Väärtustame iseenesestmõistetavust

Märtsikuus andsid konservatiivsele maitsele meelepäraseid kvaliteetkontserte peamiselt esinduskollektiivid.

LIISI LAANEMETS

Kontserdikriitika on Sirbi veergudel hääbuv nähtus, aga tänuväärselt on puuduvat kirjasõna hakanud asendama Klassikaraadio kriitikahõngulised vestlusringid. Märtsikuu viies ajalehenumbris on kajastamist leidnud kuus üksikkontserti ja üks festival. Kuna kodumaine muusikaskeene on mõnusalt kirju, siis tundub ka Sirp kompavat vikerkaarevärvi toone, jättes Eesti esinduskollektiivide rutiinse kontserditegevuse oma iseenesestmõistetavuses pigem tagaplaanile. Selle kuuülevaate aluseks on pigem konservatiivsem maitse ja soov käia kaasas klassikalise muusika olulisemate kontsertidega.

Märtsis meenutati kontserdilavadel kaht eesti muusika suurkuju: 21. I meie keskelt lahkunud Veljo Tormist ja 7. III Heino Ellerit tema 130. sünniaastapäeva puhul. Esimene sündmus oli värskem, leidis rohket kajastamist ning kõnetas suurt hulka, teise suurmehe peale on aga laskunud teatav unustusehõlm.

Veljo Tormist mälestati kahe kontserdiga Estonia kontserdisaalis. Tõnu Kaljuste kokku pandud kavas 12. III astusid üles EFK, RAM, kammerkoor Collegium Musicale, Ellerhein ja TKO. Kava sisaldas helilooja eri loomeperioodide teoseid ja Tõnu Kõrvitsa seadeid Tormise loomingust. Nii otseselt kui ka kaudselt oli sel kontserdil keskne koht RAMil. Otseselt ses mõttes, et ainsa koorina sai RAM laulda otse publikusse, mistõttu nende laul jõudis kõigi kuulajateni. Kammerkoorid ja Ellerhein olid asetatud esinema publiku suhtes küljega, mistõttu istekohast olenevalt pidi saalis leppima kehvema kõlaga. Kaudses mõttes keskne koht oli RAMil aga seetõttu, et koor kõlas veenvalt: tekst oli hästi edasi antud ja mõte väga heas vokaalses vormis. Kahe kammerkoori liitmine hägustas veidi EFK muidu täpset kõla, nii et segakooriteosed mõjusid veidi hajusalt. Kaljuste meisterlikkus kavade kokkupanekul leiab järjest enam kinnitust: hing läks hellaks, meel härdaks ja orelilt piidleva Veljo muhe naeratus tõi pisara silmanurka. Erinevalt 26. I muusikute algatatud meenutuskontserdi lohutust lõpust („Viimane laev“) anti seekord kontserdi lõpus sümboolselt ja lootustandvalt teatepulk üle: Veljo Tormis pani filmilindi abil koorid ja publiku laulma rahvalaulu „Kui mina hakkan laulemaie“ ja andis eeslaulja rolli üle Lauri Õunapuule, et me vanameistrita regilaule edasi laulaksime.

Kaljuste meisterlikkus kavade kokkupanekul leiab järjest enam kinnitust: hing läks hellaks, meel härdaks ja orelilt piidleva Veljo muhe naeratus tõi pisara silmanurka.

Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

15. III esitasid RAM ja Ellerhein Anne Türnpu ja Eva Kolditsa lavastuses Tormise „Kalendrilaule“. Sarja neli esimest tsüklit esitasid koorid nii laval kui ka publiku keskel, ühisteks „Jaanilauludeks“ moodustati lavale pildiliselt võrratu suur segakoor. Lavastus oli maitsekas, moodustas ilusa terviku ning jättis esiplaanile teose ja selle sõnumi. Kõlaliselt muutis ürituse huvitavaks lisatud heliruum (Lauri Kaldoja), mis kontserdisaali jalutuskoridoridest saali kajas. Ainsana häiris vaikuse puudumine saalis: kontserdisaali uued ja üsna häälekalt undavad prožektorid ei andnud sellele mingit võimalust. RAMi lauljad näitasid toredat näitlejameisterlikkust ning uhkeid kirjatud villaseid sokke ja käpikuid, Ellerheina tütarlapsed olid lavastatud hillitsetumaks. Kontserdi finaal tuletas jälle meelde segakooritühimikku meie muusikaelus: ükskõik kui hästi Ellerhein ja RAM üksinda ka ei laula, koos ei kõla nad segakoorina kuigi veenvalt.

