Sisepilk Virmalistele

ENSV dissidentidest rokkarid Melike Amjärv ja Toivo Kurmet

JANNO ZÕBIN

Toivo Kurmet, Melike Amjärv, Ülo Kurmet ja Paavo Soots Virmaliste vinüülplaadi kaanel. Album on välja antud 1980. aastal Stockholmis.

Toivo Kurmet, Melike Amjärv, Ülo Kurmet ja Paavo Soots Virmaliste vinüülplaadi kaanel. Album on välja antud 1980. aastal Stockholmis.

Jüri Lina erakogust

Ansambel Virmalised kinnistas end Eesti muusikalukku 1960ndate lõpus ja 1970ndatel. Bändi ei teata küll enamasti nii hästi, kuigi tuntakse nende klassikaks saanud ja palju kaverdatud „Naeru“ Jaak Joala esituses. Ansambli vaimne liider Toivo Kurmet1 mõttekaaslastega tegi Eesti roki ajalugu, kuid võimudega pahuksis noorte tegevusel oli ka ühiskondlik-poliitiline mõju. Toivo ja tema tollase tüdruku Melike Amjärve Nõukogude Eestist Rootsi emigreerumise lugu näitab, mis võib juhtuda kardinaalse kultuurivahetuse tingimustes.2

Komeedina Eesti rokitaevasse

Ansambel sündis Männikul asuvas Tallinna 39.  keskkoolis 1965. aasta sügisel. Nagu paljud biitmuusika hüsteeriaga kaasa läinud Eesti noored, kuulas ka teismeline Kurmet välisraadiojaamadest biitleid ja rollinguid, süstis klassikaaslastesse huvi biitmuusika vastu, õppis Uno Loobi õpikust kitarrimängunippe ja pani sõpradega kokku bändi, et esineda koolipeol.

Bänditegemine oli lääneliku rokkmuusika vaimus üles kasvavale põlvkonnale populaarseim ja asendamatu väljund. Vanema põlvkonna haridus- ja kultuuritöötajate seas oli ikka neid, kes noortele rokkaritele kaikaid kodaratesse loopisid ning nende elu keeruliseks tegid.

Oma koolist oldi sunnitud suunduma Tööstuskaubastu klubisse, kus astuti lavale estraadiorkestri Valgusfoor esinemiste vaheaegadel, kuid sealgi ei andnud nõukogude bürokraadid poistele asu. Proovidega jätkati taas Männikul Kurmetite kodus. Toivo pereliikmete toe ja abiga (bändi esimene mänedžer oli tema ema, lugude lindistamisel vajutas nuppu vanaema ja bändi finantseeris isa) loodi platvorm edasiseks eduks. Päevi ja öid oma mänguoskust ja mitmehäälset laulu lihvinud bänd tõusis komeedina Eesti biitmuusika taevasse. Koos Optimistidega hakati mängima peoõhtutel populaarses Vanas Tombis,3 kuhu kogunes üle tuhande inimese ning umbes sama palju jäi ukse taha. Edasine on juba ajalugu.

Kurmet – dissident juba pärast Kosmose festivali?

Tööstuskaubastu klubi aegadel bändiga liitunud helitehniku ja hilisema Virmaliste mänedžeri Malburg Preastiga asutas Toivo Kurmet Biitklubi, mis ka ametlikult registreeriti. Klubi korraldas 28. IV 1968 kinos Kosmos ENSV esimese rokifestivali ja loomulikult esinesid seal ka Virmalised. Esimest korda suure rokifestivali tunnet kogev publik käitus kontserdil nii, nagu läänes rokifestivalidel ikka käitutakse: aplodeeris tormiliselt, karjus ja kiljus. Sellest piisas võimudele, et igasugused rokifestivalid ära keelata. Kõnekas on seegi, et Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee võttis 30. IV 1968 vastu määruse võimalike massirahutuste ennetamiseks ja likvideerimiseks. Määrus kohustas massirahutuste tekkimisel või vastava eelinfo saamisel nii siseministeeriumi kui ka KGB isikkoosseisu lahinguvalmidusse viima.

Määruse kehtestamise seos festivaliga näib olevat ilmne. Eesti kohalikud võimurid olid ilmselt ärevuses ka Praha kevade sündmuste tõttu. Tollal, tõsi küll, polnud need veel militaarvägivallaks eskaleerunud. Toivo Kurmet oli festivali ühe „peasüüdlasena“ astunud seega esimesed sammud dissidentluse teel, nii et Rootsi emigreerumine oligi ehk loogiline sündmuste käik.

Eesti muusikalukku pole Virmalised läinud siiski vaid lääne biit­ansamblite jäljendajatena. 1967. aastast kirjutas karismaatiline Kurmet bändile omaloomingut ning just see vallutas ja vallutab siiani muusikasõprade südameid. 1968. aasta mais alustas Kurmeti pikaajaline sõber Jüri Lina Eesti Raadio 2. programmis ehk Vikerraadios biitmuusika saadetega „PoBiFo revüü“. Ta organiseeris raadios ansambli esimese lindistamise: salvestati „Üksinda“ ja „Ainult sul“. Virmaliste loomingut on kogunud ja ansambli kolm plaati välja andnud just Jüri Lina, keda seovad Kurmetiga ühised emigratsiooni­aastad 1980ndatel Rootsis.

Uued naissolistid ja pöördeline aeg

Pinevaks ja ettearvamatuks kujunes Virmaliste saatus 1970ndate keskel. Toivo Kurmeti ja Virmaliste lugu oli kestnud juba peaaegu kümme aastat, kui bändiga liitus noor, võluv ja andekas Melike Amjärv, kelle ema oli insener ja isa arhitekt. Tulevane solist alustas lauljana just isa Ain Amjärve töökoha EKE Projekti ansamblis ja esines oma sünnipäevapeol. Kohal oli ka tema sõbranna Tiiu koos oma Tallinna varietees töötava pianistist poisiga. Viimane kiitis Melikese lauluoskust ja julgustas tüdrukut muusikaga edasi tegelema.

Hiljem tutvus aga Tiiu Virmalistes soolokitarri mängiva Paavo Sootsiga ning mõne aja pärast nad abiellusid. Kui Virmalised endale naislauljat otsisid, soovitas just Tiiu bändile Melikest. Paavo võttis noore laulja kaasa ja viis Männikule Kurmetite juurde bändiproovi. „Ma läksin trepist üles, Toivo tuba oli teisel korrusel, ja ma mäletan, et ta just võttis mingisuguseid plaate alla. Nad olid nagu kolm musketäri [Paavo Soots, Toivo Kurmet ja tema vend Ülo Kurmet]. Tõepoolest, kõik peod, kogu aeg koos, ja noh, siis lõpuks ma hakkasin seal nagu lausa elama,“ meenutab Melike esimest kohtumist Toivoga. Kuna Melike ja Toivo töötasid koos pikki tunde, said neist lõpuks mõttekaaslased ja paar. Virmalistega töötas koos ka teine naislaulja, Silvi Juhanson, kes jäi teiste muusikaprojektide tõttu bändist edaspidi kõrvale.

Melikese hinnangul tahtis Toivo Kurmet naissolistide kaasamisega muuta Virmaliste senist kontseptsiooni. Võimalik, et oldi väsinud 1960ndatel levinud biitmuusika standarditest, võimalik, et Kurmet kirjutas uued lood just naissolistidele mõeldes. Osa lugusid lõidki tegelikult Melike ja Toivo koos. Jüri Lina on dokumentaalfilmis „Kosmos 68“ märkinud, et Virmaliste lood ei olnud tavaline lihtne biitmuusika, vaid laulutekstides on sees ka filosoofiline idu. Näiteks „See meeletu päev“ on kaasakiskuva meloodiaga, vahetu noorusliku energiaga ja garage rock’i esteetikaga laetud. Laulusõnad „… sa ju teadsid, sa ju teadsid siis, tuleb õhtu, kodu on kaugel siit, otsas viimne vein ja leib, kuid mis sellest, meel on niigi hea, loobuks kõigest, kui ainult olla saaks veel kord nii kui siis …“ näivadki tagantjärele naiivsed ja tollele ajale tüüpilised.

1970ndatel mõjus aga selline hetkes olemise ülistamine ja osavõtmatus kommunistlikust ülesehitustööst, passiivne mäss, paljudele noortele kindlasti inspireerivalt. Samasugust vajadust end ühiskonnas üldlevinud normidest ja käitumismustritest distantseerida võib välja lugeda ka Jack Kerouaci ja teiste biitnikute loomingust. Melikesel on loo sünd hästi meeles: „Meil oli kontsert Võrus. Võttis kümme tundi, et sinna jõuda. Ja me istusime Toivoga bussi taga ja tegime seda laulu. Sa istusid seal ja loksusid ja loksusid ja mitte ainult ühes suunas, vaid ka tagasi. Ja me muidugi jõime seal veini ja sealt see tuli.“

Trotsi täis noored süsteemi vastu

1974. aasta veebruaris algaski Melikesel, Toivo ja Ülo Kurmetil ning Paavo Sootsil tihe turneede aeg. Nad sõitsid rendibussiga ringi, kogu helitehnika kaasas, ja andsid mõnikord lausa kaks kontserti päevas. Põhiliselt esineti kultuurimajades väljaspool Tallinna. 1970ndate alguses ja keskel ei olnud rokkbändidel enam seda vabadust, mis oli enne 1968. aasta Praha sündmusi. Kuna muusikute võimalused Tallinnas mängida kitsenesid, hakati otsima esinemisvõimalusi pealinnast väljaspool. Virmaliste üheks sagedaseks esinemiskohaks kujunes Rapla.

Bändile järgnesid ka julgeolekutöötajatest nuhid. Melike sai isa töökoha kaudu trükkida pileteid, mida kultuurimajades müüdi (pool piletitest müüs kultuurimaja ametlikult, pool bänd mustalt). Melikesele oli piletikohver liiga raske. Märganud kontserdi eel end jälginud nuhki, palus ta viimasel rasket „raamatukohvrit“ tassida aidata. Julgeoleku töötaja ei aimanudki, et aitab võimudega vastuollu sattunud bändil totalitaarset riiki petta. Melikese sõnul käisid nii Toivo kui ka Ülo Kurmet KGBs aru andmas, kuid nendest teemadest omavahel väga ei räägitud.

Kuna nii Melike kui ka Toivo tunnetasid nõukogude võimu vabadust piiravana ja tosina aasta pärast algavaid muutusi ei osatud ette näha, küpses mõlema peas mõte Eestist lahkuda. Sündmused hakkasid arenema, kui Melike töötas lauljana Viru hotelli 22. korrusel välismaalastele mõeldud restoranis. Ta hakkas seal meeldima Rootsi soomlasele Terhole, kes lubas noore naise n-ö kohvris riigist välja viia. Terho järgnes Virmalistele ka nende tuuril. See kasvatas julgeolekutöötajate huvi bändi vastu veelgi. Toivo ja Melike sellest enam ei hoolinud, nooruslik trots ja protest totalitaarse süsteemi vastu ületasid kartuse. Kõigepealt pidi Melike fiktiivselt abielluma, ENSVst Rootsi elama minema ja seejärel aitama Toivol järele tulla. Soov minna oli nii tugev, et seda ei kaalunud üles isegi hirm kaotada perekonnaga igasugune side. „See oligi laeva peale minnes psühholoogiliselt kõige raskem, et võib-olla ei näe ma neid enam kunagi,“ tunnistab Melike.

Uus väljund Stockholmi orkestris

Melikese ja Terho abielu sõlmiti Eestis. Terho sõitis Rootsi pabereid vormistama ja tuli siis tagasi. Melike käis Leningradis ja sai sealt ümberasumiseks vajaliku passi. Enne laeva väljumist kutsuti ta julgeolekusse aru andma. Esitati kõikvõimalikke küsimusi bändi ja selle tegevuse kohta. Melike kinnitas, et tal on vaja oma mehe juurde minna ja kõik muu ei puutu asjasse. Lauljat hoiti kinni kolm tundi, mistõttu tuli laeva väljumisaeg edasi lükata. Virmaliste linte kaasa võtta ei lubatud.

Rootsis kulges Melikese elu värvikalt. Terhol, kes oli ühe restorani omanik, oli plaan panna ta rootsi folklaule laulma. Melikesele kui roki- ja džässitaustaga lauljale oli see muusika täiesti võõras ning idee vastuvõetamatu. „See oli täiesti teistsugune ühiskond, ootused ei vastanud absoluutselt tegelikkusele,“ toob Melike välja. Terho oli ka teiste lauljate mänedžer, kuid nendega ei saanud Melike isegi rääkida, sest ei osanud sõnagi rootsi keelt.

Ekspluateerijast ärimees oli armukade ja hoidis Rootsis tõsise kultuurišoki saanud neiut korteris luku taga. Melikesel õnnestus sealt lõpuks põgeneda. „Ma leidsin Eesti Maja. Sealt anti mulle ühe naisterahva nimi, kellel oli samasugune lugu juhtunud. Sain temaga kokku, läksin tema juurde elama ja hakkasin siis otsima, kus töötada,“ meenutab ta. Mõne aja pärast õnnestus Melikesel saada töökoht Sven-Roland Engströmi juhitud Stockholmi linnaorkestris, kuhu ta pikema jututa vastu võeti.

Melike rääkis Rootsis ühe naisega, maksis talle ja nii sai tänu fiktiivsele abielule Rootsi emigreeruda ka Toivo Kurmet. Melike proovis Virmaliste muusikat turustada ka Rootsis, ent tulutult. „See ei läinud seal absoluutselt. Öeldi, et liiga vana,“ meenutab ta. Paraku läksid Toivo ja Melikese teed Rootsis lahku. Kurmetil tekkisid uued ambitsioonid ärimaailmas. Võimalik, et täiesti uues keskkonnas, piiramatute võimaluste võluriigis, hävis Toivo idealism, mis oli olnud üks teda ja Melikest, võib-olla ka kõiki Virmaliste liikmeid liitev jõud. Melikese sõnul tahtis Toivo elada pealpool pilvi. Just sellepärast tunneme meedia vahendusel Toivo Kurmeti edasist elukäiku ehk sündmuste kaudu, millel on muusika ja loominguga vähe pistmist.

Allikad

Muusikadokumentaal „Kosmos ’68. Legendid vol. 1“. Režissöör Peeter Brambat, stsenaristid Peeter Brambat ja Olavi Pihlamägi. Tootjad Film Tower Kuubis, AD Oculos Film, 2011, https://arhiiv.err.ee/vaata/135851

Jüri Lina veebileht, http://jyrilina.com/eesti/toivo-kurmet-heliplaadid/

Vello Salumets, Rockrapsoodia. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1998.

1 Toivo Kurmet (16. II 1949 Tallinn – 13. VII 2003 Rapla).

2 Los Angeleses elav ja ülikoolis füüsikalist keemiat õppiv Melike Amjärv (sünd 20. X 1954) õnnestus mul Tallinnas intervjuu jaoks kinni püüda 2. III 2015.

3 Vana Tomp on Jaan Tombi nimeline kultuuripalee, tegutses Mustpeade majas Pikk 26.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming