Uus ei ole kunagi liiga vana

Tiia Teder

Meenutades Ofelia TuiskuVõib juhtuda, et saad inimesega tuttavaks ja justkui sõbruned temaga alles siis, kui ta on juba ammu surnud. Vanad raadiosaated 1960. aastate lõpust tutvustavad Ofelia Tuisku (1919– 1981) kirgliku muusikaajakirjanikuna praegustele muusikast mõtlejatele ja kirjutajatele, kes mäletavad tema nime vaid keskkooli muusikaõpiku kaane pealt. Kui sedagi.

Ofelia Tuisk oli eluajal eesti muusikaelus omamoodi autsaider, sest oli õppinud Moskva  muusikakeskkoolis ja lõpetanud suurlinnas ka konservatooriumi. Muusikateaduse erialale oli teda juhatanud Johannes Semper ja nagu enese suhtes nõudlik Tuisk räägib Helve Võsamäele portreesaates (ER , 1979), oli ta 24aastaselt Moskvas muusikakooli minnes palunud end hoolega kontrollida, kas tema võimed ikka kannavad välja vajaliku taseme. Mõni aasta hiljem astus ta üldkonkursiga Moskva konservatooriumi ja õppis seal ka aspirantuuris.  Moskvas tutvustas ta oma autoriteetsetele õppejõududele eesti rahvamuusikat ja sellest lähtunud heliloojate uudisloomingut. Tuisk oli võrdselt aktiivne nii kirjasõnas kui raadioeetris. Tema rohkem kui sajast raadiosaatest on tähtsaimad „Ühe võõrastetoa intervjuud”, interpreetide sari „Noodimärk, ärka”, helitöid tutvustav „Kontsert kommentaaridega”, samuti muusikahariduslikud saated põhimõistete tutvustamiseks.

Paljud neist  saadetest on raadioarhiivis alles. Muusikapropaganda, uue muusika tutvustamine ja selgitamine oli Ofelia Tuisu põhiline kirg. Ta oli selles võrratu: pädev, analüütiline, kuid fantaasiaküllase lähenemisega ega asetanud end kuulajast kõrgemale. Raadiosaateid pidas ta enesetäiendamise ammendamatuks allikaks. Raadiolehe toimetajale on Tuisk 1970. aastal kinnitanud: „Mul on elus vedanud, ma ei ole kohanud veel ühtegi igavat inimest. [—]  Intervjueeritavaid olen ikka valinud nende seast, kelle looming mind huvitab või keda tean sisukateks mõtteavaldusteks võimeliste inimestena. Pealegi on minu saadete peategelaste hulgas vähemuses need, kellest on kirjutatud ja kelle loomingut hästi tuntakse. Nii on mul intervjueerides avanenud võimalus lugeda arvatavasti lõputut raamatut, mis alles ootab autorit ja mis saadete koostamise muudab lihtsalt endatäiendamise mooduseks”. 

60osaline „Ühe võõrastetoa intervjuud” oli eetris aastatel 1968–1971. Need on vestlused nõukogude heliloojate ja muusikutega, keda ühendas uudishimu uue helikeele otsingul. Tuisk tegi intervjuu mitme XX sajandi väljapaistvaks kujunenud nõukogude uue laine heliloojaga, nende hulgas Alfred Schnittke, Sofia Gubaidulina, Aleksei Volkonski, Edisson Denissov jt. Sügavuti mineku ja haarde poolest oli saatesari tollases raadios täiesti erakordne.  Pealkiri tuli sellest, et intervjuud on tehtud Moskvas heliloojate liidu võõrastetoas, kus Tuisk tollal ööbis. Muusikateadlasena oli Ofelia Tuisu haare rahvusvaheline, tema artikleid avaldati nii üleliidulistes ajakirjades kui ka sotsialismimaade väljaannetes. Muusikakriitikuna oli ta võrreldav legendaarse Seppo Heikinheimoga Soomes. Teda nii hinnati kui kardeti. Ta oli oma tõekspidamiste eest seistes kompromissitu ega peljanud  ujuda vastuvoolu või väljendada mõtteid, mis võisid olla kellelegi vastukarva. Tuisu kriitilised väljaütlemised põhjustasid talle rea pahandusi.

Konfliktide tõttu ametnikega oli tema võimalus välisriikides käia olematu, kui võrrelda näiteks kolleegidega heliloojate liidu muusikateaduse sektsioonist. Nõudlikkus enese ja teiste vastu takistas tal realiseerida oma loomingulisi plaane ja oli samuti tema konfliktide allikaks, nagu ta ise raadiosaadetes  ütleb: „hästi vastik karakter”. Ofelia Tuisk ei sallinud liigrahulikku ja paigal seisvat muusikaelu. Kuna heliloojatele komplimentide ütlemine polnud tema stiil, arutati vastulöögi andmiseks tema artikleid mõnikord heliloojate liidu töökoosolekutel ning vahel vastati neile ajakirjanduses. Diskussioon kees nii trükisõnas kui kõnetribüünidel. Neid vanu raadiosaateid kuulates tundub uskumatu, kui tähtis oli 1960-1970ndatel kultuuripildis helilooming,  muusikateadus ja kontserdielu. Näib, et need positsioonid on tänapäevaks juba loovutatud. Ofelia Tuisk hindas püüdlusi ja kvaliteeti, ootas uut ja geniaalset. Ta oli üks esimesi, kes tõstis eesti muusikaajakirjanduses esile Arvo Pärdi annet. Pärdi kõrval olid tema „lemmikud” Ester Mägi, Kuldar Sink ja Veljo Tormis, ja muidugi Heino Eller, kelle loomingu uurimisele on 1970ndatel pühendatud tema tähtsamad kirjatööd. 

Oma erialast – muusikateadusest – rääkis Tuisk valusalt ja tundlikult 1972. aasta muusikalises tunnis „Kui kõik muusad …”, kus Virve Normet küsitles eesti juhtivaid naismuusikateadlasi. „See eriala – ma mõtlen muusikateadust, ükskõik mis küljest teda vaadata – see on minu meelest üks kõige vastikumat sorti erialasid. Ta on haige ja teda purevad ussid. Ta kõige ohtlikum haigus on minu arusaamise kohaselt suurusehullustus. Ta kipub ennast tähtsamaks  pidama oma peremehest – muusikast. Ja nendest ussidest, mis teda järavad, on minu meelest kõige eluohtlikumad esiteks konservatiivne maitse ja teiseks ükskõiksus. Väga paljud selle eriala inimesed on tegelikult täielikult ükskõiksed muusika vastu. Ja mulle isegi tundub, et kui inimesi võetakse vastu muusikateaduse erialale, siis peaks leiutama mingisugused kavalad küsimused, millega välja selgitada, kas neil on olemas professionaalne huvi  muusika vastu. Ainult ma tahaksin veel lisada seda, et ma armastan seda eriala. Noh, umbes nii, nagu ema armastab oma haiget last, ” vastas Tuisk oma õpetajannaliku häälega. Samal teemal on Tuisk 1970ndatel avaldanud intrigeerivaid väljaütlemisi, mida muusikakriitika huvilistel tasub üles otsida. Näiteks Sirbis ja Vasaras (29. XI 1970, „Teie arvamus”) ilmunud artikkel „Mõttevahetuse kütteaineks”, kus Tuisk ironiseerivalt pommitab paigaltammumise  meeleolu ning kriitika puudumist eesti muusikas. „Muusikateaduse alal peaks arutama seda, kuidas kasvatada muusikateadlasi nii, et konservatooriumist väljuksid absoluutse kuulmisega tummad, keda ei koormaks kübegi kriitilist meelt ja kelle sõnavara koosneks vastavatest kirjastatud kataloogidest pähetuubitud terminitest ja kiidusõnadest. Kohvitassitormide vältimiseks peaksid nimetatud kataloogid sisaldama ka igale heliloojale  kõige meelepärasemaid komplimente.”

Raadiointervjuust „Kui kõik muusad …” saame aimu Ofelia Tuisu ideaalide kõrgusest: „Minu kujutlust mööda on täiuslik inimene inimene-andja. Ma mõtlen niisugust inimest, kes mitte käsu, mitte eeskirjade, mitte isegi põhimõtete nimel – lihtsalt loomu sunnil – on andja. Kes teisiti ei saa, kes peab lihtsalt andma. Ja kes võtab ainult selleks, et anda. Järelikult on see niisugune inimene, kes hoolitseb ka oma suutmise maksimumi eest. Ja võib-olla peab lisama, et see on niisugune inimene, kes oskab surra siis, kui tal enam mitte midagi anda ei ole”. „Seal, kus uuenemist ei ole, seal algab surm,” räägib Tuisk aastakümneid tagasi vanas raadiosaates, lisades, et teda vihastab trampimine uuel, trampimine uuenemisel, ükskõik kas konservatiivse maitse või eelarvamuse nimel. Aga kõige rohkem ärritavat teda üks  põhimõtteline asi: „Kui inimeselt või ka nähtuselt nõutakse, et ta ei oleks see, mis ta on, et ta astuks vastu oma olemusele, et ta teeks seda, mis ei ole kooskõlas tema põhimõtetega, räägiks tõena seda, mis ta peab valeks – niisuguste asjade kompleks on minu jaoks eluaeg olnud ärrituste allikaks”.