Eesti sümfonisti Heino Elleri sünniaastapäevale pühendatud kontsert 9. III kahetsusväärselt suurt tähelepanu ei pälvinud. Sisuliselt väga heal tasemel kontserdi saal oli tühi. Idee autor ja kava koostaja oli üks meie enim Ellerit esitav muusik Sten Lassmann. Nagu ka Kaljuste koostatud Tormise mälestuskontsert, sisaldas see teoseid helilooja eri loomeperioodidest. Ellerit just liiga palju elavas esituses ei kõla. Säravamalt jäid meelde Mikk Murdvee ja Sten Lassmanni esitatud esimene viiulisonaat ning Triin Ruubeli, Egert Leinsaare, Johanna Vahermäe ja Theodor Singi esitatud teine keelpillikvartett. Kanooniliseks kujunenud teoses „Viis pala keelpilliorkestrile“ kõlas TKO mahukalt, ent ootamatult oli probleeme koosmänguga: publiku poolt vaadatuna võisid ebatäpsused olla tingitud dirigent Risto Joosti nähtavast tantsutujust. Eraldi tõstaksin esile Lassmanni koostatud kavalehte: Elleri kaasaegsete muusikategelaste tsitaatidega pikitud tekst oli sisukas ning huvitav lugeda (küll oleks see vajanud terast toimetajasilma). Kodumaised kontserdikorraldajad võiksid sagedamini paluda teatud teema asjatundjatel kavatekste koostada.

Sümfoonilist muusikat pakkusid märtsis ERSO, Uue Tänava Orkester (UTO) ja Stockholmi Kuninglik Filharmooniaorkester (SKF) ning kõiki iseloomustas üsna traditsiooniline kavavalik. Sai kuulda Beethoveni, Brahmsi, Schuberti ja Šostakovitši sümfooniaid, Schumanni, Mussorgski/Šostakovitši, Bernsteini ja Beethoveni avamänge ning mitut instrumentaalkontserti.

Instrumentaalkontsertide avalöögi andis 3. III Zimmermanni trompetikontserdiga „Nobody knows de trouble I see“ Håkan Hardenberger, kes asendas ootamatult haigestunud Alison Balsomit. Siinmail vähe kuuldud ja tehniliselt väga nõudlik kontsert on üks solisti lemmikuid, mistõttu oli kuulda pikalt repertuaaris olnud teoses küpsenud tämbrite paljusus ja nüansirikas toon. Keeletuks tegi solisti dünaamiline skaala – olematust piano’st, mis oli piano’mgi kui prožektorite undamine, mahlaka forte’ni. ERSO ja dirigent Paul Mägi kohalolu tundus tänu viimase hetke teosevahetusele sellevõrra rohkem olevat, nii et orkester kujunes solistile võrdseks partneriks. Balsomiga samast kategooriast solist pidi aga esinema peaaegu tühjale saalile: Eesti Kontsert ei olnud nähtavasti suutnud solisti vahetumisega turundust ümber orienteerida.

Siiani väga heade solistidega säranud UTO ees soleeris 6. III Klara Wośkawiak Ginastera harfikontserdiga. Ginastera harfikontserti, mida iseloomustavad atsakad rütmid ja harfi kõigi võimaluste kasutamine (sh rütmipillina), esitas Wośkawiak meisterlikult, näidates nii enda kui ka oma pilli maskuliinsemat poolt. UTO on lõpule jõudmas kõikide Beethoveni sümfooniate esitamisega ja märtsis sai kuulda kaheksandat. Peamiselt EMTA tudengitest moodustatud orkester on omaenese arengut silmas pidades võtnud ette arendava protsessi. Pedagoogilisest aspektist kuuleb publik iga kontserdiga arengut – orkester kõlab järjest paremini. Beethoveni sümfooniad on aga halastamatud, nii et komistuskivid on paratamatult kuuldavamad kui samal kontserdil kõlanud Puuri või Ginastera teostes.

Kolmel õhtul (16. – 18. III) kõlas Beethoveni sümfoonia ka ERSO esituses – dirigent Mihhail Gertsiga esitati viiendat, ent selle kava naelaks kujunes hoopis Triin Ruubel Elgari viiulikontserdiga.

22. – 23. III väisas Maarjamaad SKF viiuldaja Janine Janseni ja dirigent Sakari Oramoga. Orkestrigastrollid ei ole siinmail igapäevased nähtused, samuti mitte maailmatasemel solisti esinemine. Janseni esitatud Tšaikovski viiulikontserdi kohta saab kirjutada vaid ülivõrdelisi kiidusõnu. Mulle oli esituse suurim väärtus solisti (kes tegelikult ei paistnud end tundvat solistina, vaid orkestriga rangelt sama esitusorganismi osana) kohalolu, nii et publik adus pigem teost. Solisti ja orkestri balanss oli suurepärane ning meloodialiinide üleandmine solistilt orkestrile ja vastupidi imeilusad. Ootamatult jäi aga kontserdist enim meelde solisti vahetu siirus Bachi lisapalas. SKF mängitud Schumanni kolmas sümfoonia kõlas pulbitsevalt: dirigendist ja orkestrist kiirgas saali puhast rõõmu ja ekstravertsust. Orkester pakkus ilusaid pikki liine, pehmet kõla ning kõrva paitavat vaskpuhkpillirühma, mis kippus küll Estonia saali akustikas liialt domineerima.

Solistikuu lõpetas 24. III Moskva Suure Teatri solist Pjotr Migunov, kes esitas ERSO ja dirigent Nikolai Aleksejeviga märtsiküüditamise eelõhtul tõsise kava: Šostakovitši „Kolm romanssi Puškini luuletustele“ ja XIII sümfoonia „Babi Jar“. Imelise tämbriga bassisolist tõi hästi välja teoste sõnumi ning esitas oma rolli suure kaasaelamisega. Samas ei saa selle kontserdi puhul rääkida eraldi solistist, orkestrist, koorist (RAM) ja dirigendist, sest nad moodustasid orgaanilise terviku. Aleksejev vormis teoste sisuloogikast lähtuvalt erinevaid värve ja meeleolusid (sarkasm, valu, ilu jne) ning kõik laval olijad tulid sellega kaasa: helilooja väljendusjõuline kujundlikkus nõukogude tegelikkuse kujutamisel jõudis tunnetuslikul tasandil masendusttekitavalt kuulajani. Koosseisu noorenemisest hoolimata ei ole vene muusika tunnetus ja endise peadirigendi aastatepikkune töö ERSOs kaduma läinud – orkester kõlas väga hästi!

Märtsis pakkus kõige suurema elamuse ERSO 31. III kontsert Joseph Swenseni juhatusel. See oli minu meelest meie esindusorkestri kontserdihooaja parim etteaste. Minu maitsega passiv kava (Schumanni avamäng ooperile „Genoveva“, Schuberti „Lõpetamata sümfoonia“ ja Brahmsi esimene sümfoonia) ning nädala jagu tõhusat tööd andis tulemuseks keelpillide ilusad liinid, puhkpillide hea kokkukõlavuse, detailideni läbitöötatud fraasid ja hästi läbitunnetatud terviku.

Märtsis jätkas ERSO eelmisel hooajal alustatud kammerkontsertide traditsiooni: 10. III esitasid neli väiksemat koosseisu nii nüüdisaegsetel kui ka barokkpillidel plokkflöödisolisti Stefan Temminghi juhendamisel ja juhatusel barokiajastu teoseid. Seda kontserti iseloomustasid väga hea energia ning vastutustunne. 5. III esinesid Corelli Musicu naistepäevakontserdil teaduste akadeemia imeilusas saalis Mati Turi ja Martti Raide. Sissetöötatud duo kava oli koostatud suurepäraselt, paraku ei olnud laulja häälega kõik hästi, mistõttu esituskvaliteet kannatas.

Liisi Laanemets töötab ERSO noodikogu juhatajana.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming