nüüd suutnud püsti panna Heino Elleri nimelise muusikakooli uue hoone, kus kuninglik Tubina saal! Uskumatu, et on suudetud vist kolm korda lühema aja jooksul, kui on käinud kemplemine EMTA kontserdisaali ehituse ümber, valmis saada nii valgusküllase, ots­tarbeka ja kvaliteetse ehitisega. Tubina saal mahutab 260 kuulajat, seinte vineer­vooderdus annab musitseerimiseks vajaliku akustika ja on ka väga esteetilise väljanägemisega – seega on valminud ideaalne kammermuusika saal. Õnnitlen tegijaid ja tulevasi musitseerijaid!

Enne kui siirdusin ülikooli aulasse kuulama sarja „Ilus möldrineiu” Lied’i-kontserti, kus esinesid Helen Lepalaan ja Martti Raide, jalutasin Raekoja platsil. Esimene, mis pilku köitis, oli imeline jäälind – aasta linnu värvika valgusmänguga jääskulptuur. Kas see ehk ongi meie muinasjutt sinilinnust?

Helen Lepalaan on äärmiselt huvitav laulja meie vokaalmaastikul. Olnud aastaid kodumaast eemal, täiendanud end siinsete õpingute järel Hollandis ja Saksamaal, olnud aastatel 2006–2008 Hollandi ooperiteatrite juhtkolmikusse kuuluva Opera Zuidi solist Maastrichtis, laulnud nimirolli Bizet’ „Carmenis” ja Massenet’ „Tuhkatriinus”, kaalukaid osi nagu Rosina (Rossini „Sevilla habemeajajas”), Polina ja Olga (Tšaikovski „Padaemandas” ja „Jevgeni Oneginis”) või Blanche (Prokofjevi „Mänguris”). Kaks hooaega on ta laulnud Walesi Rahvusooperis prints Orlovskit (J. Straussi „Nahkhiir”) ja Dorabellat (Mozarti „Così fan tutte”) ning pälvinud kriitika väga kõrge hinnangu. Eelmisel aastal debüteeris ta Inglismaa Opera Northis Sestona Mozarti „Tituse halastuses”. Estonias on ta laulnud Carmenit, nimirolli „Julius Caesaris” ja Armidat „Rinaldos” (mõlemad Händeli ooperid).

Tean Lepalaant juba ajast, kui ta tuli Ellerheina kasvandikuna Tallinna konservatooriumi. Kuulsin teda üle aastate Saaremaa ooperipäevade galakontserdil (2011), Estonia laval Carmeni, Caesari ja Armidana, viimati 21. XI Schuberti V missa solistide kvartetis ja nüüd siis täismahulises Lied’i-kavas. Juba algusaastatel võlus kuulajat tema omapärase tämbri ja suure diapasooniga hääl. Suurim rõõm on tõdeda, et see tämber on alles. On lisandunud väga veendunud, ülimalt professionaalne häälekäsitlus, koloratuuride valdamine, oma tunde­skaala rikkuste oskuslik värvimine nii forte’s kui piano’s ning ilmselge oma häälemahu tajumine ja oma intuitsiooni usaldamine.

Selge on see, et iga teos nõuab pikaajalist sisselaulmist ja mitte kõik heliloojad ei saa olla ühtviisi omased. Kuuldud kavast jäi mulje, et Richard Straussist kujuneb Lepalaane kindel sõber. Nende laulude harmooniline plaan, fraasi pikk kulgemine („Ma kannan oma armu”) ja vallatlev huumor („Ta ütles”) olid ette kantud kõrgkvaliteedis. Loodan väga, et Straussi „Roosikavaleri” Octaviani roll leiab ta varsti üles! (Seda ooperit mängiti Estonias hooajal 1970/1971!)

Kontserdi tipphetkeks kujunes Hector Berliozi vokaaltsükkel „Suveööd” („Les nuits d`ètè” op. 7). Berliozi üli­romantiline harmooniakäsitlus, meloodia absoluutne allutatus luule tundeväljendustele – kõik see loob nendele omadustele avatud vokalistile võimaluse puudutada kuulajat. Ja kuigi Berlioz pole oma memuaarides selle tsükli tagamaid avanud, on see oopus läbi aegade kuulunud heade lauljate meelisrepertuaari. Laiemale kontserdipublikule on see tuttav orkestriseades (meil 1988. aastal Urve Tautsi ja Peeter Lilje interpretatsioonis ERSOga). Kuid koos Martti Raidega nüüd pakutu ei jätnud kuulajat mitte millestki ilma! Raide pühendumus ja oskus iga helilooja stiilinüansse tabada on kammerlaulu sõbrale juba aastaid teada.

Omaette küsimus on alati ruum, kus kontsert toimub. Kui loo alguses avaldasin vaimustust uue Tubina saali üle, siis tahaks väga loota, et tulevikus saab vähemalt Tartus selliseid kontserte just seal kuulata. Akustiline müra, mis tekib suure kajaga ruumis, eksitab sageli kõigepealt esinejaid endid. See vahemärkus ei kahanda loomulikult kuuldud kontserdi põhiväärtusi! Raide on tundlik partner, suudab lennult kinni püüda laulja finesse, dünaamilisi ja tempolisi improvisatsioone. Jääb vaid loota, et Eesti Kontsert suudab ikka hoida kammermuusika küünlaleeki.

♥