Tänurõõmu helides

Eesti kõige suurem orel on korda saanud. Tänupalvuse kontserdil võis kuulda nii mõnegi sooloregistri kõla, mida ammu kuulnud polnud, sest see lihtsalt ei töötanud.

ENE PILLIROOG

Tänupalvus Tallinna Kaarli kiriku oreli renoveerimise lõpetamise puhul 14. X, Toomas Trassi teose „Orelisümfoonia psalmidega“ esiettekanne. Toomas Trass (orel), Kaarli koguduse kontsertkoor ja kammerkoor Canorus, dirigent Piret Aidulo, tänupalvusel olid kaastegevad Indrek Vau (trompet), Samuel Jalakas (trompet) ja Piret Aidulo (orel).

Lõikustänupühal oli Tallinna Kaarli kirikus sündmus, millesarnast sellel sajandil veel pole olnud: piduliku tänupalvuskontserdiga tähistati kiriku 95aastase Walckeri oreli renoveerimise lõpetamist. Oma paarkümmend aastat plaanitud renoveerimistöid tehti kirikus paar aastat ja orel hakkas taas täisvõimsusel hüüdma just Eesti Vabariigi juubeliaastal. Kaarli kiriku orel on Eestis siiani suurim ning esindab ainulaadset orkestraalselt romantilist ja majesteetlikku kõlastiili. Päevakohaste palvete ja kõne (koguduse õpetaja Jaak Aus, piiskop Einar Soone) vahel kõlas muusikat trompetile ja orelile (solistid Indrek Vau ja Samuel Jalakas, orelil Piret Aidulo). Esiettekandena oli kavas tänupalvekontserdi peateos Toomas Trassi „Orelisümfoonia psalmidega“ („Marce militaire religieuse“, „Omnes gentes“, psalm 47; „Meditacion gregorienne“, „Cante Domino canticum novum“, psalm 96 ja „Alleluia“, psalm 150).

1923. aastal valmis Kaarli kirikus koguduse organisti Mihkel Lüdigi eestvõttel Walckeri firmast tellitud pneumaatiline, omal ajal uudsete lahendustega orel. Tänapäeval on Euroopas selliseid pille eri põhjusel vähe järel. Kaarli orel andis vajadusest kapitaalse renoveerimise järele märku juba aastaid, kuid majanduslikel põhjustel ja kirikuruumi remondi ootuses lükkus tõsisem tegevus üha edasi. Ka välisfirmade küsitud tööraha oli kogudusele ületamatu summa.

Üle paarikümne aasta koguduses orelihooldajana tegutsenud Toomas Mäeväli on pillirestauraatorina teadmisi saanud Olev Kentsi orelitöökojas ning täiendanud end sel alal ka mujal Eestis, Saksamaal, Lätis, Soomes ja Rootsis. Kogudus pöörduski tema poole palvega suur restaureerimistöö ette võtta. Eri tööetappidel olid talle abiks paljud asjatundjad ja vabatahtlikud ning suure töö vilja saimegi kuulda pühapäeval pidulikul kontserdil. Toomas Mäevälja meenutuste kohaselt oli vajalikke töid kolme liiki: „Esiteks tehnilised tööd, mis tagasid kõigi vilede õigeaegse helisema hakkamise. Teiseks kõlatehnilised tööd, mis puudutasid vilede seadistusi, ning kolmas liik töid oli seotud oreli väljanägemisega“ (Sulane 2018, nr 2/71, lk 24). Oreli kõlalise viimistluse tarvis kutsuti meister Saksamaalt, neljakümneaastase oreliehitaja ja intoneerija kogemusega Matthias Ullmann, kes on meie organistidele tuttav juba Tallinna toomkiriku töödest. Toomas Mäeväli: „Oluline argument oli loomulikult ka Kaarli kiriku oreli intoneerimise äärmine keerukus, sest varasematel remontidel oli oreli kõlalist külge oluliselt muudetud ja mitte alati paremuse poole. [—] Ta on väga suurte kogemustega, mis paistsid tema töö juures välja ning aitasid kaasa Kaarli kiriku suursuguse oreli kordaseadmisele. Pärast kõlalist ühtlustamist omandas orel selgema ja säravama kõlavärvingu“ (samas, lk 25).

Seda hinnangut kinnitati pärast kontserti mitmeti. Näiteks lausus orelimeister Olev Kents: „Kaarli oreli puhul kuuldus kõrva puhtam, karakteersem ja täpsem intonatsioon ning häälestus. Samuti oli tänu tundlikumale traktuurile tajutav selgem ja nüansirikkam artikulatsioon.“ Kaarli koguduse muusikajuht Piret Aidulo: „Olen renoveeritud oreliga väga rahul. Kõik töötab ja intoneerimise abil on värvi saanud mitmed varem tuhmivõitu ja veidi sarnased registrid. Orelil on rikkalik värvigamma, mis vajadusel erakordselt hästi kokku sulab. Ka klahvistik on kergem ja ühtlasem kui varem.“ Organist Kristel Aer: „On suur rõõm, et Eesti kõige suurem orel on korda saanud. Kontserdil võis kuulda nii mõnegi sooloregistri kõla, mida ammu kuulnud polnud, sest see lihtsalt ei töötanud. Selle pilli värvipalett on oma romantilisel moel nii paljutõotavalt lai. Samuti tundub, et pärast puhastust ja remonti on kõlajõudu juurde saadud.“

Toomas Trassi viieosaline „Orelisümfoonia psalmidega“ valmis koguduse tellimusena. Pärast kontserti ütles helilooja, et kasutas teose loomisel teadlikult kogu Kaarli oreli stilistiliselt rikkalikku prantsuspärast kõlapilti. Kui psalmide sisulise valiku tegi Piret Aidulo (psalmid 47, 96, 150), siis heliloojale jäid vabad käed oreli sooloosade komponeerimisel. Nii kuuleme esimeses osas vaimulikku marssi, mille alus on koraal „Jumal, Sind me kiidame!“. Kolmandas osas mõtiskleb helilooja kommuniooni­laulu „In salutare tua“ üle (luterlikus kirikus lõikustänupüha) ja ka viimases osas on kasutatud gregooriuse laulu „Jubilate Deo“.

Helilooja teose helivärvimaailm on erakordselt rikkalik. Kuulajaid köitsid nii Toomas Trassile omane muusikalise mõtte voolavus kui ka pingsus, kus orel ja koor teineteist ilmestades kokku sulasid. Olev Kentsi hinnangul on maskuliinsete trassilike teemade ja nende arendusega teos võimas. Kristel Aer tõi eriti esile muljetavaldavad oreli sooloosad, kuid lisas, et ka suur orel ja suur koor kõlasid tõesti vägevalt kokku. Tundes oma kooride võimeid, teab Piret Aidulo, et see teos on üks vokaalselt raskemaid, millega Kaarli koorid on kokku puutunud. Kui kontsertkoor on varemgi esitanud nii mõnegi väga nõudliku teose, siis Canorusele oli see esimene tõsine väljakutse. Psalmide kooriosa on suure ulatusega ja kõrges tessituuris tuleb kandvalt hoida pikki lõike, häälerühmades on palju jagunemisi, kohati on harmoonia väga keerukas ja head tunnetust nõuavad ka intervallihüpped. Selle teose põhjal tundub, et helilooja on soovinud oreliregistritele lisada veel ühe (või mitu!), laiafaktuurilise kooriregistri. Just sellisena – oreli värvidesse sulava ja/või orelliku tihedahäälse koorina – on ta kasutanud koori psalmiosades. Oreli ja inimhääle võimas sünergia kandis edasi sellele erilisele pühapäevale olulise sõnumi – tänurõõmu.