Vaikusevääriline ime

Hele-Mai Poobus

Galina Grigorjeva autoriõhtu „Nature morte“ 18. I Niguliste kirikus: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, vokaalansambel Theatre of Voice ja Yxus Ensemble, dirigent Paul Hillier.

Galina Grigorjeva ja Paul Hillier on õnnelik kooslus.

Galina Grigorjeva ja Paul Hillier on õnnelik kooslus.

Peeter Sirge

Galina Grigorjeva autorikontsert ja Paul Hillieri taastulek Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) ette pärast pikka vaheaega oli muusikasündmus, mida pikisilmi oodata. Oleme õnnega koos, et Grigorjeva elab ja töötab sel väikesel maakamaral nimega Eesti, rikastades oma imelise loominguga meie kultuuri­elu.

Vaid paar päeva enne kontserti pälvis Grigorjeva autoriplaat „In paradisum“, kus esitajaiks Eesti Rahvusmeeskoor ja Mikk Üleoja, aasta klassikaalbumi tiitli. Ka „Nature morte“ kava jõuab plaadile, selle võttis üles firma Ondine ja loodetavasti ootab sedagi õnnelik tulevik.

Tõtt-öelda kadus mul kontserdi järel igasugune soov kuuldut arvustada, vaagida või analüüsida. Grigorjeva muusika on midagi nii suurt, sügavat ja olemuslikult igavikulist, et sõnadest jääb selle väljendamisel väheks. Sa otsekui upud sinna sisse ära, muutud üheks osaks sellest kosmilisest kõiksusest, ja sind täidab seletamatu rahu. Ääretu tänutunne. Grigorjeva on kui millegi kõrgema vahendaja ja öelda tema muusika kohta lihtsalt „ilus“ või „kaunis“ on piiravalt ühekülgne.

Suur osa autoriõhtust jäi EFK kanda, erandiks „Salve Regina“, mille tõid publikuni Theatre of Voices ja Yxus Ensemble. Fakt, et Hillier teeb viimastel aastatel tihedalt koostööd Yxusega, on suur tunnustus ja omaette kvaliteedinäitaja. „Salve Regina’s“ koonduski minu tähelepanu rohkem pillidele: patt oleks väljapaistvale vokaalansamblile midagi ette heita, aga puhttämbriliselt ei suhestunud ansambli meeshääled mõneti teose olemusega.

2011. aastal loodud meeskooriteose „Diptühhon“, millest kumavad läbi vene õigeusumuusika allhoovused, iseloomustamiseks piisab vaid ühest sõnast – „jumalik“. Grigorjeva muusika põhineb suuresti vertikaalsetel kooskõladel, mis liiguvad seejuures lineaarselt. Kuid siin leidub mitu veealust kari, üks nendest on intonatsiooni puhtus. Probleemiks kujuneb see tavaliselt siis, kui laulja ei taju, kus ta parasjagu harmoonias asetseb, ning tugineb lauldes ainuüksi intervallikale. Harmoonilise kuulmise „treening“ kuulub suures osas koormeistri (eel)töö hulka, samuti nagu rühmasisene häälte ühtlustamine.

Kontserdi avanud kuueosaline tsükkel „Svjatki“ (pealkiri tähistab vene rahvakalendris talvistepüha“) oma vahelduvate meeleolude ning tekstirikkusega, mis kohati Niguliste akustikas küll veidi kaduma läks, mõjus värvikalt. Äärmiselt lummavad olid imeilusa läbipõimitud helikangaga „On saabumas kena kevade“ („Что настанет весна”) Else Torpi ning sugestiivne „Ennustuslaul“ („Подблюдная“) Iris Oja soleerimisel.

Kogu kontserdi ülesehitus oli hoolikalt läbi mõeldud: iga lugu oli oma ainukordsuses eriline ja Monika Mattie­seni suurepäraselt esitatud „Lament“ kava sümboolselt poolitamas. Vahest kõige ebalevamana mõjus minu kauaaegse lemmiku „Nature morte“ esitus. Selle läbikumava ja õhkõrna faktuuriga loo II ja III osa nõuab väga paindlikku ansamblitunnetust ja peenetundelist fraasikäsitlust. Niguliste kirik peidab ära suuremad probleemid, andes muusikale kandvuse ja pehme õhulisuse, kuid kontserdi jooksul oli kohti, mil koori üldine kõla mõjus liiga jäiga ja paindumatuna. Siiski tuleb tõele au anda, et koor võttis end maksimaalselt kokku, teisiti ei saakski, sest seisus kohustab. Igas mõttes.

Näha Paul Hillieri jälle EFK ees oli äraütlemata tore ja usutavasti kajastus see ka tulemuses. Temast võiks kirjutada pika loo, võib-olla isegi mitu. Lisaks kõigele on tema sõnatunnetus lihtsalt fenomenaalne. Tajuda sõna sellisel viisil, keelt tegelikult valdamata – see on suure meistri tunnus. Ta viis kontserdi läbi oma delikaatsel moel, loojaid ja loomingut austavalt. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Hillier ja Grigorjeva on õnnelik kooslus. Inimesed janunevad puhastavat ja argipäevast kõrgemale tõstvat kogemust, seda näitas publiku hulk. Iseäranis liigutav oli viis, kuidas Galina Grigorjeva kontserdi lõpus publiku tänu vastu võttis. Ja lõpuks pole tehnilised üksikasjad need kõige olulisemad, ainus, mis tegelikult loeb, on ehe emotsioon. Olen tõeliselt õnnelik, et kogesin tol õhtul imet, mis puudutas hinge vaikuse vääriliselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming