Nostalgiast ja täitunud unistustest

Malle Maltis

Arvo Pärt 75 Eesti muusikaavalikkus tähistas Arvo Pärdi 75. sünnipäeva enam kui kuu aega kestva ürituste jadaga. Kõiki muusikasündmusi, mis augusti ja septembri jooksul Pärdi juubelile oli pühendatud, on üpris raske üles lugeda, nende seas oli ka hulgaliselt üksikesitusi ja väiksemaid kontserte, mida palju ei reklaamitud. Keskne koht ürituste reas kuulus aga 17. augustist 26. septembrini kestvatele Nargeni festivali korraldatud Pärdi pidunädalatele, mille raamesse jäid ka pühendusüritused Paides ja Rakveres.    

Pärdi juubelifestival andis tegevust peaaegu kõigile Eesti tunnustatumatele muusikakollektiividele: üles astusid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Rahvusmeeskoor, Vox Clamantis, kammerkoor Voces Musicales, Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Pärdi muusikat juhatasid Tõnu Kaljuste, Daniel Reuss, Eri Klas, Neeme Järvi, Risto Joost, Jaan-Eik Tulve ja Aarne Saluveer. Välisinterpreetidest külastasid festivali Pärdi hinnatuimad esitajad maailmalavadelt: The Hilliard Ensemble, Cello Octet Amsterdam, sopran Arianna Savall ning viiuldajad Gidon Kremer ja Tatjana Grindenko. Kontsentreeritud valik ettekandeid andis ülevaate Pärdist kui erakordse muutumisvõimega heliloojast ning tema loomingu tahkudest, alates lustlikust nukufilmimuusikast ja noorpõlveloomingust  („5 laulu lastele”, kantaat „Meie aed”), dodekafoonilistest ja tintinnabuli stiilis tähtteostest („Tabula rasa”, „Fratres”) kõige uuemate ja emotsionaalselt dünaamilisemate teosteni („Adam’s Lament”). Lisaks tulid ettekandele Pärdi sellised suurteosed nagu „Kanon pokajanen”, Kolmas sümfoonia, „In principio” ja „Miserere”, samuti kõlasid festivalil esmakordselt mõned uutele koosseisudele loodud versioonid Pärdi varasematest  teostest („Missa brevis” 8-le tšellole, „Da Pacem Domine” meeskooriseades).     

Kui kaasaegne muusika kipub üldiselt nooremale  publikule kaugeks jääma, siis Pärdi festival kaasas üritustesse ka sadu noori ja lapsi, kes isikliku osaluse kaudu laulu, tantsu, pillimängu või joonistuste näol Pärdi muusikast päris oma osa said. Festivalil esinesid Järvamaa tütarlastekoor, Virumaa ja Paide lastekoorid, tütarlastekoor Ellerhein, ETV tütarlastekoor, Paide muusikakooli sümfoniettorkester ja noored tantsijad, Paides korraldatud näituse tarvis valmis ligi 90 kunstiteost Järvamaa lastelt.  Festivali üks kõige suurema põnevusega oodatud kontserte oli teose „Aadama itk” („Adam’s Lament”) Eesti esiettekanne. Koorile ja keelpilliorkestrile loodud ning Athose munga püha Siluani venekeelsel tekstil põhinev „Aadama itk” on Arvo Pärdi kõige uuem suurteos ja kõlas siinsele publikule Estonia kontserdisaalis Camerata Salzburgi ja Eric Ericsoni kammerkoori esituses 3. septembril. Uudishimulikumad kõrvad võisid teost  kuulata ka juba varem, raadioülekandena 30. augustil Stockholmis Berwaldhallenis toimunud Pärdi 75. sünnipäevale pühendatud kontserdilt. 2. septembril näitas ETV 7. juunil İstanbulis toimunud esiettekande salvestust.   

Nii nagu teose maailmaesiettekannet, juhatas ka Eesti ettekannet Tõnu Kaljuste. Aadama kaotusvalust, kahetsusest ja süngest tulevikunägemusest kõnelev muusika pani terve saalitäie rahvast hinge kinni hoidma. Nii nagu enamikus Pärdi vokaalteostes on ka Aadama loos kesksel kohal tekst ja orkestripartii täitis siin paljuski illustraatori rolli. Keelpillide  orkestratsioonis oli nii palju värve ja teravalt eristuvaid detaile, et muusikast tekkis mälupilt, nagu oleks seda esitanud sümfooniaorkester: viiulite flažoletid kõlasid nagu pikoloflöödid ja kontrabassid nagu timpanid. Kõnes on palju alatoone ja kõrvaltähendusi, mida ainuüksi tekst edasi ei anna. Pärt räägib oma muusikas väga palju värvide ja registritega ning värvid, isegi kui need on segatud, on alati väga selged ja eristuvad läbipaistvas faktuuris  hästi. 

Selle teosega pöördub Pärt, leidnud ühise nimetaja Aadama näol, kõikide maailma inimeste poole. Helilooja on öelnud, et loob muusikat neile, kes otsivad. Otsides mis tahes tõde, otsivad inimesed ikka enamasti iseennast ja just seda Pärdi muusika peegeldabki. See toob kuulajas esile sellise hingelise tasandi, mis on päritolust, soost, vanusest või usutunnistusest olenemata kuskil hingesopis  olemas kõigil inimestel. Võib-olla on see inimese parem, kaunim, andestavam pool või osa tema igavikulisuse tunnetusest, eriti kui ta samastab end kaugete esivanemate ja järeltulevate põlvedega. 

Arvo Pärdi sünnipäeval 11. septembril oli pidunädalate fookus koondunud Rakverre.  Liialdamata võib öelda, et sellest kujunes üks ajalooline päev. Paljude silmis omandas Rakvere linn uue tähenduse ja seda tänu kahele uuele sümbolile: ühele kuuldavale ja ühele nähtavale elemendile Rakvere linnapildis. Pärastlõunal esitleti Rakvere Kolmainu kirikus Arvo Pärdi komponeeritud kellamängu – kingitust heliloojalt oma lapsepõlvelinnale. Vaid viiest või kuuest noodist koosneva kolmeminutilise „Kyrie” sisse oli Pärt peitnud muusikalise sõnumi: just enne lõppu on loos paar takti pause ja hetkel, kui lugu tundub just lõppenud olevat, kõlab äkki laulu „Juba linnukesed” algusfraas. Helisedes nüüdsest Rakveres igal keskpäevatunnil, olgu siis aastaaeg parasjagu talv, suvi või sügis, meenutab kellamäng linnarahvale kevade paratamatut saabumist ning sümboliseerib uut algust. Kellamängu esitlusele järgnesid Kolmainu kirikus ka õnnitluskõned, teiste hulgas said  sõna kultuuriminister Laine Jänes, Rakvere linnapea Andres Jaadla, muusikakooli direktor Toivo Peäske ning juubilarile anti üle Lääne-Virumaa vapimärk.       

Seejärel jätkusid üritused Rakvere keskväljakul, kus toodi päevavalgele üks omapärane mälestus, mida see väike Eesti linn oli aastakümneid eneses hoidnud. See oli mälestus ühest väiksest poisist, kes kunagi muusika järgi  janunedes Rakvere turuplatsil jalgrattaga ringi tiirutas, et kuulata posti otsa paigutatud valjuhääldist sümfooniakontserdi ülekannet. Nüüd on see linnaruumi mälestus – „Noormees jalgrattaga muusikat kuulamas” skulptor Seaküla Simsoni ja arhitekt Kalev Lepiku kavandi järgi pronksi valatud. Skulptuuri avamistseremooniaks oli ette valmistatud ka jalgrattaballett, kus osales kümneid eri vanuses jalgrattureid, alates eakamatest sõitjatest kuni noorte osavate  trikiratturite ja päris väikeste lasteni, kes veeresid tugiratastega toetatud jalgrattail. Nii nagu linnapea Jaadla sõnavõtus ütles, on „Noormees jalgrattaga” tegelikult monument unistustesse uskumisele. Ja selle tõestuseks, et õilsatel unistustel on omadus täide minna, võisid kohalviibijad nüüd oma silmaga näha sedasama kunagist väikest poissi, nüüd küll juba halli habemega, jälle Rakvere turuplatsil seismas, jalgratas käekõrval. Valjuhääldist  posti otsas kõlas parasjagu Schuberti „Lõpetamata sümfoonia”, kuid sama hästi oleks võinud sealt nüüd tema enda muusika kosta, ning ümber selle väikse poisi, kes kord sealsamas heliloojaks saamisest unistas, oli koondunud läbipääsmatult tihe müür õnnitlejaid. Arvo Pärdi muusika hakkaski kõlama kohe skulptuuri avamisele järgnenud sünnipäevakontserdil Rakvere spordihallis, kus ER SO tõi ettekandele Pärdi Kolmanda sümfoonia, Sirje  Graubergi lastekoor Siisike esitas „5 laulu lastele” ja ligi 300 liikmega lastekoor koos ER SOga kantaadi „Meie aed”, dirigeerisid Neeme Järvi ja Aarne Saluveer. Sama kontsert oli keskpäeval juba toimunud ka Pärdi sünnilinnas Paides. Konsert jäi eriliselt meelde südamlike ettekannete, spordihalli hea akustika ja hiigelkoori selge diktsiooni poolest. Spordihall oli kaunistatud suure hulga valgete ja siniste hortensiatega ning publiku seas valitses eriliselt rõõmus meeleolu ja elevus.       

Rohkem nostalgiat ja tunglemist kui ükski teine üritus tõi endaga Kremerata Baltica kontsert „Tabula rasa” – 33 aastat hiljem” 16. septembril Tallinna Jaani kirikus. Nii nagu teose esiettekandel 30. IX 1977 TPI aulas antud kontserdil soleerisid keelpilliorkestri ees ka nüüd viiuldajad Gidon Kremer ja Tatjana Grindenko ning dirigendipuldis seisis Eri Klas. Esiettekandel osalenud Helju Taugi asemel mängis prepareeritud klaveri partiid Reinut Tepp. „Tabula rasa” kulges ootuspärasemast kiiremas tempos, justkui väikse kartusega, et kogu kontsert venib liiga pikaks. Lisaks Pärdi „Tabula rasa’le” oli kavas ka Alfred Schnittke „Concerto grosso” ja Gia Kantšeli „Ex contrario”. Kontserdi algus oli hilise proovi ja sadade inimeste tunglemise tõttu edasi lükkunud, kuid kuulajaid see tegelikult ei heidutanud. Publikus oli palju neid, kes olid viibinud ka teose esiettekandel 33 aasta eest.       

Lisaks arvukatele kontsertidele toimus Pärdi pidunädalatel ka väike filmifestival, mille raames näidati Rakveres, Paides ja Tallinnas filme Pärdi muusikaga. 17. septembri Paide Kultuurikeskuse tantsuetenduste õhtul „Dance by Pärt” esinesid Eesti Rahvusballeti solistid ja Paide noored tantsijad, viie suurepärase lavastuse autorid olid koreograafid Marina Kesler, Oksana Titova ja Toomas Edur. Lavastustes oli kasutatud väga paljusid Pärdi teoseid, nii tervikuna kui katkenditena, nii et sellega loodi isegi pisut liiga rikkalik muusikaline taust ja kujundite ring.         

Alates 20. augustist oli sealsamas vaadata näitus „Kingitus Pärdile”, kus oli välja pandud valik maale, graafikat ja joonistusi, millest igaühe sündi oli inspireerinud Pärdi muusika. Näituse kuraator Leho Rubis eksponeeris valikut enam kui saja kunstiteose hulgast, teoste autorite seas oli nii tunnustatud tegevkunstnikke kui ka hulk Järvamaa koolinoori. Kaks tööd, mis helilooja näituselt sünnipäevakingiks välja valis, olid Leonhard Lapini „Kood 234” ja Albu  põhikooli VI klassi õpilase Ingeri-Helena Kakko maal 17 lepatriinuga.       

Olgugi et helilooja töö tulem annab tegevust ja paneb liikuma ka palju teisi kunstnikke, on tema amet maailma üks üksildasemaid. Enne, kui teos oma esimesse proovi jõuab, istub helilooja nädalate kaupa noodilehtede  ees, päris üksi oma ideede ja soovidega, mis muusika vahendusel hiljem kümnete, sadade, tuhandete või koguni miljonite kuulajate ette laotuvad. Muusika loomine on aga üks suhtlusvorme ja mõtteis on helilooja alati oma kuulajatega silmitsi. Arvo Pärt on kirjutanud oma muusika sügava hoolimise ja armastusega inimese vastu.       

See sõnum on eelkõige suunatud inimesele kui kuulajale ning autor ütleb seda oma kõige mõjuvama vahendi, muusika kaudu. Sellest räägib „Adami itk”, aga sama oli ka juubilari Kolmainu kirikus peetud väikse tänukõne sõnum: kõige olulisem on teisi austada ja hoolida üksteisest. Iga inimest enda ümber tasub tegelikult tähele panna, sest me ei tea päriselt, kes meie hulgas liigub. Ja iial ei või teada, kelleks kunagi sirgub mõni jalgrattal mööda kihutav  poisike.     

__________________________________________________________________________________________________________ 

Viimastel nädalatel olen ma elanud üle nii erakorselt palju liigutavaid hetki …       

Ma tänan südamest teid kõiki – lähedasemaid ja kaugemaid sõpru – muusikuid, tantsijaid ning häid inimesi, kes pidunädalate kordaminekule kaasa aitasid ja toetasid.       

Südamest teie Arvo Pärt

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming