Olemine elu sipelgamaastikul

Helena Tulve: „Muusika kirjutamine on see, mis võimaldab iseennast tagasi ühendada tervikusse, mis muidu kipub ära kaduma.“

Tiia Teder

Helena Tulve muusikas on kihiline ja voogav, seesmiselt võnkuv heliruum ja värviline kõla. Tema loomingus on olulistena kohal looduse protsessid, ökoloogiline maailmatunnetus ja idamaine ajafilosoofia. Paljudele oli üllatuseks, et üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti nüüdisheliloojaid võttis paar aastat tagasi vastu väljakutse tegutseda muusikaelu korraldamise võtmepositsioonidel, Eesti muusika- ja teatriakadeemia prorektori ja Eesti muusika päevade kunstilise juhi ametis. Kui kaugel või lähedal üksteisest on loomingu ja ühiskondliku olemise võnked, süsteemid ja protsessid, saab lugeda intervjuust.

 Sa oled olnud Eesti muusikas tegev juba üle 20 aasta. Kas muusika ja muusikavaldkond on selle aja jooksul muutunud, kui võtta võrdlemiseks 1990ndad, 2000ndad ja tänapäev.

Helena Tulve: Ühelt poolt on kindlasti muutunud minu arusaam ja pilk, aga arvan, et ka kultuuripilt üldse on palju muutunud, nagu ka kogu elu läbiv rütm – asjad, mis on tähtsad, ja asjad, mida ei peeta oluliseks. Väärtustes on toimunud üsna drastiline nihe. Ma olen viimasel ajal palju mõtisklenud selle üle, kuidas on näha elu noore inimese perspektiivist. Praegu, mulle tundub, on inimestel ühiskondlik sundus olla edukas ja teha otseselt kasulikke valikuid. Noori sunnitakse varakult kujutlema oma eluteed, karjääri ja potentsiaali, kuhu nad võiksid jõuda hariduse ja oma valikute kaudu. See võib mingis mõttes piirata tulevikukujutlust, tekitada isegi muret ja perspektiivituse tunnet. Kui mina olin noor, siis ma eriti ei mõtisklenud selle üle, mis mulle on kasulik või kuhu mõni valik mind viib, vaid lähtusin sellest, mis mind erutas ja huvitas. Ja ei tundnud muret.

Sa olid noor 1990ndatel, kui kogu Eestis valitses õnnelik tunne, et kõik on võimalik.

Jah, selles oli suur vabaduse taju ja avanemine. Aga üldiselt kuulubki nooruse juurde tunne, et elu ootab meid. Mulle tundub, et praegu ei pruugi see pilt näida nii avatud. Liiga palju on ära defineeritud ettenähtavate mustrite, kanalite ja käikudega. Kel on julgust unistada, näeb muidugi ka praegu rohkem avanevaid võimalusi. Aga ikka peab mõtlema ka sellele, kuidas ära elada. Pragmaatilised küsimused on esiplaanil, sest ühiskonnas keskendutakse väga palju materiaalsetele väärtustele. Selles kangas on mingi veider sõlm, millest läbi voolata on raskem.

Mõneti hämmastav, et sul oli tollal, seljakott seljas ja käed tühjas taskus, palju lihtsam minna Pariisi õppima kui praegu, kui on võimalik saada stipendium ja vahetusüliõpilase koht. Peaks ju nagu vastupidi olema.

Me tollal tõesti ei muretsenud. Võimalusi justnagu poleks pidanud olema, aga ometi need tekkisid. Potentsiaal asjade juhtumiseks oli olemas. Arvan, et praegu on samamoodi. Sa tahad midagi teha ja asjaolud kujunevad, lähed kaasa, oled voolus sees ja väga ei mõtlegi sellele, kuhu õhtul oma pea paned – küll ikka kuidagi saab.

Kuidas tunnetad muusikaelu muutumist? 1990ndatel tuli struktuur ju nõukogude ajast üle ja suures plaanis kehtivad mõned asjad siiani. 20 aastat stagnatsiooni?

Teatud asjad on tõesti püsinud ja ei saa öelda, et see on kõik hea. Teisalt, 1990ndatel oli institutsionaliseeritus ikkagi väga leebe. Puudusid kontrollmehhanismid, strateegiad, arengukavad, toimetati oma parema äranägemise järgi. Üldiselt tehti nii hästi kui osati, vahel läks midagi kehvasti ka, aga inimlik puudutus oli igal juhul olemas. Praegu tahetakse järjest rohkem struktureerida, süstematiseerida, et kõik oleks ratsionaalne. Ma saan sellest soovist ka aru: nii on lihtsam asju hallata ja kontrolli all hoida. Aga mis puudutab inimest ja loomingut, siis niimoodi ei saa. Loomine tekib kaosest, korrastamata olukorrast. Kaose huumuses hakkavad asjad kasvama. Mitte puhtakskratsitud steriilses mullataolises materjalis, mis on igaks juhuks ka läbi kuumutatud, et poleks ühtegi ohtlikku bakterit … Loomeprotsessis on teatav vabadus, isegi segadus ja voolata laskmine energeetilises mõttes äärmiselt oluline. Vähemalt inimlikust perspektiivist vaadatuna. Kui me teeme aina projekte ja täidame etteantud nõudeid, ei tule midagi uut. Ka teaduses on see ju omamoodi nonsenss, et hakatakse midagi uurima, aga granti saamiseks peaks tulemus suures osas olema juba ette teada. Ometi on ju teadusuuring, nagu ka looming, teekond tundmatusse. Muusikat kirjutades või mingisuguse kultuurinähtusega kokku puutudes on oluline pikaajalisem nägemus, kuid samas – teele minnes pole teada, millega see võib lõppeda. Projekti puhul peab kõik olema defineeritud ja planeeritud. Aga inimesed on nutikad ja suudavad üle elada ka pärssiva projektimajanduse, kuigi energiat ja aega neelab see kahjuks omajagu.

Projekt peaks siiski olema midagi vabamat kui pika toimega institutsionaalne formaat: see on ikkagi ühekordne ettevõtmine.

Jah, sellel on positiivsed küljed. Aga ma ei saa näiteks oma loomingulist tegevust käsitleda projektidena. Kui tarvis, siis ma käsitlen seda ühe elukestva projektina, sest tegevus on ju jätkuv. Selles on väiksemaid lõike, aga ma tahan tunda, et need on omavahel seotud. Sidusus kõige laiemas ja algelisemas mõttes on just see, millest meil on inimestena kõige rohkem puudus – tundest, et oleme omavahel seotud. Et mina ei ole projekt, isegi oma terve elu plaanis, vaid et olen seotud iseendaga ja selle kaudu maailma, kogukonna, maa, kosmosega, kõikide inimestega maailmas, ja et see kõik on üks tervik ega koosne eraldatud projektidest. Muidugi me peame struktureerima ja ampsude haaval sööma, sest ei saa kala korraga kurku toppida, aga ühendatuse tunne tuleneb sügavusest, sügavuse mõõtmest asjade juures. Tehnilises mõttes võib nähtav olla projekti formaat või mis iganes. Projekt on lihtsalt üks pealispindne asi, mis võib ära petta ja bürokraatlikus plaanis läbi minna, kuid mulle tundub, et suurt sisulist mõtestatust sellel alati ei ole.

Sina pole projekt, aga sul peab olema projekt, muidu su elukorraldus pole finantseeritud.

Üks asi on finantseerimine, aga teine asi plaanitäitmine. See peaks olema teisiti. Kunstis ja kultuurivaldkonnas on asju, mis ebaõnnestuvad ja see peaks olema lubatud. Poliitikule lubatakse küll eksida ja poole aasta pärast ei mäleta seda keegi. Selleks, et katsetada ja minna kuhugi, kus sa ei ole varem olnud, peab olema samuti mingisugune loominguline ruum. Meie peas võiks olla võimalus, et võime ebaõnnestuda ja see on aktsepteeritav, vahel mingi sammu astumiseks isegi vajalik. Keegi pole loonud aina tippteoseid. Looming vajab pidevat tööd ja edasiliikumist, et ühel hetkel midagi kristalliseeruks või ilmuks. Süvenemist on minu arust väga vaja ja seda peab soodustama. Killustatus on suur ja meie väline maailm teeb kõik, et süvenemist oleks võimalikult vähe.

Kuidas siis korraldada loomist ja elu? Investeerides sidususse, olemisse?
Maailmas on rohkem või vähem radikaalseid ideid muutuste kohta, mida me vajame ühiskonna ja inimestena. Mitte ainult kultuuris, vaid kõiges, mida me teeme. Ameerika mõtleja Charles Eisenstein on kirjutanud „kingituse majandusest“, kus väärtusi ei müüda, vaid kingitakse ilma eelneva tasu üle kokku leppimata. Kingitakse ilma, et asjadele antaks rahalist väärtust: oluline on ise teha ja seda kinkida, suunaga kogukondlikule panustamisele, ühisolemisele.

Üks idee, mis mind kuidagi valgustas, puudutas raha olemust. Kõik, mida me rahaks vahetame, liigub ikka kahanemise suunas. Kui mets, mille me maha võtame ja rahaks teeme, jääks kasvama, siis ta ühel hetkel vananeks ja kaotaks ärilise väärtuse, aga rahahunnik, mille me selle eest saame, peab pidevalt kasvama. Rahale ja majandusele on ette nähtud kasvada, aga asjad, mida selle eest saame, hävinevad. Kasulikum on teha kõik kiiresti rahaks ja seda inimesed ka teevad. Rahal ja väärtustel on olemuslik erinevus ja sellest vastuolust tuleneb, et raha on olulisem kui inimlik suhe või mets, mis kasvab. Ka kultuuri olemus on kingitus, ühiskondlik hüve, mis eelkõige panustab inimestevahelistesse suhetesse. Teistsuguses väärtussüsteemis oleks sellel hoopis teine tähendus ja inimene oskaks seda ka hinnata. Ka praegu on olemas kogukondlikke isetoimivaid süsteeme, väikelinnu, piirkondi, külasid. See on üha laienev liikumine, mis tõenäoliselt ühel hetkel muudab ka meie kultuurilist toimimist. Mingi põhimõtteline muutus on vajalik. Kui vaatame praegu näiteks, kuidas toimuvad valimised ja milline on valimissüsteem, siis see ei saagi ju hästi lõppeda. Praegusel olukorral on põhjused, inimesed on liikunud põhilistest väärtustest eemale aastasadadega. Seesama Eisenstein on öelnud, et kõik, millesse inimene puutub, hakkab hävinema, inimene suudab kõik ära rikkuda. Mitte sellepärast, et selline on inimese loomus, vaid vastupidi – inimene eitab oma loomust. Kõige lihtsamate asjade juurest on mindud nii kaugele, et inimesel ei ole enam otsest suhet maailma ja ka iseendasse.

Mis liigutab protsesse muusikaelus? 1990ndatel oli NYYD Ensemble väga tugev mootor, mis inspireeris heliloojaid ja publikut. Praegu pole sellist keskset uue põlvkonna uue muusika ansamblit esile kerkinud. Kuhu on jäänud noor hääl Eesti uues muusikas?

Päris nii ehk üldistada ei saa, igal ajal omad vormid ja sellega kaasnevad ideed, aga sellist suuremat avatud koosseisuga ansamblit nagu NYYD oli, tõepoolest tekkinud ei ole. Siin on mitmeid põhjusi. Eesti on väga väike ühiskond, inimesi napib, mõnes spetsiifilises nišis meil vahel polegi kedagi. NYYD ansambli juures oli väga oluline Olari Eltsi isiksus. Tal oli muidugi palju kaasamõtlejaid, kes tohutult panustasid, aga tegevuse aluseks oli Olari väga tugev visioon. Pealegi, 1990ndatel oli tühi ruum ootamas, ses mõttes oli lihtsam välja tulla. Praegu toimub ju väga palju, on mitmesuguseid gruppe, kes on end omamoodi sisse seadnud, aga väga raske on välja tulla uue suure asjaga. Ka finantsiliselt on keeruline, alates juba sellest, et nootide rent on väga kulukas, ansamblite projektitoetused seevastu väikesed, palju muusikat näiteks XX sajandi klassikutelt jääb sellepärast mängimata. Kust see raha peaks tulema? Miks peaks näiteks erasponsor toetama mingit ebakindlat, alul võib-olla mittemenukat üritust? Kultuurkapital on ainus platvorm, mis noorele ja uuele initsiatiivile suudab õla alla panna, aga sedagi väga väikses mahus. Tegelikult peaksid riskantsemaid ettevõtmisi ja katsetusi toetama ka need, kellel on püsiv riiklik rahastus. Aga miskipärast kaob siis süvenemine ja südamega tegemine müügiartikli otsingute varju. Teenitakse ju ikka massilisemate ürituste pealt, eksperimendid ja uus muusika nende hulka ei kuulu.

Mulle tundub, et pärast seda kui NYYD Ensemble lagunes ja ühel hetkel ka NYYD festival hääbus, oleme paljuski kaotanud uue muusika laiema publiku, jäänud on väike, ent truu hulk huvilisi. Publikuga on vaja teha pidevat tööd – harimist ja kaasakutsumist. Vajalik on kuulajate usaldus muusikute ja korraldaja vastu, uue nägemuse ja võimaliku seikluse ootus. Ansambel U: on püüdnud seda elevust taasluua, nad on väga aktiivsed, neil on oma kuulajaskond, nende tegevuses on nägemust ja jõudu, aga kindlasti ei ole ja ei peagi nende lähenemine olema samasugune nagu NYYDil, mille kontserdid olid suunatud laiemale publikule. U: tegutseb suure missioonitundega ja pühendumisega, mis on nende eelis, aga praeguses tohutu pakkumisega reklaamisituatsioonis on väikesel ansamblil keeruline võistelda suurte festivalide ja suurte kontserdikorraldajatega.

Traditsioonil on ikkagi väga suur roll. Mitmed festivalid, näiteks „Jazzkaar“ on veerandasajandiga saavutanud olukorra, et pruugib vaid kutsuda ja publik tuleb.

Järjepidev tegevus püsib inimestel, kes sellesse usuvad ja panustavad, aga vajab ka kultuuripoliitilist toetust, rahastamist. Praeguses olukorras oleks ka „Jazzkaare“ taolise uue festivaliga välja tulla praktiliselt võimatu. NYYD Ensemble, „Jazzkaar“ ja mitmed teised edukad festivalid said alguse, kasvades tühjale kohale. Tühjal väljal kasvab puu väga suureks ja võimsaks, aga kui padrik on juba tihe, hakkab kõik kiratsema ja noor puu ei sirgu kõrgeks, kui me just ei tee eraldi pingutusi ega toida teda. Suurte puude all kasvavad sõnajalad, mis on muidugi väga kaunid ja müstilised oma vähenõudlikkuses. Kui mingi asi on käest lastud ja kiratseb, on väga raske sellele elumahlu juurde anda. Peavoolu kultuuripoliitika tahab aga näha põhiliselt suuri puid, millesse panustamist on palju lihtsam laiemale avalikkusele põhjendada.

Sel hooajal oli väga huvitav kontserdisari „Müstilised kõlad“. Tundub, et publik leidis sarja paari kontserdiga üles. Kui peavoolust erinevaid kontserte toimub harva, kuidas publik teaks tulla ja olemas olla?

Eesti Kontserdil oleks võimalusi teha publikuga regulaarsemat tööd, harida ja teavitada, kasutada mitmesuguseid formaate, nagu praegu seda mujal maailmas tehakse. Nad on selleks kutsutud, see on nende missioon ja ülesanne. Tänastes konkurentsitingimustes, kus uued põlvkonnad on üles kasvanud hoopis teistsuguste huvide, suhtluspraktika ja igapäevaeluga, ei toimi samad strateegiad, mis kümme aastat tagasi. Selle üle tuleb kogu aeg mõelda, kuidas uue publikuni jõuda. Inimestel on väga erinevad elupraktikad, üks loeb ajalehti, teine liigub internetis ja paberlehti kunagi ei vaata, kolmandad saavad info sotsiaalmeediast, juhinduvad sõprade ja autoriteetide soovitustest. Sotsiaalne töö on väga oluline, sest inimesed upuvad infomeres ja infomassiiv on diferentseerimata, eelvalimata. Erinevate infokanalite kasutamise mõtestamine on keeruline, aga väga vajalik.

Kuidas Eesti muusika päevad (EMP) jõuab selles situatsioonis publikuni? See mitukümmend aastat vana festival on ka ajas muutunud: 1990ndatel oli rohkem tsunftisisene, nüüd avatum ja laiemale publikule sihitud. Kuidas läheb?

EMP on ühelt poolt väga selge suunitlusega festival: loominguline platvorm eesti heliloojatele, pakkudes võimalust luua koosseisudele, millele muidu meie kultuuripraktikate tõttu eriti ligi ei pääsegi, ja interpreetidele, kes eesti uue muusika maastikul aktiivselt toimetavad. See selgroog annab aga festivalile ka üsna suure paindlikkuse ja muutumisvõime. Loojad liiguvad edasi, muutuvad, tuleb uusi koosseise, lisandub noori tegijaid, käiakse välja uusi ideid ja unistusi. Seda festivali on ikka korraldatud entusiasmist, uudishimust ja avatud meeltega. Tänavuse festivali märksõna „küllus“ võiks ka sellest sisuliselt kõneleda. Mis ei tähenda, et EMPil oleks lihtne infoküllusest läbi pressida. Esmakordselt toimub MiniEMP, mis on noorte endi korraldatud. Hariduslikule küljele tahaks kindlasti järjest rohkem tähelepanu pöörata. Kõige olulisemaks pean ma aga laia kaasatust, ei tehta vahet generatsioonidel ega stiilidel – igasugused nähtused võivad leida oma sobiva koha.

Kas inimeste huvi klassikalise muusika vastu on sinu arvates vähenenud?

Kõik algab üldisest kultuurifoonist ja haridusest – sellest kuidas me suhtume muusikasse, helisse ja sellesse, mida me kuuleme. Mulle tundub aina enam, et juba varajasest lapsepõlvest oleks vaja õpetada kuulamist laiemas tähenduses: kuulamist kui keskendumist ja süvenemist, kuulamist kui valmisolekut teise inimese jaoks inimlikus suhtes, ja muidugi ka lihtsalt helide ja oma keskkonna kuulamist. Välja on käidud, et koolidesse võiks sisse viia meditatsiooni- või süvenemisõpetuse. Igal juhul on vaja ka koolipäeva aega, mis pole täidetud hinnangute, saavutuste ja eesmärkidega. See võib olla ka raamatu lugemine – ma võtan selle aja ja olen selle jaoks kuuldel, süvenen. Meil ei ole aega, ruumi ega harjumust kuulata. Igapäevakeskkond meie ümber on saastatud müraga ja paratamatule mürale lisandub veel muusika bussis või ostukeskuses. Igal pool mängib mingisugune ruumitäide, mis justnagu peletab üksindust ja katab vaakumit, millesse me ei taha vaadata. Kaitseks lülitame end sellest välja, ei pööra helidele erilist tähelepanu, või eraldame end maailmast ja inimestest kõrvaklappidest tuleva heliga. Auditiivne saaste on tegelikult suur stressitekitaja. Selle teemaga Eestis kahjuks eriti ei tegelda, aga natuke on hakatud tähelepanu pöörama kuulmistervisele. Hiljuti lugesin Norra hilisteismeliste hulgas tehtud uuringust, millest selgus, et kuulmiskahjustuste hulk on mõne aasta jooksul suurenenud ühelt protsendilt seitsmele. Maailma tervishoiuorganisatsiooni uuring mürasaaste kohta tõi esile, et eriti on ohustatud kuni 35aastased inimesed. Kuulmine on ressurss, mida me ei suuda taastada. Samuti ei väärtusta ega arenda me vist piisavalt empaatilist võimet kuulata teisi ja iseennast.

Kui sa otsustasid vastu võtta muusikaakadeemia prorektori koha, pidid ka kaalutlema, et sul jääb vähe aega loomingu jaoks. Kuidas on sellega läinud?

Ma olen katsunud ikka aega leida, sest mulle on see hädavajalik, et saaksin inimesena toimida. Administratiivtöö on väga killustav ja koosneb paljudest ülesannetest, eritüübilistest tegevustest, kuigi pean ka selles ise keskseks vaatlemist ja mõtestamist. Muusika kirjutamine on see, mis võimaldab iseennast tagasiühendada tervikusse, mis muidu kipub ära kaduma.

Lisaks on sul ühiskondlikke ülesandeid muusikaelu tulipunktides, mis võtavad aega, aga annavad ka võimaluse olla mitmekülgselt kursis sellega, kuidas Eesti muusikaelu toimib.

Muidugi ma hea meelega vähendaks neid tegevusi ja eks mingil hetkel see ka loodetavasti juhtub – käsitlen kõike seda ajutisena. Praegu aga tundub mulle, et miski nagu veel kohustab. Kokkupuude muusikaelu paljude tahkudega annab huvitava tervikpildi. Selles pildis on palju ka sellist, mida ma niiväga ei tahaks näha. Või ütleme teisiti, et see annab mulle inimestest ja nende asjaajamisest väga mitmekülgse nägemuse. Kui vaadelda olukorda eemalt, tundub omamoodi isegi naljakas, kuidas see sipelgamaastik liigub. Aga kui jälle sinna sisse satud, on palju asju, mis ei meeldi, kuid sunnivad ka iseendasse kriitiliselt vaatama. Soov tervikpilti näha tõukab mind tagant nii muusikat kirjutama kui ka muuga tegelema, et näha, mis see maailm on ja kuidas ta toimib. Mis on asjade taga need jõud, mis meid inimestena tõukavad kuskil nii sügaval, et me ei näegi neid.

Kui akadeemiline on üks tänapäeva õppeasutus? Mida sa üritad saavutada oma töös?

Ülikoolide maailm on tõesti olnud omaette kihistus, eraldi maailm. Samas on tunda, et kõrgharidus püüab leida järjest tihedamat kontakti reaalse eluga, leida väljundeid ja seoseid, tegelda oskuste ja kogemustega, mis võiksid olla tudengitele ettevalmistuseks ja toeks edasises elus, mille kohta me ei tea, milline see olema saab. Teatav akadeemilisus on selle juures endiselt väga oluline. Sellel asjaolul on häid omadusi – süvenemine, pühendumine –, aga on ka selliseid ilminguid, milles avaldub teatud jäikus ja inerts. Naljatoonil öeldes, minu funktsioon võiks olla õli või siis selle leidmine, et masinavärgis sujuks asjad voolavamalt. Muusika- ja teatriakadeemias on palju toimivaid asju, on väga palju pühendunud inimesi, kes teevad oma tööd hästi ja hingega, aga nad on ikka väga ülekoormatud. Meie ametlikus agendas pole ju ette nähtud aega mõtlemiseks, et näiteks lihtsalt mõtled paar tundi, tegutsemise vahepeal. Ise ma püüan mingid hetked ikka leida, et mõtiskleda, seedida ja vaadelda olukorda, leida võimalusi. Kommunikatsioon ja infoliikumine on mulle kõige keerulisemad teemad. Selleks, et seeme hakkaks kasvama, on vaja ka, et info kaoses liiguks ja liiguks teatud suundades. Kuidas ta lõpuks kasvama hakkab, kust see energia tuleb – see jääb muidugi müsteeriumiks. Aga mingid eeltingimused peavad loominguks olema – on vaja viljakat olukorda ja energia voolavust.

Kuidas sa oma kompositsiooniõpilasi õpetad? Kuidas loomingut üldse õpetada?

Ma käsitlen seda rohkem kaasamõtlemisena. Püüan mõtestada seda, mida ma näen ja üritan aru saada, kas see on vastavuses teise inimese ideega. Millise vormi tema mõte või idee on võtnud, kas ma suudan aru saada, mida ta on püüdnud teha ja kas ma suudan kaasa mõelda. Selles töös on väga palju üllatusi ja rõõmu. See on nagu kuulamise baasolukorra harjutus, kus püüad olla valmis, et inimene tuleb ja jagab midagi ning sa võtad selle ettevaatlikult ning respektiga vastu. Tema ruum ja sinu ruum mingil moel resoneerivad, tekib mõttevahetus ja mõtteruum. Mulle see meeldib. Vahel ilmnevad väga praktilised, vahel intuitiivsed küsimused ja teemad, aga alati tahaks, et see puudutaks midagi olemuslikku ka. Muusika kirjutamine võiks olla üks tee, mis endasse viib. Ma olen õpetanud juba omajagu, 15 aastat, ja kindlasti on minu lähenemine muutunud. Olen püüdnud lahti lasta kõigist eel-ettekujutlustest, kuidas peab õpetama. Samas on tekkinud natuke oma kogemust ja usaldust selle vastu, nii et vahel on hea mingeid kujutlusi või lahendusvariante ilma otsese ootuseta jagada.

Millal sa viimati kuulasid muusikat, mis sind tõeliselt hämmastas ja pakkus midagi uut?

Hollandi helilooja Jan van de Putte on minu vaimustav ja intrigeeriv avastus mõne aasta tagant. Kui esmakordselt tema muusikaga kokku puutusin, sain äkitselt aru, et ta ei komponeeri lihtsalt helidega, rütmidega, värvidega, vaid eelkõige ajaga. Ta muudab erinevad ajakihistused kuuldavaks ja nähtavaks ning pingestab need nii tihedalt, et sa tajud neid väga selgelt. Tema teosed on väga ulatuslikud, samas suudab ta ehitada väikestest detailidest. Ajaline aspekt on minu jaoks praegu väga põnev. Mulle oli rabav avastus, et keegi teeb seda niimoodi väga mõjusalt. Ma arvan, et see muutis ka minu enda ajakogemust. Tahaksin väga tema teoseid reaalses ruumis elavas ettekandes kuulda. Salvestused on üks asi, aga elav ettekanne ikkagi midagi muud. See on ju muusika juures peamine, et ta eksisteerib ajas ja ruumis, reaalne kogemus luuakse hetkes.

Kas tajud, et nüüdismuusika on muutunud sinu ajal, 20 aasta jooksul? Mis trendid on aktuaalsed praegu?

Olukord on kindlasti muutunud. Kõik on nii demokraatlik, tundub, et kõike peetakse heaks. Ma ise olen palju valivam. On asju, mis mind sügavalt puudutavad, ma otsin ja haistan neid kogemusi, millega mul oleks võimalik suhtestuda. Ma arvan, et iga inimene otsib seda suhet ja ühendatust, keegi ei taha ju end eraldatuna tunda. Kontakt võib ilmneda ootamatutes kohtades, kunst ja muusika on selleks hea pinnas. See ühendus võib olla intellektuaalne või emotsionaalne või kehaline – mõnd inimest puudutab konkreetse sagedusega vibratsioon ja see on täpselt samamoodi kehtiv elamus nagu mõne teise inimese jaoks intellektuaalne nauding.

Ma tõesti ei oska öelda, milline see pilt on. Muusikat on praegu väga palju ja väga erinevat. Paljud otsivad kokkupuutekohti eraldatud žanride vahel, kunsti ja muusika vahel, teatri ja muusika vahel. Muusika peegeldab inimest – kuidas ta maailma tajub, mida ta tahab maailmale ja endale anda. Parimal juhul võiks muusikaline kogemus inimesi ühendada.

Nüüdismuusikaruum on viimastel kümnenditel oluliselt kahanenud. Raadiotes ei ole enam uue muusika saateid, kontserte on vähe, kajastusi aina vähem. Territooriumi ei ole enam niipalju nagu oli.

Sellel on palju põhjusi, mida ma ei oska analüüsida. Üks põhjus on ehk selles, et praegu on palju sellist do it yourself kultuuri. Kõik on tegijad. Tehnika ja vahendid on käepärast, sündida võib palju huvitavat, aga ka sellist, mis on huvitav ainult tegijale. Ilmselgelt täidab igasugune massiline looming ruumi ja tajuruum on ikkagi mingi konstant. Eks see on ka aja märk, millist muusikat inimesed on harjunud kuulama. Meie ühiskond ei ole hetkel just olemuslike väärtuste keskne. Kui ei ole sügavuse traditsiooni, siis inimeste sisemine kultuur mureneb väga kergesti. Niimoodi maailm muutubki, tsivilisatsioonid tõusevad ja kaovad. Mul on selline tunne, et pikemas perspektiivis oleme me hääbumise laines, kuigi punkti vaadeldes on selle liikumise suunda muidugi raske hinnata. Kui meid ei mata ökoloogiline katastroof või otsene vägivald, siis meie kultuur kaob lihtsalt iseeneslikult. Kui ei toimu just mingit pöördelist nihet meie mõttelaadis. Inimesel on vaja vaimset ruumi, n-ö vertikaalset mõõdet. Kui see ruum muutub väga õhukeseks, siis tekib pindmine olek, kus protsessid ei saa enam toimuda. Me seisame silmitsi väga esmaste eluliste probleemidega. Samas, mida pealispindsemaks muutub üldine ühiskondlik olukord, seda ilmsemaks muutub vajadus sügavuse kultuuri järele. Kuni on veel muusika, kunstiga või laiemalt vaimu teemadega süvitsi tegelevaid inimesi, siis on ehk ka neid, kes seda hinnata oskavad. See vereringe on võib-olla praegu vähem nähtav, aga ta on olemas. Seepärast ma ei ole ka päris lootusetu.

Hiljuti mängis Maarja Nuut saates „Fantaasia“ Robert Frippi intervjuud, kus Fripp väljendas mõtet, et muusikul on vastutus kuulaja ees ja vastutus publiku ees, ning et ajakirjanik peab muusikule mõlemat lakkamatult meelde tuletama. Kuidas sina seda vastutust näed?

Samamoodi on meil vastutus, kuidas me elame oma elu, mida mõtleme, ütleme ja väljendame. Kui ma heliloojana midagi väljendan, siis ma ei saa võtta vastutust selle ees, mida kuulaja võib kogeda, kuid ma võtan vastutuse, et ma tõesti annan endast maksimumi, et ma kaevan nii sügavalt, kui suudan, ja jagan seda parimal moel nii hästi kui oskan. Muidugi, inimene on oma puuduste ja piirangutega ning sellega tuleb leppida. See ongi inimeseks olemise vastuolu – tuleb leppida, et ollakse poolik ja paratamatult ebatäiuslik, teiselt poolt tuleb siiski püüelda maksimumi poole, kõrgemale ja sügavamale, et anda endast niipalju kui on võimalik, ootamata tasu, mis tegelikult tuleb ka. Nagu Marju Lepajõe väga ilusasti ütles ühes „Ööülikooli“ saates, et inimesele pakub ikkagi kõige suuremat naudingut intellektuaalne pingutus, süvenemise, arusaamise ja mõtestamise pingutus.

Sinu ECMi albumil „Arboles iloran por iluvia“ ehk „Puud nutavad vihma järele“ on kaanepildiks juurepõimik, mis on nagu sitkust iseloomustav köis. Kust see kujund tuli?

See on üks Taniel Kirikali foto. Mulle pakuvad huvi lähivaated mingisse suuremasse võrgustikku või faktuuri, milles on suur energia. See on väga sitke taimestik, mis kasvab müüri peal. Väga vähesest kasvab välja midagi, ta on habras, detailne ja graafiliselt peen – jõulise ja õrna ühendus. Minu jaoks väljendab see eluenergia ühtsust, mis haarab endasse keerukuse ja vastuolud, erinevad olekud, vormid ja liikumised.