Tubin ja meie aja saaga

AARE TOOL

110 aastat Eduard Tubina sünnist“ 16. IX Eesti muusika- ja teatri­akadeemia kammersaalis. Kavas Tubina „Ballaad“ ETW 52 ja „Capriccio“ nr 1 ETW 50 (Sigrid Kuulmann-Martin viiulil ja Marko Martin klaveril), „Variatsioonid eesti rahvaviisile“ ETW 41 (Age Juurikas) ja II klaverisonaat ETW 44 (Mihkel Poll).

Meenub üks vägagi tabav kirjandusklassika definitsioon: nimelt olevat see kirjandus, mida igaüks tahab olla lugenud, kuid keegi ei soovi lugeda. Kui muusikas peaks klassika samamoodi heidutama, siis on isegi hea, et Eduard Tubina looming de facto sellesse kategooriasse veel ei kuulu. Võiks ju karta, et tänavu, kui helilooja sünnist möödub 110 aastat, tähistatakse seda liigagi fanaatiliselt ja kuulaja küllastub tema muusikast kuni järgmise ümmarguse tähtpäevani. Kontserte on aga olnud just parajalt: huvilistele jätkub ja ülejäänud ei saa kurta, et neile omakultuuri kellade ja vilede saatel vägisi peale surutakse. Siiani kuuldus on olnud midagi vägagi sundimatut ja sümpaatset: märtsis „Reekviem langenud sõduritele“ tehnikaülikooli akadeemiliselt meeskoorilt ja VII sümfoonia muusikakeskkooli sümfooniaorkestrilt, mais „Tubin ja Tartu vaim“ Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis, juunis Tubina ja Oja kava segakoorilt Huik. Neid muusikuid ei sunni keegi Tubinat esitama, kuid nad teevad seda siiski, olles veendunud tema loomingu mõjujõus. Kui aga veendunud ei olda, siis on tõesti targem Tubina asemel midagi muud mängida, sest ükskõikset musitseerimist pole ammugi tarvis.

Tähelepanuväärselt suur osa Tubina aasta kontsertidest on saanud teoks (kõrg)koolide entusiasmist ja seda mustrit süvendab veelgi 16. septembril muusika- ja teatriakadeemias kuuldud kammerkontsert. Tundub, et EMTA rolli kontserdikorraldajana ei osata veel piisavalt hinnata. See on vägagi kahetsusväärne, sest tegemist ei ole mitte lihtsalt ühe kontserdikorraldajaga teiste seas, vaid lausa ühe vanimaga. Teatavasti on kooli sünnidaatum 1919 ja sellest ajast peale on seal käinud vilgas kontsert­tegevus (kus siis veel peaksid kontserdid toimuma, kui mitte Eesti muusikute taimelaval?), mistõttu kavalehelt vastu vaatav määratlus teeb kadedaks kõik siinsed kontserdiorganisatsioonid: „96. hooaja avakontsert“. Eesti interpreetide koorekiht on omast käest võtta ja aeg-ajalt väisavad sellised külalised, kellest muidu võib vaid unistada. Kindlasti võiks EMTA roll kontserdikorraldajana olla märksa laiahaardelisem, kui ei oleks puhtpraktilisi takistusi. Juba mitukümmend aastat on pikisilmi oodatud oma kontserdisaali, kuid mingitel hämaratel põhjustel on ehituse algus lõputult veninud. Kas on lootust, et nurgakivi pannakse 100. hooajaks? Aeg annab arutust, võiks selle kohta öelda Koidula sõnadega. Kui räägitakse kontserdisaalist, siis ei käi jutt sugugi ainuüksi kividest ja tsemendist, vaid millestki palju üldisemast ja sügavamast: puuduvast ehitisest on mingis mõttes saanud meie aja ja olude sümbol, et mitte öelda sümptom. Piiratud võimalused andsid seekordsel kontserdil tunda, sest kammersaal oli huvilisi tulvil ja ei saa välistada, et nii mõnigi jäi ukse taha.

Sigrid Kuulmann-Martin ja Marko Martin esitasid Tubina „Ballaadi“ ja „Capriccio“ nr 1, Age Juurikas „Variatsioonid eesti rahvaviisile“ ja Mihkel Poll II klaverisonaadi. Kõiki neid, kes EMTA kammersaali ei jõudnud või ei mahtunud, saab lohutada sellega, et viiuliteosed on Sigrid Kuulmann-Martini ja Marko Martini esituses saadaval kahel CD-l (Estonian Record Productions), millega kindlasti soovitan tutvuda. „Ballaad“ viiulile ja klaverile (või viiulile ja orkestrile) esindab Tubina loomingus üleminekuperioodi: paar aastat varem valminud II sümfoonia („Legendaarne“) väljenduslaadist oli ta juba (ajutiselt) kaugenemas ja ees terendas III sümfoonia diatoonilisem helikeel. Enne veel, kui ballaadi nimetus tuli käibele muusikas, mõisteti selle all lüroeepilist luulet, millele on tunnuslik traagiline või heroiline ajaloo- või mütoloogiateema. Seega võib öelda, et mitte ainult see pala, vaid tegelikult suur osa Tubina kolme- ja neljakümnendate loomingust (ning hilisemastki) on kõige laiemas mõttes ballaadilik: mõelgem näiteks „kangelaslikke legende“ käsitlevale II sümfooniale , „heroilisele“ III sümfooniale või „Ballaadile chaconne’i vormis Mart Saare teemale“. Kuigi sõna „ballaad“ toob instrumentaalmuusika kontekstis kõigepealt meelde Chopini samanimelised klaveriteosed, resoneerib Tubina muusikas rohkemgi Jean Sibeliuse müütiline maailmatunnetus („Saaga“).

Siiski on hea, kui esitaja ei lase Tubina muusikas ballaadilikkusel ja legendilikkusel end liialt kaasa kiskuda, vaid leiab selles muistsete loitsude kõrval üles rikkaliku lüürika, nagu see õnnestus Sigrid Kuulmann-Martinil. Kuigi „Ballaad“ võib algul mõjuda peaaegu leinamarsina, tekkis seekordset esitust kuulates (eriti teose lõpupoole) hoopis teine, võib-olla esmapilgul üllatav seos: meenus Ralph Vaughan Williamsi „Lõokese lendutõus“ („The Lark Ascending“). Nagu inglise helilooja teoses ei ole Tubina ballaadilikkus kunagi lõpuni ülev-traagiline, vaid selles on alati koht lohutaval looduselamusel.

Stockholmi eeslinnas Hammarby­höjdenis kogetud taevasest värvidemängust on sündinud II klaverisonaat ehk „Virmaliste sonaat“ (1950). Teos on nõudlik, ehkki Mihkel Polli ladusas esituses võivad raskused meelest minna. Siin on küllalt rütmikeerukusi, faktuurikihistised nõuavad (eriti virmaliste motiiviga I osas) peent diferentseerimist ja seejuures peab kõik olema mängitud paindlikult (rubato) ja salapäraselt (misterioso). Klaverimuusikas ehitab Tubin samasuguseid võimsaid kulminatsioone nagu sümfooniates ja pilli jõupotentsiaal pannakse proovile viimase piirini. Sonaadi III osa kuulates võib vaid kujutleda, kui suurt puudust pidi helilooja klaverile kirjutades tundma timpanitest – on ju timpanikomplekt, šamaanitrummi sümfooniline vaste, tema orkestrimuusikas kõlamassiivi koondamisel asendamatu.

Nagu muistsetes lugulauludes, loitsudes ja sajatustes on paratamatuse tunnet, nii avaneb ka Tubina ballaadilikkus kõige paremini siis, kui muusika näib justkui kulgevat loodusjõuna omasoodu, vankumatu pulsiga. See ei välista aga mõistagi peent agoogikat, nagu tõestas Age Juurikas „Variatsioonides eesti rahva­viisile“. Kuigi EMTA kammersaalis äsja mängitud neli teost annavad Tubina kammer- ja klaveriloomingust üsnagi esindusliku ülevaate, on ometi tegemist üksnes nopetega. Loodetavasti toob järelejäänud aasta kammerkontsertidele lisa ja saab taas osa näiteks „Klaverikvartetist“ (1930) või „Saksofonisonaadist“ (1951), sest need avavad ballaadiliku-saagaliku Tubina juba hoopis teistsugusest küljest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming